Reedel, 30. detsembril 2016 kell 17.26 Tallinna lennujaamas.
Vahel mulle tundub, et Aasia on nagu narkootikum. Sa lähed, oled, küllastud, lahkud..ja ei möödu liiga palju aega, kui hakkad taas igatsema. Kas maagilist toitu või sooje öid või võõraid tähti taevas.. Möödas on väham kui aasta ja ma olen taas kord teel. Sel korral aga natuke teistmoodi, mitte otsides uusi kohti või ootamatusi, vaid pigem nagu läheksin külla vanale sõbrale, keda olen igatsenud, aga kelle osas on pisut hirm, et ta on muutunud, minust kaugenenud. Sõidan Taisse, kohtadesse, kus olen juba käinud ja olnud.
Tunnen, et tahaksin lihtsalt puhata, tööst võimalikult kaugele eemale saada. Seiklemine on sealjuures kolmandajärguline.
Nii ei pruugi mu seekordne blogimine olla midagi liiga elamuslikku, aga samas, kes teab. Murphy on ju alati meiega.
