Bangkok.

Don Mueangi lennujaam, 3.13 hommikul.
Ja ongi nii. Taas kord täpselt õigel ajal ja taas kord kuidagi ootamatult on asjad siiani jõudnud. Aga kõigepealt muust.
Öö rongis kujunes ootamatult ebameeldivaks. Et see kord õnnestus mul endale saada vaid ülemine koiku, oli mul kitsas ja aknatu olemine. See iseenesest ei olnudki nii hull, kui olin kartnud, aga pärast "King's Speach" filmi vaatamist magada püüdes sain aru, et ruumi on ikka oi oi oi kui vähe ja et rong rapub suht tugevalt ning minu ja pea kahe meetri vabalangemise vahel on vaid kaks koormarihma. Ehk siis ârkasin iga küljepööramise ajal üles (ja neid oli tihti), et oma positsioneerumist serva suhtes üle kontrollida. Hommikul ärgates olemine just kuigi värske ei olnud ja lisaks avastasin, et valutan üle terve keha. Sitt öö? Eiei. Eile oli ju astanga.. Nojah. Tõele au andes valutan kaks päeva hiljem endiselt.
Kui rong pooleteisttunnise hillinemisega Bangkokki jõudis (tundub, et see on standard. Alla tunnist hilinemist mina veel kohanud ei ole), kohtusin rongijaamas taas Larissa ja Jesse'ga. Kuna nemadki olid kolmandas klassis endale istepinkidele pikali viskamist lubada saanud, oli meie unepagas umbes sama ja me nägime kõik ühtmoodi räsitud välja. Grupeerusime, et otsida kuskilt lähikonnast üles Jesse sinna eelmisel õhtul jõudnud parim sõber Benjamin ja endale ka tuba leida. St mina ja Jesse, sest Larissa lend läks juba öösel. Ja et mina enam mõelda ei viitsinud, otsustasin stalkimise kasuks.
Leidsime õige hosteli ootamatult kiiresti, kuigi meil polnud täpset aadressi, ega ka koha nime. Seal kandis näis turistide kontsentratsioon kuidagi hõre. Jesse küsis valvelauast, kas ühikas kohti on, aga ei olnud. Ja tuba oli kallis. Siis küsis ta oma sõbra kohta - nimeks Benjamin, pikk, lokkis, tuli eile? Jah, tòepoolest, ta on selles toas. Kui aga uksele koputasime, ilmnes, et see ikka ei olnud Benjamin. Jesse jättis talle sõnumi ja meie jätkasime oma rännet, et jõuda Khao Sanile, mille lähistel mäletasin eelmisest korrast odavamaid majutusvõimalusi.
Ooooooo, see oli pikk tee.. Orienteerusime päris pikalt, kuni jõudsime paadisadamasse, võtsime paadi ja siis jalutasime veel tubli paar kilomeetrit, sest Bangkok on lihtsalt metsikult suur ja me ei teadnud bussinumbreid. Kohale jõudmise hetkeks olime vee osas kuival ja kõik väga vaiksed. Larissa, kes oma iga emotsiooni äärmise jõulisusega väljendab, tundus eriti sitas tujus olevat. Minu eelmise korra koht oli kinni ja selle kõral olev koht jube kallis ja me olime niiiiiii väsinud. Ja siis, nagu ikka juhtub, pöörasin ma mingisse eriti suvalisse nurgatagusesse kohta ja see oli puidust ja rõduga ja pisike ja nunnu ja tuba, mille me Jessega kahepeale võtsime oli kahe aknaga ja odav. Juhuuu! Ja samal tänaval oli lausa kolm tametoidurestorani.
Sai pesta ja head taimetoitu süüa ja turismiinfosse minna ja busside kohta küsida ja hiinalinn minna ja piiiikalt minu kokanduspoodi otsida (kuidagi juhtus nii,et läksime koos ja mul oli natuke piinlik, et leidmine nii kaua võttis. Aga vähemalt on mul nüüd paari aasta jagu muffinivorme). Ja siis leidsime Benjamini ka lõpuks üles ja käisime hiinalinnas pimedas ringi ja Larissa oli endast väljas, sest tema kolm kuud oli otsas ja Michigan ootas ja Jesse jääb siia ja elab Euroopas. See on minu isikllik nägemus ta käitumisest, sest ta ei rääkinud midagi. Ja vahepeal avastasin end ülihäbeliku Benjaminiga kaheksi edasi tagasi jalutamas, et Jesse ja Larissa omavahel olla saaks.
Aga tegelikult oli see tore, sest see andis mulle pòhjuse teada saada, et ta tegeleb metsandusega, mis tekitas sooja tunde sisse ja et ta tüdruk tegeleb juustutegemisega, mis on lihtsalt äge. Selle vahele muuseas, et Jesse on õppinud keskkonnateadust ja teab permakultuurist ja kogu sellest ägedusest ja elab talus ja Larissa elab KA talus ja tuli kuueteistkümneselt koolist ära ja käis kodukoolis ja reisib vaheldua eduga juba mitu aastat. Tundub, et ta vanemad on hipid. Ja Jesse vanemad ka. Küsisin talt täna, kas on ja ta vastas, et ema kasvatab kodus kanepit. Jajah (:
Nojah. Ja siis oligi juba öö ja me saatsime Larissa metroo peale ja võtsime tuktuki ja saime lõpuks ometi magada. Pärast seda, kui kogemata tänaval kohtutud Johnny Deppi moodi sakslase ja blondide lokkidega iisraellasega ühed õlled/puuviljakokteilid võtsime.

Järgmine päev oli aeglane ja väga lõdvestav. Uitasime Jesse ja Benjaminiga mööda linna, kâisime turutamas ja istusime mitu tundi pargis puu all tiigi ääres, sõime mangot ja jälgisime, kuidas meetrised komodo varaanid ja suured kalad veel tegutsevad, kuidas tai mehed jooksevad ja linnud puu otsas neoonrohelise maoga võitlevad. Ja Jesse õpetas pisut akrojoogat ka. Õhtul läksime mingile laadale, mis osutus tegelikult neoontuledes ostutestivaliks ja oli suht hulluksajav, aga nâgime kohalikku põnevat pallivõistlust ja tiigriteks riietunud akrobaate ja pisut koeranäitust. Kõik segamini ühel suurel platsil ja kohutav lârm, kui erinevad firmad oma tooteid reklaamivad. Õhtustasime norteorkestri saatel ja tegime seda põhjalikult. Tai toidust peab viimast võtma. Eriti viimasel päeval.

Enne lennujaama jõudmist püüdsin pisut tukastada, aga ebaõnnestnult. Ja taksosõit oli ka täielik terror, kuna juht lihtsalt rääkis ja rääkis ja rääkis, püüdes minust rohkem raha välja pumbata ja ma pidin kõik oma agressiivsusvarud kokku rookima, et ta minust sajaga üle ei sõidaks. Paraku umbes viiekümnega siiski õnnestus..

Kommuun.

Sõit Paist Chiang Maisse oli vaatamata Tanja kingitud südamephadus-vastasele tabletile veel hullem, kui minek. Kui buss poolel teel peatuse tegi, mõtlesin tõsimeeli, et kui see poleks lihtsalt probleemi edasi lükkamine, jääksin sinnasamma toibuma ja jätkaksin milllagi hiljem. Aga läksin. Ja jäin ellu. Kuigi jõudin sõidu vältel päris mitu korda mõelda, et sellise tripi edasi lükkamine on samuti hea põhjus Pais pikalt aega veeta. Ja et oh kui tore oleks seda vahemaad hoopis mopeedil läbida. Aeglasemalt ja õhulisemalt.
Chiang Mais läks aga nii, et mulle ei istunud esimene koht, mida nägin ja teine oli seesama, kus olin eelmisel korral pikalt pesitsenud, aga too oli üles vuntsitud, kandis nüüd lisanimetust "boutique" ja öö inimese kohta maksis kunagise mõnusa 170 bahti asemel 450!!! Uhhh! Kõndisin järgmisele tänavale, astusin sisse kohta, mis mind tegelikult ei huvitanud ja viis minutit hiljem, aru ma ei saa, kuidas, olin kirjutanud ennast sisse kuuesesse ühistuppa. See lihtsalt juhtus mingi ootamatu tunde ajel, sest hinnavahe esimese hosteli üksiktoaga polnud üldse nii suur ja ma ei saanud seda tuba enne isegi mitte näha.. Ja noh..ma enamasti võimalusel annan oma parima, et selliseid variante vältida. Vot nii.
Mind juhatati paar maja edasi mingi pisikese kuurini, kus mind väga lärmakalt tervitas suur kamp hipisid. Tuba oli pisike, kokku oli neid neli, igaühes kuus kuni kaheksa inimest. Peale nelja toa oli majakeses veel kaks kusist dušši ja loisevat vetsu ja maja ees varjualune laua ja paari lebodiivaniga. Minuga samas toas oli üks tai, üks filipiini ja üks prantsuse neiu. Tailanna küsis, kust ma pärit olen ja pärast vastust ei teinudki lolli nägu. Läks hoopis särama ja ütles, et oh! tema sõber on ka eestlane ja tuleb varsti ja on meiega samas toas. Wowowoww! Minu esimene Tai-eestlane ja minuga samas TOAS!? Vääga põnev.
Varjuaaluses käis aktiiv-passiivne seltsielu. Keegi just lahkus, vahetati kontakte, lubati ühendust pidada, arutati selle üle, et kuigi koos on oldud vaid kaks-kolm päeva, tundub see igavikuna.. Jajah. Reisimise vârk. Istusin sinna kerge enamugavustundega maha, lasin ennast küsitleda ja püüdsin ka ise mingit infot endasse imada. Seda oli aga nii palju, et väga ei ònnestunud. Praeguseks võin öelda, et seal oli üks üliüllihipi Larissa (kusjuures, see on hoopis Kreeka nimi) Michiganist, temaga vähemalt esmapilgul paarduv Jesse Prantsusmaalt, just Indiast tulnud ja väga seda nâgu Jeremy Kaliforniast, (vist) Reigo Eestist, elab Melbourne'is ja tegeleb lavade konstrueerimisega, üks väga unise olekuga poiss Norrast, vist just keska lõpetanud ja siis veel paar prantslast ja itaallast ja üks jollandi poiss ja minu toanaabrid. Väga kirju seltskond. Ja väga hipi. Ja, uskumatul kombel oli mu meeleseisund valmis nendega ühenduma ja lòppkokkuvõttes tundsin end ootamatult kodus.
Päeval ol mul veel uks missioon - minna lennuvälja supermarketisse ja osta endale aluspesu ja jalanõud. Olles täiel teadmisel, et minu suuruse juures on see väga raskesti saavutatav ja neile nähtavasti umbes sama frustreeriv, kui mulle. Arvestades, et nende suurustes olen ma a'la XXXL, ilma naljata ja mu jalanumber on 41. Ha! Igal juhul ma tegin selle ponnistuse ja ei jäänudki täiesti tühjade kätega, kuigi ühel hetkel pesuosakonnas püksikuid tuulates ei olnud see isegi enam traagiline, kui võtsin kätte ühe roosamannase M-suuruse teise järel, mõttes arutlsedes,et Helina on ju juba neljane ja viimane aeg tal korralikku pesu kandma hakata. Võtaks talle siit mõned, tnduvad parajad küll. Sest ausalt. Need olid nukusuuruses. M! Ohhjahh..
Õhtul oli tänavaturg ja tolleks ajaks kõik piisavalt vennastunud, et suure kambaga minna. Ostlemise osas suht mõttetu ettevõtmine, aga parajalt seltskondlk ja tore. Kuigi muidugi ma ostsin asju - liitri kookosõli ja kolm raamatut. Ääretult intellgentne valik seljakoti kaalu arvestades. Kuigima olin tervest seltskonnast vist ainus, kes alkoholi ei tarbinud, oli mul muhe olla ja hiljem võõrastemajas tagasi tekkinud poolalasti massaažigrupp oli küll pisut ootamatu, aga lõbus vaadata ja pani mõtlema, et kummaline, et sellised asjad võiad minus võõristust tekitada. Ehk nägi see pisut liiga palju välja, nagu stereotüüp vaba armastuse jagamisest hipilaagrites. Not my cup of tea. Selle asemel tutvusin Rootsist pärit Siiriga, kes ka massöörina tegutseb ja kes mulle ühe võtte õpetas. Olles hommikul kell seitse tõusnud olin üks esimesi, kes voodisse kobis, mitte et pidu sinna vähem kostnud oleks..
Et Jeremy oli Indias õppinud nii massööriks, kui joogatreeeriks, leppisime kokku, et hommikul 9.30 läheme parki ja teeme koos uhe joogatunni. Astanga. Inimesed hakkasid reaalselt alles umbes siis vaikselt virguma, aga üllataval kombel me läksimegi parki ja tegimegi selle tunni, kuigi kaks tundi hiljem. Ja see oli ootamatult mõnus. Ma olen alati arvanud, et ei ole astangaks võimeline, aga näib, et Jeremy oli oma kursused hästi läbinud ja suutis minus edasist huvi tekitada. Veel üks põhjus Indiasse minekuks. Ja siis tegi üks prantsuse poiss meile juhitud tsüklimeditatsiooni, vaheldumisi füüsise ja meelega seotut. Ja kuigi minu kontsentraysioon jooksis sajaga rappa, oli see paartunnik seal pargis väga väga tore.
Ja noh, siis mõne aja pärast oligi vaja rongile kobida. Larissa ja Jesse on ka siin, aga kuna neil polnud piletid ette ostetud, siis kolmandas klassis. Mina olen teises, magamiskohaga, aga see kord avatud akende ja tõmbetuulega. Mis on tegelikult väga tore. Ja uni juba tulebki varsti, kuigi kell on alles pool kaheksa..
Ja ma olen tõesti tõesti rõõmus, et mu seekordne Chiang Mai kogemus just täpselt selliseks kujunes. Piisavalt hullumeelseks ja ootamatuks, et reisi sabaotsale veel mõnusat atmosfääri lisada.

Niisiis.

Jah, ka siinne aeg on otsa saanud. Tänane oli mu viimane päev selles pisikeses naljakas linnas, kus kõik inimesed viipavad teineteisele sõbralikult ja näib, et enamik mehi kannab pikki lehvivaid juukseid ja John Lennoni stiilis prille ja naised maani hòljuvaid kleite ja kanepivine moodustab kerge sudu üle terve asustuse. Kus putukad teevad õues sellist häält, nagu elektri kõrgpingeliinid ja linnud ehitavad süvakevadiselt katuseräästaisse pesi ja hommikul võib leida vannitoast roosa konna, või hiigelämbliku ja koerad aina paarituvad ja puude otsas on lilled ja võrkkiike võib ära uppuda. Ma olen väga tänulik sellele kohale, et ta mu vastu võttis ja võimaldas mulle just täpselt sellise kogemuse, maalähedase ja vaikse ja lõõgastava. Ehk tegelikult liigagi lõõgastava. Ma tunnen, kuidas igatsen liigutada ja tegutseda ja jalutada, aga siin ei ole kusagile minna. Päeval turule ainult. Ja kuigi on tunne, et kòhulihased on igaveseks kadunud ja kuues kuu endale ette söödud ja et äkki ma ei oskagi enam normaalselt elada, siis mu bangalo on ikkagi olnud kõige mõnusamaks kohaks, kus sellist tunnetust saavutada. Mingitki kodutunnet omada. Aitäh talle.

Täna ma ei teinud jälle mitte midagi. Pärast Tanja lahkumist olen taas samasugune eremiit, nagu tavaliselt, ega tunne mingit vajadust kellegagi siin suhelda. Ainult söögikoha valikul eelistan kohti, kus näen elu endast mööda kandumas ja see on tore. Näiteks eile, kui vastupandamatu isu ajel endale õhtusöögiks suure banaanitäidisega ning šokolaadi ja pähkitega pannkoogirulli tellisin, kandus minust mööda pâris mitu naist, kelles mu taldriku sisu ilmselget elevust tekitas. Mõistan neid, mõne aasta eest oleks ma ise samamoodi vaadanud ja tegelikult oli isegi natuke piinlik. Aga samal ajal uhke ka.

Minu viimane ost siit on paar uusi kõrva(vägistamis)rõngaid. Käsitsi valmistatud. Puidust, luust kinnitusega. Jube ilusad, aga ma ei tea, kas olen kunagi vòimeline neid ise kòrva saama, sest see on ikka paras peenmehhaanika. Ja tähtis on see ost tegelt vaid seetõttu, et nägin neid juba esimesel õhtul siia tulles ja võttis pikki sisemonolooge, enne kui nad lõpuks omastada otsustasin.

Ja üks asi veel. Leidsin täna tänavalt punase värvipliiatsi jupi. Kõndisin tast alguses mööda, aga siis tungis pähe päkapikk Ingo ja tema kirjad. Ja see, et vasaku käega kirjutades pidi olema võimalik oma aju ümber programmeerida, et niiviisi saab positiivseid sisendusi aktiviseerida. Ja siis läksin tagasi ja korjasin ta üles. Teritamine tegi ta veel poole lühemaks, sest mopeede liigub tihedalt ja süsi aina pudenes, aga nüüd on mul "meditatsioonipliiats" (:

Ja homme on äratus kell seitse. Ja minibuss kell kümme. Ja kuigi tegelikult on viis päeva veel ees, siis läheneb see reis vaikselt oma lòpule.

Siin ja praegu.

Ma olen päriselt siin. Ja praegu on päriselt suvi. Ja ma päriselt päriselt käin paljajalu rohul ja väikse kleidiga linna peal. Siin on suvi. Ja mina olen suves. Ja see on päriselt.
Tundub, et ma olen lõpuks ometi siinse kliimaga harjunud. Jah, muidugi, siinne põhjapoolne kliima ongi lihtsalt tunduvalt harjutavam. Aga see harjumine koos kõigi muude sisemiste liikumistega on toonud esile selle, et ma tunnetan ümbritsevat hoopis teistmoodi. Ja mul on kuidagi eriliselt hea olla.
Ja kindlasti on mingi osa reallsuse teisel tunnetamisel ka selles, et Tanja lahkus täna ja see lahkumine on juba mitu päeva õhus olnud. Tema jaoks tähendab see lausa neljakuise Aasiaseikluse lõppu. Päris suur asi.
Hommikul käisime koos söömas koos ta kahe teise tuttavaga Indiast - juba kaks aastat siinkandis ringi rändava paari, Nikita ja Katjaga, kellega paaril varasemalgi õhtul kohtunud oleme ja kelle tõttu mu vene keel suht aktiivset praktikat on saanud. Toit oli taas kord kulinaarne nauding, seda puhku pigem euroopapärase grillvõileiva näol. Ainus, kellel aga ei olnud õieti aega toidule pühenduda, oli Tanja, kellel kuidagi oli õnnestunud kõik ajamata asjad viimasesse kahte tundi jätta. Pakkimine kaasa arvatud. Lõpuks tähendas see seda, et pärast marsa lahkumist margistasin ta postkaarte. Aga kuna minul kuskile kiiret ei olnud, siis miks ka mitte.
Ja enamuse ülejäänud päevast ma..heegeldasin. Roosat elevanti Helinale, kes sai mõne päeva eest neljaseks. Ja sellest tuli üks väga paks elevant. Ja siis käisin turul sidrunit ostmas (mis siin maal on tegelikult laim, sest sidruneid neil ei olegi) ja ühes hirmus toredas värvilises poekeses elevandi toppimiseks kangajääke küsimas. Tegemist on lambivarjupoega, aga need varjud on nii värvilised, et sobiksid kòige paremini mõnda kujundusajakirja. Vòi minu kohvikusse. Ja omanik teeb neid ise puidust mõrdadest, mille katab kangaga ja siis tikib värviliste lõngadega ja riputab igasugu kulinaid külge. Ühe varju tegemine võtab tal umbes nädala, siinses rahulikus tempos ja nad on ülilahedad. Võite vaadata feissbukis - Pai Siam Shop.
No ma olin seal poes varem ka hänginud ja härdalt lakke vahtinud, aga nüüd läksin ju kangaid küsima ja see oli natuke hirmus ka. Alguses vaatas see naine mind jube kahtlustavalt, sest päris mitmed inimesed on vist käinud ta juures nende varjude kohta uurimas ja tahavad neid kopeerida, aga lõpuks saime jutule ja ta oli väga sõbralik ja sain suure hunniku kangajuppe, millest piisaks lausa kaheks elevandiks.
Selleks ajaks sain aru, et mu kòhuga on midai pahasti. Selline südamepahaduse ja kòhuvalu vajepealne tunne. Läksin koju ja jõin selle reisi esimese smecta, mis paraku tundus mitte aitavat. Õhtu saanudes püüdsin kõhu pikalt saata ja ikkagi sööma minna, kuigi isu ei olnud. Pärast poole tunni pikkust varitsust sain oma lemmikrestorani koha (mida õhtu jooksul oma lemmikistekohani progresseerisin. Jah, ma olen imelik.) ja tellisin chaid ja tom yami ( hapukas kookossupp inveri ja koriandri ja sidrunheinaga) ja sain vaid mòne minuti rahus istuda, kui saabus stalker.
M ei ole teda maininud, sest ta ei ole midagi erilist (keskealine malaislane), kui välja arvata see, et juba neli päeva suudab ta mind (ja Tanjat) pidevalt igal pool tabada ja siis ennast meie seltskonda kutsuda ja enam mitte lahkuda. Nüüd olin esimest korda üksi. Istusime siis ja tema muudkui küsis mingeid asju, Eesti ja mu töö ja kõige kohta ja mina vastasin, nii minimalistlikult, kui sain, sest lisaks sellele, et oleksin ehk meelsamini üksi olnud, nòudis ka kõht endiselt oam osa tähelepanust. Et toidu saabumine võttis aga oma nelikümmend minutit aega, kui mitte tunni, jõudis ta üsna palju küsida ja mina üsna palju vastata. Samas, ütlen igaks juhuks ära,et ta tundub täiesti ohutu, lihtsalt kohutvalt entusiastlik ja ilmselgelt suhtlemisvaeguses. Ja kuigi ma polnud plaaninud tervet õhtut pläkutada, oli ka see okei.
Ja kui pärast supi lõpetamist koju tervenema tulin, andis ka kõht mulle armu, ega valuta enam. Armas temast.
Ja koerad alustavad just väljas oma öist eeskava.
Ilusaid unesid!

Unelus.

Ma ei ole mõnda aega kirjutanud mitmel põhjusel. Esiteks olen ma igal õhtul täiesti meeletult vâsinud. Ei tea, kas sellest, et midagi reaalset ei tee või suurest temperatuurikõikumisest vòi haigusvimmast vòi koerte igaöisest hullumeelsest pulmapurelusest, aga kogu aeg on tunne, et võiksin lõputult magada. Ja see ei ole just kõige inspireerivam olek kirjutamiseks. Teiseks ei ole tegelikult ka midagi toimunud. See linn siin on ideaalne näide lebokapslist. Lähed hommikul mõnda kohvikusse sööma, seal kohtud kellegagi ja räägid juttu, jalutad natuke ja ongi jälle aeg taas kuskile maha istuda ja süüa ja ehk kellegi järgmisega paar sõna vahetada. Pealegi läheb metsik energia toidule. Kes Tais käinud, teab, millest ma räägin. Siinne toit on fantastiline. Ja selles linnas on see lisaks kombineeritud lääne inimesele hubase atmosfääriga. Mmmm..! Ja kolmandaks - see, mis on juhtunud, on põhiliselt verbaalne ja nõuaks seega tohutuid tekstilaviine, mis on: a) aeganõudvad kirjutada ja b) mitmekordse ümberjutustamise tulemusena suure tõenäosusega tühjavõitu. Kõik olnu saab tegelikult kokku võtta sellega, et Tanja on mulle rääkinud oma Taile eelnevast India-reisist selliseid ulmemuinasjutte, et minus on teist korda elus soov sinna minna (esimene oli pärast Darjeeling Limited vaatamist) ja et lisaks oleme selles linnas kohanud veel vähemalt viite inimest, kellega ta samuti Indias kohtus, kellest paar on seda soovi veelgi suurendanud.
Aga täna, oh seda üllatust, ma ei vegeteerinudki tervet päeva ei-tea-kuhu. Ei, sest täna me käisime Tanjaga kohalikus kanjonis päiksetõusu vaatamas. Venitasime endid läbi surma kell viis voodist ja sõitsime mopeediga kohale ja kuigi udu oli nii palju, et lähemaidki mägesid näha polnud, siis koht oli fantastiliselt ilus ja hommikuvalgus veel ilusam ja need ülikitsad ja järsud rajad, millel hiljem turnisime tekitasid vahepeal ikka korralikke judinaid. Ja peale meie olid seal veel vaid üks tüüp ja mõned kohalikud, kes püüdsid söögisk mingeid põrnikaid ning ei huvitunud päiksetõusust üldse.
Tagasi sõitsime natuke väikseat teed pidi, et näha elevante ja puu otsa ehitatud hostelit. Nägime mõlemaid. Puumaja oli eriti äge, sest olen neid piltidelt nii palju näinud, aga reaalselt mõnda elatabat käega katsunud ei olnud. Ronisime ta põhjalikult läbi. Elevantide juures tekkis aga äkitselt tunne, et nüüd oleks ju küll vaja nendega sòitma minna. St see mõte tekkis Tanjal, mina vaatan taolistest atraktsioonidest suht alati mööda, kui need mind ka veetevad. Uurisime, kas on võimalik ka ilma sadulata. Oli, aga alles tunni pärast. Hmm..
Siis läksime linna, et hommikust süüa ja seejärel kukkusime totaalsesse koomasse. Kahe tunni pärast lepitud kokkusaamine venis viie tunnini puhtalt seetõttu, et me ei olnud võimalised kättki liigutama, mopeediga sõitmisest ja elevandi seljas püsimisest rääkimata. Aga. Me läksime. Ja see kogemus ei olnud küll midagi maailmamuutvat, aga nüüd võin ma öelda, et olen olnud lähedades füüsilises kontaktis ühe toreda loomaga, kes on palju karmikarvalisem, kui pealevaadates ütleks. Ja temaga koos ujumas ka käinud. Üks ristike "to do listis" juures.

Hiljem kalkuleerisin oma kassat ja sain aru, et minu tavalisest ülimast kokkuhoidlikkusest on järel vaid riismed. Ja et mul on jumala suva.
Ja veetsin järhjekordse õhtu peamiselt venekeelses seltskonnas tõdedes, et kuigi peamiselt vaikides, saan ikka hakkama küll.

Pai.

Mul on köha. Ja nohu. Ja kurk on valus. Ja hääl ära. Sest ööd on siin külmad. Ja mustad. Hommikul ärgates ei olnud mul mõnda aega võimalust kellegi peal oma kõnevõimet katsetada ja ônneks sain küüned taha ühele tassile kuumale teele, aga no kurja! Ja köha on selline vastik ja kuiv. Öelge veel, et soojal maal on turvaline. Ebaproportsionaalne rohkem kui kahekümnekraadine temperatuurikõikumine on muutnud mu endisest veel loiumaks. Nüüd pole mitte lihtsalt päevad liiga kuumad, vaid ka ööd liiga külmad.
Aga ei, see ei ole mõeldud vingumisena. Tegelikult mulle meeldib siin. Mulle meeldib mu majake ja kogu see hipindus siin ümber ja see, et kuigi ma olen pearänavast viie minuti kõndimise kaugusel ja meid eraldab vaid logisev bambusjuppidest sild, elan totaalselt maal ja teeks on meetrilaiune mudarada ja ainsatseks valjemateks häälteks naaberbungalote elanike omad. Aaa. Ja midugi koerad. Sest nagu eile ilmnes, on siin hetkel käimas mastaapsemat sorti koerapulmad. Päeval tänaval kohtasime paarikest, kes oli teineteise külge kinni jâänud. Ma olin sellisest asjadt kuulnud, aga seda nâha oli ikka midagi hoops muud. Suht jube ausaltöelda. Ja nad mõlemad olid õnnest kaugel, püüdes kõiksvõimalike akrobaatiliste trikkide abil end lahti päästa. Mis muud, kui mõne kuu pärast on neid koeri siin veel rohkem. Ja siis muidugi gängid. Koertekarjad liiguvad ringi kümnete kaupa ja hauguvad ja purelevad ja kâituvad umbes täpselt nii, nagu kambad West Side Storys. Naljakas ja tüütu. Kui nad täna minu maja alla jaurama tulid, urisesin nende peale. Ja eile öösel oli vahepeal hullumaja. Ei tahaks olla naissoost koer nende wannabi-alfade meelevallas. See India bussijuhtum tuli meelde.
Aga muidu möödus tänane päev Uue Maailma raadiot kuulates ja võrkkiiges lebotades. Olen ikka täiesti sodi. Algul oli plaan Tanjaga koos motikad võtta ja ringi sõita, aga tema ei oska kahekesi sõita ja minul tuli viimasel htekel mõistus pähe, et mitte hakata ilma vähemagi oskuseta vasakpoolse liiklusega mägiteedel oma õnne katsetama. Jumal tänatud. Teda hiljem kohates ütles ta,et teed olid suht korrast ära ka veel.
Ja nüüd on õhtu ja ma tõmbusin õuest oma veel sooja tuppa sääsevõrgu alla ja mõtlen, et alles nüüd, kontraste nähes, saan tegelikult aru, et elan hetkel suves. Ja et tegelikult peakski lihtsalt väga rahulikult võtma ja seda elama.
Homme jätkan samas vaimus.

Hipiparadiis.

Viimane ööpäev on osutunud päris põnevaks.
Esiteks eilne õhtu. Pärast blogipostituse lõpetamist, poole üheteist ajal õhtul sättisin ennast magama. Paraku ei arvestanud ma pisikese detailiga, et olen sattunud hipikommuun-võõrastemajja. Paarikümne bungalo, ühisköögi ja baariga kirevasse elukeskusesse, transseksuaalide, perekondade, nõulaiferite, rastafaride, peohullude ja alkohoolikute kirevasse pessa, millel ei olnud mõtteski minuga sama graafikut jagada. Ja et mu majakese seinad koosnesid põhimõtteselt punutud lehtedest, viibisin sama hästi kui teiste seltskonnas. Alguses oli kõik isegi okei, kaugemalt kostis mòõdukal volüümil reggae ja melu, aga umbes täpselt siis, kui olin korralikult magama jäämas, likus pidu minu majast umbes kümne meetri kaugusele, muusika muutus tümakaks ja keerati põhja ning häâled valjenesid lõugamiseks. Õnneks olin liiga väsinud, et väga kaua seda kuulda. Aga enne uinumist otsustasin, et veel üks selline öö muudaks mind ükeks väga kurjaks inimeseks ja et on vaja kolida.
Järgmine äratus oli millagi öösel. Kõik oli vaikne, sellega oli korras, aga ma lõdisesin üleni. Mismõttes?! Ma olen ju Tais?? Aga jah, loomulikult, pòhjas ja mägedes. Keerasin ennast teki sees kookonisse ja püüdsin ellu jääda, aga tõesti, ma olin ju põhimõtteliselt õues. Hommikul ärgates oli õues päike, aga minul teki all endiselt kurjalt külm. Kirjutasin sealtsamast Tanjale, kes teise kohta oli sattunud, kuidas seal on. Ta vastas, et kuratlikult külm, aga tulgu ma sinna ja vaatame, mis teeme.
Tanja asus samuti jõe lähedal ,aga umbes poole kilomeetri kaugusel. See linnake on üldse pigem külalaadne ja turistidega täidetud keskus vaid mõned tänavad ja jõeäärne. Tema hütike maksis minu eelmise öö omaga sama palju, aga omas isiklikku vannituba ja võrkkiike ja oli väga vaikne. Paraku selliseid enam saadaval ei olnud, ainult suuremad majad, aga ma tahtsin kolida ja ahe oli sada bahti.. Ja nii ma oma praegusesse kohta sattusingi. Tanja kõrvalkrundil, isiklik ja täitsa korralik maja, jalgadel. Trepp viib võrkkiige ja mäevaatega verandale ja sees on ruumi kahele sääsevõrkudega voodile ja mul on päris klaasidega aknad ja uks ja kardinad ja täitsa suur pesemisruum. Ja telekas (: Haha! Ma olen alati mõelnud, miks pagana pärast neid vaja on. Katsin ta salliga. Ja mis põhiline, seinad ei ole auklikud, ehk siis on lootust pisut suuremale hulgale soojusele. Hind - kolmsada bahti. See ületab tegelikult mu eelarve,aga otsustasin, et olen selle ära teeninud. Koha, kus on ka niisama okei olla, mitte ainult magada.
Päev ise koosnes aga mittemillestki. Käisime söömas ja turgu otsimas, mida ei leidnudki ja mõtlesime mopeedid võtta,aga ei viitsinud ja mina käisin kaks korda pesulast oma asju kätte saamas,sest need olid ära kadunud (KÕIK minu riided peale nende, mis seljas. Lõpuks sain ika õnneks kätte nad.) ja uitasin niisama ringi. Linna põhiosa näeb välja, nagu nukumaja või teemapark. Kõik on kuidagi nunnu ja pisike ja detailne ja kutsuv. Väga turistilk, aga heas mõttes. Kohvikud ja restoranid ja baarid ja tohutul hulgal noori hipisid ja vanu hipisid ja kohalikke hipisid. Iga nurga peal kohtab motiive kuue- ja seitsmekümendatest, tätoveeringukohti, rastade ja päikseprilliga tüüpe, kes kõik viipavad ja ütlevad hei. Selline tunne, nagu oleks see koht aega kinni jäänud, kuigi tegelikult on siia lihtsalt kogunenud aega kinni jäänud inimesed ja muutnud selle koha endasarnaseks ja tòmbavad oma auraga ligi sama tundega uusi inimesi. Tanja ütles,et tema üks sõber oli tulnud siia viieks päevaks,aga jäänud aastaks ja ma saan tegelikult aru, miks. Kui selline elu on sinu teema, siis on see ideaalne koht. Siin saab suhelda ja hängida ja tänaal käsitöö müügi või baari pidamisega tõenäoliselt ära elada. Lihtsalt olla. Ja õhtud-ööd on jahedad, mis laseb hingata. Aga jääda ma siia küll ei tahaks.. Mulle meeldib tegustemien selleks liiga palju.

Kolmkümmend kolm tundi.

Mu rännak on selleks korraks, pärast 33-tunni pikkust ponnistust taas ühele poole saanud ning ma ise mõnusalt pesastunud peaaegu et õhust tehtud bungalos jõe ääres imepisikeses Pai linnas. Aga siinsest hiljem, kui olen pisut harjunud.
Ränne algas eile hommikul kell pool kuus. Õigemini oleks pidanud algama, sest siis oleks pidanud keegi meid Susannaga oma hostelist üles korjama. Samamoodi nagu hostelit juhtiv tüüp oleks pidanud üleval olema, et meile bussipiletid ja toitu anda. Kui me aga alla jõudsime, valitses seal pimedus ja magalameeleolu, mis virgus hetkeks vaid siis, kui midagu ei juhtunud ja Susanna kurjaks muutudes neid raputas. Siis saime bussipiletid ja võeti mingi kõne..ja kõik kobisid magama tagasi. Jõudsime juba uuesti närviminna, enne kui maja ette tuktuk ilmus, mis oli täis kahte inimest ja nende kotte. Mis muud, kui pressisime endid ka peale ja panime ajama. Paar ilmnes olevat kaks vanemas keskeas põhja-inglast, humoorikad ja rõõmsameelsed, reisil läi Vietnami ja Kambodža ja Tai ja sama plaaniga, mis minul, hulgalistest kelmidest ja minibussidest eemale hoida ning omal käel pärast piiri Bangkokki orjenteeruda. Otsustasime sealsamas tuktukis oma väed liita.
Tegelikult läks kuni oiirini kõik Kambodža ja turistibussi kohta ootamatult ladusalt. Buss väljus ainult kümme minutit hiljem ja sedagi vaid meie kellade järgi. Juhi kohal rippuv kell näitas 5.59. Peatuseid oli vaid üks ja seegi lühike ning asjalik, juht rääkis mõõdukalt inglise keelt ja kella üheksaks hommikul olime piiril. Riigist väljumine oli lihtne, kui välja arvata see, et mu passi nähes kergitas ametnik üllatunult kulmu ja nõudis lennupiletit näha. Taisse sisenemine osutus aga väikestviisi naljaks. Kõik oli okei, täitsime oma neljase grupiga saabumskaardid ja seisime sabas ja mina olin viimane. Tundus, et minuga läheb sama ludinal, kui teistega, aga siis, taas kord, vaatas ametnik hoolikamalt mu passi, küsis lennupiletit näha, kutsus kellegi juurde, raputas siis pead ja ütles, et pean minema ülakorrusele viisat tegema. (Ilmselgelt on minu Euroopa Liidu passm mingil moel alamasse klassi kuuluv.) Muidu oli kõik okei, aga mu kaaslased olid kõik ammu ukse taha kadunud ning seega ei saanud ma neid asjaolude muutusest teavitada. Läksin üles ja leidsin eest higelsuure saali kahe umbes kolmekümneinimeselise saba kooliõpilastega. See tekitas minus judinaid, sest tndus, et pean siin terve igaviku ootama. Õnneks nägin tagumises nurgas lauda, mille taga istus kaks bussis nähtud nägu. Läksin nende juurde ja küsisin, mis värk ja jumal tänatud, e nad seal olid ja mu õige, täitsa taga otsas ja peidus lauakese juurde juhatasid, kus ma oma tuhat bahti ja foto letti lõin, avalduse täitsin ja umbes kümne minutiga viisa kätte sain.
Lõpuks omati kotikontrollist läbi, leidsin oma kaaslased, kes olid mu õhkuhaihtumisest kergelt ärevil. Õnneks olid nad leidnud varjualuse. Kahjuks oli see just see varjualune, kus ka kõik kelmid pesitsevad ja neil olid närvid suht läbi. Kuigi ma asjadest midai ei teadnud, tegin ettepaneku lihtsalt edasi liikuda ja mingi normaalne transport bussijaama hankida. Ja selle me saimegi. Veel väiksem tuktuk, kui eelmine ja meie neljakesi oma kottidega. Aga vähemalt suutsin hinna suurema vaevata kolmesaja pealt saja bahti peale saada. Bussijaama oli üllatavalt pikk tee, aga mu kolm kaaslammast selles liikuvas laudas olid Taisse jõusdmise üle sama rõõmsad kui mina ja tuju seega ülev.
Edasi läks kõik väga mõnuslat, nagu ikka Tais, kui lõpuks kohalikega samasse transporti satud. Jätsime Susanna sinna, Chantaburi bussi ootama (et minna Koh Kutile, mida ma talle reklaamksin) ja istusime oma mõnusasse kondirsioneeri ja tualetiga pooltühja bussi. Rääkisime terve tee juttu ja see oli äärmiselt inspireeriv. Sain targemaks nii perekonnaelu, kui lastelasvatuse ja nendega läbi saamise, kui reisimise, kui aianduse ja kõige muu kohta. Mees oli vist kuuskümmend üks ja naine viiskümmend kuus vms ja nad olid jube toredad koos, saanud kokku viie aasta eest, aga tundnud teineteist läbi elu, sest elasid aastate eest samal tänaval ja nende lapsed mängisid koos (kahepeale on neil neid viis).. Ja siis, aastaid hiljem.. Mees rääkis mulle hetkes olemisest ja naine küsis, kas olen "mindfullness'i" kohat lugenud. Ei ole. Veel. (: Ja üldse oli see üks ägedad viis tundi. Ainult see oli nòme, et terve tee tagurpidi toolil istumisest läks mul süda lõpuks nii pahaks, et pidin vestluse mõneks ajaks katkestama. Aga Bangkokis sain nendega sama taksoga rongijaama ja tunnen, et tahan neile kirjutada ja veel kord öelda, kui hea nendega kohtune ikka oli.
Kuigi kartsin, et ehk pole minu öörongile enam kohti, oli mu kartus asjatu ning juba kaks tundi hiljem loksusin rongis Chiang Mai poole, just täpselt selles alumises koikus, mida olin soovinud. Need öörongid siin Tais on jumalikud, tõesõna. Põhimõtteliselt on teise klassi magaisvaguni alumine ase, nagu miniatuurne magamistuba pooleteistinimesevoodi ja hiiglasliku panoraamaknaga. Ja kardin garanteerib täieliku privaatsuse. Geniaalne. Kuna suht kohe läks pimedaks ja vaadata ei olnud midagi, tegin seda, mida kogu kolem nädala jooksul pole tunnet olnud teha - vaatasin filmi. Esiteks lõpuni selle, mida paari nädala eest Koh Kutil alustasin - Punch Drunk Love ja siis kohe otsa teine, hämmastavalt sarnase ideega - Lars And The Real Girl. Kui keegi neid mõlemaid näinud on, siis saab ta ehk aru, miks see mõtlikuks võttis. Sest tõmbasin enne minekut kettale vaid seitse filmi, neist enamikust suurt midagi teadmata. JA ma usun juhtuste tähtusesse. Väga põnev igal juhul. Ja pärast kahte filmi, kui kell oli pool üksteist, vajusin oma viimase nädala kõige kosutavamasse ja rahulikmasse unne.
Rong jõudis pärast neljateisttunnist sõitu Chiang Maisse kell üheksa hommikul ja mina bussijaama veerand kümme. Seal ootasin tund aega Tanjat, keda ei tulnud. Siis, minnes lõpuks piletit ostma, saadeti mind hoopis üle tee asuvasse hoonesse ja loomulikult oli ta seal ja mina enam temaga samale bussile ei mahtunud. Veel tunnike ootamist ja minibuss startis üle selliste mäestike, et mul oli poole tunniga ikka jube paha olla. Kurvid olid mitte V, vaid W ja üksteise järel ja loksumine tahtis mind kordamööda kummalegi poole istet maha raputada. Vaade oli muidugi rabav, kui aina kasvav peavalu ja sõlm kõhus sellele keskenduda lasksid. Aga kokkuvòttes - internett ei valeta, kui annab nõu südamepahadustabletid ja oksekotid lähedal hoia. Ja rasedatele ega nõrga süsteemiga inimesetele ma seda trippi ei soovitaks. Vahepeal oli isei tee ääres liiklusmärk wc-poti ees pòlvitava mehega. Paisse jõudes olin sodi ja õnnelik,et elus.
Ja nüüd olen ma siin, laman oma hüti põrandal, mis on nii õhuke. Et paistab läbi ja logiseb, kui astuda ja asub kahe meetri kõrgusel maa kohal. Hütt ise on ringjas ja auklik ja toimib ainult kerge tuuletõkkena, aga see ei ole probleem, sest suur kaheinimesemadrats põrandal on sääsevõrguga varustatud ja ma teipisin augud ka kinni. Ja et me oleme põhjas, ei olegi siin tapvalt palav! Üldse näib, et Pai näol olen sattunud seitsmekümnendate hipiparadiisi, aga seda hakkan ma homme lähemalr uurima. Praeguseks - head ööd!

Ära!

Kambodža ei ole suutnud minus enese vastu mingit armastust tekitada, paraku. Näib, et kõik hädad tabavad mind just siin.
Sest jah, loomulikult oli mul äna öösel tänu eilsele hullumeelsele päevale võimatu magama jääda, sest pea lõhkus hullumeelselt ja põlved valutasid ja kuralikult palav oli ja voodi liiga pehme ja padi liiga suur..ja vist midagi palavikulaadset ka. Ja äratus kell 4.45, et jõuda ratastega Angkorisse kella kuuest päikserõusu vaatama. Needsin olukorda maapõhja, kui kell kaks öösel endiselt tunne oli, et korralikku und vist välja ei vea. Aga et Susannaga oli hommikune minek kokku lepitud JA kolme-pâeva-pilet ostetud, oli vaja minna.. Väljas valitses kottpimedus ja hostelis töötavad poisid magasid reas fuajee lamamistoolidel. See oli päris kriipi. Väljas oli aga õhk mõnusal jahe ja kuigi liiklust oli, suundus see sajaprotsendiliselt samas suunas. Ja okei, ma luban Kambodžale selle rõõmu, et päiksetõus oli tõesti vaatamist väärt ja sugugi mitte vähe seetõttu, et nii hullu palavust polnud.
Kui enamik inimesi seejärel lahkus, võtsin mina missiooniks saada sisse neisse kahte templisse, kuhu mind eile katmatuse pärast ei lastud. Angkori keskosa ukse ette oli aga pandud silt - closed today for cleaning ning selle kõrval seisis üks tüüp, kes sositas, et me võime tegelikult üle piirde ronida, aga peame talle selle eest maksma. Saatsime ta pikalt ja otsustasime too teine tempel enne üle vaatada ning siis tagasi tulla. Ka teine tempel oli kinni, aga õnneks kuulsime, et ta avatakse kell kaheksa (ja hetkel oli juba seitse) ja otsustasime seal oodata. Ja tõesti, see oli seda ootamist väärt. Kõrged kõrged trepid viisid mööda templikülge üles taeva piirile, kust kõik all oli pisike ja lendamise tunne tekkis. Õnneks olid käsipuud tugevad ja mõlemal pool, muidu oleks pidanud pärast alla roomama. Aga jah, kui templitesse lähete, katke end, sest kõige kõrgemale saab ainult sel moel.
Teine missioon, Angori keskpaik, jäi aga ponnistustest hoolimata täitmata. Ilmnes, et kuigi too mees seal oli (loomulikult) puhta kasu peal väljas, siis ta ei olnud seda pesupäeva silti sinna ise pannud ja tempel oligi kinni, sest täna on buddha-päev, mida peetakse igal nädalal, ainult nii palju, kui mina aru saan, siis iga kord erineval pâeval. Ja loomulikult, miks kedagi eelnevalt informeerida? Väga põnev süsteem igal juhul.
Susanna jäi veel paari templit vaatama, aga mina lugesin kultuuriaktsioonid lõpetatuks. Hostelisse tagasi jõudes oli kell kolmveerand kümme ja ma sain isegi veel hommikust. Ja siis ..magasin kaks ja pool tundi.
Ärgates oli järgmise päeva tunne, totaalselt sodi olemine ja üldse mitte sobilik turuleminekuks, sest tingimiseks peaks terav pliitats olema. Mina aga läksin ja lòin oma passiivsusega ja isegi saavutasin midagi. Ja siis läksin sööma ja kohtasin oma esimesi eestlasi, kahte naist (: Nii nii naljakas oli eesti keeles rääkida, laivis, ja nii mònus. Pläkutasime päris pikalt ja loomulikult selgus lõpuks, et tunnen neist ühte, sest ta oli EKAs mu õppejõud. KUI pisike see maailm ikka on. Ja kui vähe eestlasi.
Ja homme hommikul on jälle kell viis äratus, sest ma lähen tagasi Taisse. Bangkokki. Ja sealt loodetavasti otseteed Chiang Maisse. Ja sealt Paisse. Väga suurejooneline plaan, mis peaks kokku võtma pisut rohkem, kui ööpäeva, aga mis muud, kui surugem pöidlad pihku ja lootkem parimat. Mina vähemalt loodan.
Aaa. Ja Tanja on ka seal! (:

Kurnatus.

Ma olen nüüdseks juba teist päeva Siem Reapis, aga siinmaal on reisimine üks äärmiselt aja- ja jõukulukas tegevus, seega vajusin eile ära enne, kui jõudsin "blog" mõelda.
Hommikul pidi buss väljuma kell 7.30 ja mind üles korjatama kell seitse. Korjati kell 7.15, aga see mind ei üllatanud. Tee peal bussijaama lugesin huvi pärast ära kõik silma jäänid Lexused. Sain kokku 20, neist üks oli auto. Ma olen endiselt hämmastunud. Bussijaamas, mis oli hoopis mujal, kui koht, kus meid üleelmisel õhtul maha pandi, lähemal, astus mulle juurde juurde järjekordne noor blond neiu, Susanna Saksamaalt ja ilmnes, et ka sel korral olime meie kaks ainsad võõramaalased bussis. Bussis, mis väljus samamoodi tunnike hiljem, kui oli lootusetult täis topitud. Ja mis samamoodi tegi esimese peatuse kolm tundi pärast alustamist, aga õnneks oskasin ma sellega arvestada, psühholoogiliselt, nii et see oli okei. Kui sõit oli kestnud umbes kuus-seitse tundi, jäi buss äkitselt seisma ja kostus ähmaseid hüüatusi "Siem Reap change bus!" Nagu ikka ei olnud võimalik aru saada, kas info on adekvaatne või ei, aga õnneks oli taas kord olemas keegi sama segaduses isik, kellega seda emotsiooni jagada. See on alati abiks. Väljusime, meie kotid olid juba mingi mehe seljas, ja istusime teise, väiksemasse ja roosade istmetega bussi. Peale meie veel umbes viis-kuus inimest ja kolm hiigelsuurt pappkastitäit arbuuse. Ja buss tõi meid üllatsulikult täitsa linna sisse ära.
Järgnes aktsioon - püüa leida võõrastemaja. Olin eelmisel õhtul ühe meeldiv välja vaadanud ja sinna kirja saatnud, aga vastust veel polnud ja ruktukijuhid vahtisid kõik vâga tühja pilguga, kui Star Rise Angkori kohta küsisime. Lõpks olime nõus ühe tüübi peale minema, kes, nagu ilmnes,ei osanud kaarti lugeda (tundub, et see on siinkandis üldse harukordne oskus) ja sõitis meiega oma pool tundi kòigilt teepervedel seisvatelt tuktukijuhtidelt teed küsides ringi. Tulemuta. Kuni lõpuks Susanna arvas, et me peaks lähedal olema ja me läksime maha. Veel pisut otsinuna ilmus lõpuks üks noormees, kes teadis. Et see koht on nüüdseks suletud. Säh sulle! Eega jalutasime lihtsalt paarsada meetrit ja vaatasime ringi ja kuna meie mõlema prioriteet oli internet, sattusime siia, Tom&Jerry hostelisse. Kus, nagu pärast koti ära panekut ilmnes, on nett vaid fuajees. Aga toad on okeilt puhtad ja vannitoaga ja hommikusöök hinna sees (7dollarit) ja me olime väsinud ja nâljased.
Ka toidu otsimine ei käinud niisama lihtsalt. See linn on puhas turistilõks tänu oma templitele ja seega täis restorane, mis pakuvad keskmisest tunduvalt kallima hinnaga keskpärast toitu. Ja tõesõna, mulle ei meeldi iga asja üle kaubelda. Iga veepude ja puuvilja pärast, aga see on vajalik, sest muidu maksad vähemalt kahe- kui mitte neljakordset hinda. Väsitav. Söödud me saime, aga et see oli mõlemale päeva esimene korralik söök ja päev oli olnud pikk ja seda tõotas tulla ka tänane, vajusime suht kohe ära.

Hommikul läks uni esimest korda ära kuue paiku, kuigi äratus oli alles kaheksa. Sundisin ennast edasi magama, aga kella helisedes olin juba täiesti virge. Hommikusöök sisse ja minema. Laenutasin jalgratta ja asusin väntama. Angkor Watini on linnast umbes viis kilometrit. Või pisut rohkem. Millega aga oli raske ette arvestada, oli kuumus. Templini jõudes olin juba suht sooda. Kõndisin seal ringi ja mõtlesin, et tore küll, ilusad graveerinfud,aga seda kõike on natuke liiga palju ja tegelikult on see lihtsalt üks suur hunnik kive. Ja et kas ma olen imelik, et vaimustusest ei minesta? Arvatavasti on asi selles, et olen Aasias varemfi tempites käinud. Boroboduris Indoneesias ja Sukhothais Tais. Ja need olid tõesti ilusad ja spirituaalsed kohtumised. Aga siin oli niiiii palju inimes, kuigi nad hajusid hiigelsuurel territoorjumil ära. Ja just, territoorjum oli liiga suur.. Juba ainuüksi Angkor Watil. Aga mina olin võtnud pähe suur templiring pâevaga lõpuni sõita. Oelks ma ainult teadnud.. Ühesõnaga olin ma juba oma teekonna alguses kõike muud, kui entusiastlik. Ja rõõmsamaks ei muutnud ka tõsiasi, et mind lühikeste pükste ja maikaga kahte templisse sisse ei lastud. Seda ei olnud KUSKIL kirjas, et see probleem võiks olla. Need on ju VAREMED!! Teise templi juures mässisin endale salli seelikuks ja teise panin õlgadele ja kui see neile ei sobinud ja mul soovitati endale uued riided osta, läksin kurjaks. Küsisin neilt, kas nad on tähele pannud, et templite sees, graveeringutel n kòik naised PALJA ÜLAKEHAGA?! Nad ei saanud aru. Oh, well.. Kibetsesin endamisi, paari päeva jooksul taas kogunenud rahulolematus selle riigi ja iseendaga andis tunda ja ma olin tige, kui herilane. Enda peale, siis. Ronisin ühe väga kõrge ja tühja vareme otsa ja passisin mõnda aega seal, kuni kurjus ja kibedus pisut lahtus.
Väntasin edasi, asfaldi pealt minema, sest ei saanud aru, kuhu minu poo lt balitud rada täpselt minema peaks. Mõnesaja meetri pärast leidsin end keset külaelu, mis oli vahelduseks väga tore. Paljad lapsed ja mõnusad tokkidel majad ja kanad igal pool. Pärast paari kilomeetrit võttis üks noor tüüp mu vahele ja meelitas endaga koos mingile pisikesele rajale väites, et mingi tempel on seal. Tajusin tugevalt oma usaldamatust ja seda, kuidas ma tahan keelata asjadel juhtumast. Veensin ennast, et ta ei saa mulle midagi teha ja läksin. Umbes kilomeeter mööda liivaseid teid edasi oli tõesti üks pisike varemes tempel. Ta püüdis mulle ka midagi sellest rääkida, aga ma tòesti ei saanud aru. Ja siis, loomulikult, läks jutt rahale ja ta tahtis, et ma tema kool toetaksin. Ja see oli nii ebameeldiv,sest ma oleksin talle niikuinii raha andnud, sest ta olil tore, aga see, kuidas raha küsimine siin käib, on arrogantne ja ebameeldiv ja ma lasin tal ennast välja juhatada ja andisn talle kooli jaoks raha, aga tuju oli taas kord rikutud. Ma loodan vähemalt, et see raha jõuab õigesse kohta. Pöörasin otsa ümber ja sõitin asfaldile tagasi. See oli ikka see õige tee.
Ilmnes aga, et kaart on küll pisike, aga vahemaad oioi kui suured. Kõvasti sai vändata enne järgmist ja ülejärgmist ja nii edasi templit. Aga vähemalt nägin ma ära selle, mida kòige rohkem tahtsin. Müüridest läbi kasvavad puud. Mul ei ole inimeste ja kultuuripärandi vastu midagi, ausõna, aga nende ehitiste juures siin on minu jaoks kõige võluvam see, kuidas loodus aeglaselt, aga kindlameelselt neile üks null ära teeb.
Umbes sel hetkel, kui olin vaikselt hulluks minemas oma mõttemulast ja igatsesin seltsi, jalutas mulle templini viiba sillal vastu Susanna ja tegi ettepaneku koos edasi minna. Juhuu! Võtsin pakkumise rõõmuga vastu. Pealegi ilmnes, et see konkreetne tempel, kus need kõige ägedamad puud on, on veel kaugel ja ka tema tahtis seda kõige rohkem näha. Tee peal hüppasime veel paarist templist läbi ja korjasime mõneks ajaks kaasa paar viost inglast, poisi ja tüdruku, kes polnud kindlad, kas on õigel teel. Poisil oli seljal Leonardo da Vincy alasti mehe tätoveering ja ta pakkus ratta pealt litšisid. Paraku keerasn nad päris mitu kilometrit enne meid ära, sest olid seda puudega kihta juba näinud. Ja kuigi tagumikud lõid sädemeid, me jõudsime sinna. Ja need puud olid tõesti uhked ja vaatamist väärt. Aga. Siis oli vaja tagasi minna. Ja tee oli niiiiiiiii pikk.. Ja tagumik lòi sädemaid. Uskumatu! Me arvasime algul, et ehk on neli-viis kilomeetrit, aga ei. Pärast umbes nelja kilomeetrit tuli silt, et Angkor Watini on veel VIIS kilomeetrit. Ja sealt viis linna... Uuhh..! Ma ei tea, kuidas ma jaksasin, aga kuidagi me linna jõudsime. Ja ma ei taha teada, kuidas homne välja näeb. Võimalikult lühike ja kompaktne, ma pakun. Ja kuigi ma täpselt ei tea, siis julgen pakkuda tänase päeva tulemuseks vähemalt 40kilomeetrit. Pluss kòndimine. Päris korralikult kõndimist.
Lõpusk duši alla saada oli jumalik. Ja toit..ka!
Ja nüüd magama, et homme päiksetõusu näha.

PS: Susannat kohates tuli mulle meelde, kuidas minuga koos piiri ületanjd neiu ühel hetkel küsis, et mida ma poistest arvan. Neist poistest eis võõrastemajades. Et kuidas ma neisse suhtun. Olin hämmingus ja mõtlesin, et mis poisid? Ma ei ole ühtki poissi näinud. Mian kohtun ainult üksi rändavate tüdrukugega. Tema aga vastas, et pole ühtki tüdrukug kohanud, ainult poisse kogu aeg ja et ta tahaks neist rahu saada ja et on tore kiulda, et tüdrukud ka reisivad. Ja see oli nii imelik, see tema mure, et ma hakkasin mõtlema..ja jõudsin selleni, et külalp siis igaüks lihtsalt näeb seda, mis talle korda läheb. Mind need kutid ei koti, seega ma neid ei näe ja nemad mind ka. Ja kõik, mida mul on vaja, on tüdrukud, kes mulle ka kòrvale satuvad.
Ja küllap tema siis ikka tegelikult soovib poiste seltsi? Või täghelepanu? Aga sellele oskab ainust tema ise vastata.

Maalaps.

Täna ma leppisin Phnom Penhiga ära. Tõenäoliselt olid abiks kümme magatud tundi ja linna kaart ning päiksevalgus,aga see koht tundub lõppkokkuvõttes isegi päris muhe. Kuigi ma pean tunnistama, et ikkagi mulle ei meeldi siin nii palju, et pikemaks jääda ja homme hommikul kell seitse viib buss mu Siem Reapi, vaatama Angkor Wati ja kõiki neid muid templeid lootuses, et nad on sama lahedad, kui pildid netis. Ja et see linn seal on väiksem. Sest tee mis sa teed, aga mulle meeldib maal lihtsalt niiiii palju rohkem.
Kuigi siinsed inimesed on tänasega tõestanud ennast erakordselt meeldivate ja sõbralikena. Vähemalt kolm neist hakkasid minuga vestlema niisama, ilma soovita mulle midagi müüa ja see oli suht vau-efekt. Üks naine kiitis mu kleiti (mis on kusjuures üllatavalt palju komplimente saanud. Aitäh Inglile, kes ta mulle andis ja emmele, kes ta Inglile andis), teisega sattusime kõrvuti, kui valitsuse autod möödusid ja politsei kogu liikluse seiskuma sundis ning kolmas oli neiu poes, kes mulle vett müüs (minu enda soovil) ja rääkis spontaanselt oma õpingutest kahes ülikoolis korraga ja et ta ei ole kunagi Siem Reapis käinud ja tuleks hea meelega minuga homme kaasa. Ja isegi tuktuki-mopeedimehed ei ärrita mind. Nad viipavad ja küsivad, kas tahan sõitu ja mina viipan vastu ja raputan pead. Kõik. Seda juhtub küll umbes kord minutis, aga kõigega harjub.
Jalutasin täna mehiselt ja peamised tähelepanekud on järgmised:
Lemmiksõiduvahend on mopeed, loomulikult. Sellest järgmine on Lexus džiip. Populaarsuselt Lexuse läheal on veel Toyota džiibid, aga kokku on neid tõesti nii metsikus koguses, et ma tahaks väga teada, kust kurat nad selle papi võtavad?! Ausalt. Umbes iga kümnes auto on Lexus džiip. Ja umbes iga teine auto lihtsalt džiip. Üks suurem , kui teine. Huvitav, mida nad sellega kompenseerivad?
Teine tähelepanek - naiste lemmikriietus on pidžaama. Kui Tais kannavad pidžaamat peamiselt lapsed, siin siin on see seljas ka kolmandikul naistest. Vahel mõni kenam pluus peale tòmmatud. Väga šikk. Tegelikult on see materjali ja lõike suhtes arusaadav, aga ma ei kujuta ette, kui enesekindlalt mina ennast Hello Kitty mustriga pidžaamas ja kontsaga plätudes pealinna tänaval tunneksin. Kuigi vaatepilt oleks see kindlasti.
Siis tähelepanek minu isiku kohta. Olen seda alati teadnud, aga täna sai tõestuse, et ma ei oska tingida. Lihtsalt ei oska ja kõik. Ma kas ei tee seda üldse, või teen nii robustselt, et inimesed solvuvad ja pööravad selja (ja siis ma tunnen ennast süüdi) vòi naeravad mu välja (mis on parem variant) ja müüvad mulle oma toote suht algse hinnaga. Ise tegin järelduse, et küllap on mul neid asju siis tõesti ka vaja. Peamiselt kangaid. Neid on mul alati vaja. Aga jah, kingituste koha pealt läks täna natuke nirusti.. Ja mis peamine, ma ei saa aru, mida ma valesti teen. Küllap seda, mis alati - ei oska valetada. Ehk.
Ja ega ma peale jalutamise ja turglemise ausaltöelda miskit ei teinudki. Ei käinud kuningapalees, sest see oli kinni, ega ajaloomuuseumis, sest ei leidnud seda üles ja väga ei otsinud ka, ega surmaväljadel, sest ma ei leia, et peaksin ennast siinse ajaloo ja vägivallaga täpsemalt kurssi viima. Pealiskaudne teadmine selles vallas on täiesti piisav.
Aaa. Ja üks tore tähelepanek veel. Lennujaamas, enne minekut andis issi mulle kaasa novelli "Cambodian Embassy", milles on juttu hoopis muust, aga kus Kambodža saatkonna müüri taga mängitakse alati lakkamatult sulgpalli. Ja täna õhtupoolikul, kui vaikselt hämardus, oli jõeäärne park täis sulgpalli mängivaid inimesi. Päris hurmav minu meelest.

Punased Khmerid.

Eile pärastlõunal jõudsin lõpuks Phnom Penhi, aga pärast hosteli leidmist, psesmist ja söömsit olin nii väsinud, et kukkusin endalegi ootamatult kell pool kümme òhtul ära. Olenemata sellest, et lugusid oli jutustada rohkem kui rubla eest, tõesõna.
Äratus oli eile hommikul kell 4.45 ja kuuest läks marsa. Läbi kottpimeda Trati linna kõndides tõdesin, et elu käib poole hooga, mis meie jaoks on ikkagi väga hoogne. Ja kuigi tehnikiselt oleks pidanud olema kõige jahedam aeg, muutusin ikkagi kleepuvaks. Bussijaamas pingil istus hunniku kohalike kõrval ka üks pikk ja blond neiu, kes, nagu minagi, oli teel Kambodžasse ja edasi Phnom Penhi. Temal aga, erinevalt minust, puudus igasugune ülevaade kogu sellest potentsiaalses jamast, sest tegelikult oli ta pidanud lendama Singapurist Vietnami, aga lennujaama jõudes avastanud, et unustas endale viisa teha, mistõttu pilet läks luhta ja ta rändas vist juba neljandat päeva mööda maad. Ma ei tea, mida ma ise sellises situatsioonis teeksin, aag tema paistis rahulik ja ütles, et kui oled mitu kuud juba reisinud ja reisid veel mitu kuud, siis ei ole vahet. (Edasi plaanib ta kolm kuud rattaga mööda Vietnami rannikut sõita).
Sõit piirini võttis aega, aga läks rahulikult ja meie jäimegi ainsateks välismaalasteks. Ka Taist välja saamine võttis umbes minuti. Lihtne. Kambodžasse sisenedes kohtusime aga kohe nende kurikuulsate kelmidega, kellest igal pool juttu on, kes meid igast küljest ümbritsesid ja väga abivalmid olid. Ja neid ol peaaegu võimatu vältida. Igal juhul saime avaldused kätte ja täidetud ja meid saadeti mingist uksest sisse, viisat vormistama. No ja see oli alles nali. Me olime ilmselgelt esimesed soovijad sel päeval, aga ametnikel ( neid oli seal neli) olid juba sellised näod peas,nagu nad leinaksid kedagi. Küsisid 20 ametlikult määratud dollari asemel 1000 bahti, mis on poole rohkem ja vältisid igasugust silmkontakti. Ma olin neiut sellest informeeriud ja sis me seal koos vaidlesime ja ütlesime, et võime bahtides maksta küll, aga sel juhul 600, mis on õige vaste 20 dollarile. Tüübid vaidlesid vastu,e tega ikka ei ole küll nii ja muutusid aina süngemaks. Ja minul, tuli naer peale,sest nad valetasid nii ilmeselgelt. Pärast umbes kümmet minutit, kus nad ähvardasid, et saadavad meid üldse Taisse tagasi, kästi meil väljuda ja õues oodata. Õnneks oli seal varjualune ja alles varane hommik, nii et polnud probleemi. Paar turisti liikusid Tai suunas. Neil ei paistud ka probleeme olevat. Ja tegelikult oli see olukord ikka täitsa lõbus, kuna seda ooata olin osanud. Mõni aeg hiljem, paarkümmend minutit ehk, kutsuti meid jälle sisse ja taheti endiselt 1000 bahti. Kui me seda ikka maksmast keeldusime, ütesid nad, okei, kakskümmend viis, ja kuna see oli sama hind, mis veebist tellides ja ma ei viitsinud enam ja tüdruku ees hakkas piinlik, siis maksime selle ära ja pärast veel ühte templit olimegi Kambodžas. Kohe piirasid meid juhid sooviga linna sõidutada. Jälle ma teadsin, mis olukord on, et nad küsivad hullult rohkem ja me jalutasime nii kaua, kuni üks peaaegu meeleheitele aetudd mopeedijuht meid saja bahti eest mõlemaid peale võttis (oioi, kui suured kotid meil olid) ja bussijaama viis. Peab tõdema, et tee sinna oli ikka tõesti pikk. Oleksime seda vist tunni vähemalt kõndinud. Tee oli ise väga maaliline. Mäed ja metsad ja lagendikud ja skelettkõhnad lehmad igal pool. Ja liiklus õiget pidi. See andis isegi lootust, et Kambodża mulle meeldida võiks.
Bussijaam nägi välja, nagu mudaväli kahe rea putkade, varikatuse, mõne marsa ja kahe suurema bussiga. Kõik oli ülimalt räpane. Ma kujutan ette, et kui oleksin Indias käinud, poleks ma seda tähelegi pannud, aga Taiga võrreldes ika midagi hoopis muud.
Buss pidi väljuma kell kümme, seega oli meil tunnike aega, mille jooksul käisime pangaautomaati otsimas,sest mu kaaslasel ol ainult vietnami raha. Pilet maksis kümme dollarit ja sõidu pikkuses olli internertis märgitud neli tundi. Kui küsisime, millal jõuame, kehitati õlgu ja vastati, et neli-viis.. Nojah.. Buss kell kümme loomulikult ei väljunud. See topiti korralikult täis, kõik hilinejad oodati ära ja sõit läks lahti ehk pool tundi hiljem. Millele lisandusid veel mõned peatused, et tee pealt inimesi juurde võtta. Me olime jälle ainsad võõramaalased. Telekas näitas kohutavaid kohalikke muusikabideoid. Kui kohad täis said, paigutati inimsed vahekäiku taburettidele. Ja loomulikult ei olnud bussis tualetti. Nii et kui me olime poolteist tundi sòitnud, hakkasin mina mõtlema, et huvitav huvitav, kuidas seda bussi kinni annaks pidada. Aga võtsin ennast kokku lootes taeva peale, et millalgi peatus tuleks. Tuligi. Kolme tunni pärast. Ja mina olin enda üle väga uhke. Paus kestis umbes paarkümmend minutit. Siis tagasi bussi, telekas peale, see kord mingi telelavastus, ja edasi. Rahvas oli lavastusest sillas, kogu buss rõkkas naerust ja tegelikult oli see väga tore.
Phnom Penhi jõudsimehi umbes viie ajal. Äärelinn oli nii inetu, et võttis suu lahti, sissepoole jõudes läks asi pisut paremaks. Aga siiski võrdleksin seda enim Sri Lankaga. Lihtsalt ja konkreetselt -kaos.
Bussijaam oli lihtsalt mingi hoov ja keegi ei teadnud midagi. Ei mu kaaslanna bussi kohta Vietnami, ega linnakaardi kohta. Õnneks leidis ta telefnonist ootamtult Kambodža navigeerimsäpi, mis meid agressiivsetest tuktukijuhtidest hoolimata mõni aeg òiges suunas juhatas. Me teadsime, et minu määratud ( ja VAhur-Pauli soovitatud) hostel ei saa olla liiga kaugel. Jõudsime Olümpiastaadiumini, mis ei olnud ka üldse lühike tee, selleks ajaks mõistnuna, et siin linnas on asjad kõike muud, kui loogilised. Tänavatel on nimede asemel numbrid, aga 334 ja 336 on kõrvuti, samas kui 335 asub teises linna otsas. Hullud! Ja teised tänavad samamoodi. Ehk siis me kaotasime oma numbri lihtsalt kaardil ära ja ei leidnudki enam. Selleks ajaks oli mu kaaslanna väga närviline ja mina suht süüdlaslik ja kui järjekordne tuktukijuht tuli ja mina olin valmis temaga kaasa minema, sest pimenes, läksid meie teed lahku. Arvan, et olime mõlemad kergendatud.
Hostelini oli tõepoolest väga lühike maa ja seal oli õnneks kohti, nii et sain endale rõduvaatega ja isikliku tualetiga toa neljandale korrusele kuue dollari eest. Tuppa jõudes tahtsin ainult netti, et ehk ometi kedai tuttavat näha. Ma ei olnud sajandeid nii väsinud ja rusutud olnud. Nett ei andnud ühendust.. Õnneks ilmnes, et tegemist on ajutise elektrikatkestusega ja ma läksin süüa otsima.
Kuigi turg oli ammu suletud, müüdi seal ümbruses kõikvõimAlkku söödavat. Jõik kaks puuviljakokyeili, mis maitsesid nagu komm ja sõin ühe saia. Süda oli paha ja riisi tõesti ei tahtnud. Oli näha, et turistil lastakse ikka kordades rohkem maksta, aga ma ei jaksanud tingida. Puuvilju ei leidnudki. Minu usu aususesse ja inimeste sõbralikkusesse tõi tagasi mees, kes müüs tillukestes vahvlites tillukesi jäätisepalle tillukestele lastele. Küsisin hinda ja ta vastas, 500 rieli (1/8) dollarit. Mul kukkus suu lahti. Selle raha eest sain vahvli ja kolm pallikest - maasika, vanilli ja šookolaadi. See oli hea. Lõpuks ainult masaga piirdusingi. Ja tagais jõudes oli nett olemas. Kuigi vestelda ei olnud ikka kellegagi..kuigi on igatsus ja nii nii tahaks.. Kas või kirja kelleltki. Nojah..
Päeva suurejooneliseks lõpetuseks, kui olin just ennast peaaegu alasti koorinud, tahtis keegi mu tuppa siseneda. Minu mäletaisr mööda on ukse lukku pannud, aga nüüd ta seda enam ei olnud. Surusin ust jõuga kinni, ega julgenud midagi öelda. Teiselt poolt kosyus kohaliku aktseniga "sorry, wring room". Ja siis sainaru, et ka mu üks aken on ju rõdule ja kardin eest ära ja seal ilmselgelt on keegi..! Pärast natukest toibumist ja kòigi uste lukustamist panin riidesse ja raporteerisin all, mis oli juhtunud. Ilmes, et see oligi keegi, kes oli uksega eksinud. Huhh..! Aga barrikadeerisin ukse sellei poolest.
Ja siis kukkusin olematusse.

Uus ja tundmatu.

Täna hommikul oli äratus tavalise ja loomuliku kella üheksa asemel kell seitse. Imelik oli. Lonkisin ringi, korjasin pesunöörilt oma bikiinid, need olid niisked, panin nad jälle tagasi. Praamile viiva taksoni oli kaks tundi aega. Käisin duši all ja mõtlesin, kui tore see siin kuidagi on, ühiskasutatavad dušid, kus oledki õues. Ma olin alati mõelnud, et on nii tähtis selles suhtes privaatsus säilitada, vähemalt püüda selle poole. Ja kuidas siin on nii suvaline, kui ainult rätik ümber ringi liigud ja see on pigem mõnus, et dušini on natuke maad minna mööda sooja laudpõrandat. Vaatasin peeglisse ja kotid silmade all tegid mu kümme aastat vanemaks. Korjasin bikiinid uuesti nöörilt. Et ei unustaks. Me ei olnud Tanjaga eelmisel õhtul kumbki Noile öelnud, et ta meile praami ja sellele viiva takso broneeriks ja ma ei julgenud seda üksi teha. Jõlkusin uimaselt ja segaduses mööda verandat ringi, kuni Tanja riidesse sai ja läksime koos. Tundus, et Noi oli loogiliselt mõeldes selle lükke aga juba ära teinud. Sõime hommikust, munasaia ja pannkooki, tegime (minu jaoks pigem ebatavaliselt) sõbrapilte. Noi kinkis meile mõlemale pisikesed kangast kotid kirjaga Cozy House Koh Kood march 2013 ja minu omal oli süda ja Tanja omal lill. Ja värv oli veel märg. Tegelikult ma ei teagi, kuidas see kòik oli. St mälus on kõik olemas, aga tajud olid kuidai läbi vati. Ja on tegelikult siiani.
Ma olen tagasi Tratis, samas võõrastemajas, homme hommikul kell kuus läheb bussijaamast marsa Kambodža piirile ja kui kõik läheb õigesti, st ma ei maga sisse, siis istun ma seal sees. Ja kell seitse hommikul piir avaneb ja ma saan teada, milline on minu esimene kokkupuude selle kurikuulsalt korrmpeerunud riigiga. Kas minult nõutakse rohkem raha, kui viisa tegelikult maksab? Kas mind ei lasta üle piiri, kui ma seda maksmast keeldun? Kas keegi üritab mind kuskile kinni panna, et ma maksaksin? Kui kaua kogu see tramburai seal piiril aega võtab ja kas ma jõuan bussile, mis läheb Phnom Penhi piirist seitsme kilomeetri kaugusel asuvast linnast? Kuidas ma seal üldse bussijaama üles leian? Kas ma olen liiga palju selle asja kohta lugenud? Kas ma olem liiga palju õudusjutte kuulnud? Kas ma olen ainus loll, kes niiviisi peas skeemitab???? Aga igav tõenäoliselt ei hakka. Ja kui hakkab, hüüan hurraa!
Tänane päev oli vatiselt asjalik. Ostsin endale toitu ja vett reisile kaasa,, hankisin tabaluku, sest Kambodžas juhtuvat vist tihemini, nagu Indias, et omanikud tulevad oma võtmega sisse ja pärast ei saa midagi tõestada. See võib kõlada paranoiliselt, aga halba ühe väikse tabaluku omamine ju ikka teha ei saa. Täitsin oma enne lahkumist antud lubaduse iseendale ja käisin pimedate massaažis. Ja see on koht, kus avaldus ülitugevalt see, kuidas inimeste kogemused radikaalselt erinevad. Saksa tüdruk Julia, kes seal käis, ütles, et tegemist oli ta elu parima massaažiga, aga no tõepoolest.. Tean, et mees, kes mind masseeris oli sama, Juan, aga minu jaoks oli see vist üldse kõige mõttetum massaaž üldse. Ka kõige lühem ja tagasijoidlikum sõbra poolt näppimine on olnud sisukam, kui see pooleteisttunnine ebaisikuline ja tähelepanuta jura. Igaks juhuks ütlen seda ka, mõnede mu teiste massaažikogemuste teadjatele, et tegemist oli tai massaažiga, mis tähendab, et inimene on täies riides ja et mul oli minnes vaid kleit, anti mulle veel kalamehepüksid ka lisaks. Aga jah. Kui välja arvata teatav elevus selle kohta,kust ma tulen ja kuhu ma lähen ja nii edasi, mis oli KA ebameeldiv, kuigi siinkandis vältimatu, kustus ta huvi minu vastu totaalselt umbes kümne minuti jooksul, mis väljendus igati ka massaaži kvaliteedis. Kahju. Edaspidi ainult jalamassaž ja vanemad naised. Kõige põnevam "asi", mis seal juhtus, oli ühe pisikese beebiga naise ilmumine. Ma ei tea, kumma naine ta kahest masöörist oli, aga igal juhul samamoodi pooleldi pime, nagu nemadki. Ja laps tundus ka kummaliselt maailmasse suhestuvat. Ta silmad küll liikusid, aga väga vähe ja ta ise ülse mitte. Ja ma mõtlesin, et pimedatel vist sünnivad enamasti pimedad lapsed? Ja nad vist tahavadki nii, see tundub loogiline?
Ja siis ma sõin. Palju. Neli käiku. Puuvilja ja rohelist karrit ja kleepuat riisi mangoga ja maasikakokeili. Ja kõht valutab siiani. Ja kuigi see kõik kokku maksis umbes sama palju, kui üks toit Koh Kutil restoranis, siis hetkel saan aru, et kuigi ma arasin alati, et eelistan üksi reisides ka üksi kuskil nurgas süüa, siis tegelikult oli seal ikka väga väga hea. Ja et mulle ei meeldi, kui kohalikud ilmselgelt minust räägiad ja samal ajal naeravad, kui tahes hästi nad seda ka ei mõtle. Vähemalt tän mitte.
Ja kuigi kell on alles kümme, on aeg magama minna, sest äratus on juba enne viite.
Saadan teile soojust ja kallistusi!

Ajast.

Ma olen olnud siin saarel nüüdseks kümme päeva ja on jõudnud kätte aeg lahkuda. Kui alguses arvasin, et tõenäoliselt lähen hulluks, et midagi teha ei ole ja põgenen, siis nüüd on väga raske minna. Täna sain aru, et siin päevad ongi vennad. Lihtsalt on. Aega ei ole. Miski ei liigu. Ja on tõenäoliselt täiesti võimalik elada samamoodi kust kuusse, aastast aastasse, lasta olemisel endast läbi voolata ja unustada, et aeg võiks kuskil olemas olla. Siin olles on lihtsam mõista, miks soojadel maadel ajast kinni ei peeta. Seda lihtsalt ei ole. Ärkad hommikul ja alati on soe, linnud laulavad, liblikad lendavad, puudelt kukuvad mõned lehed, et uutele ruumi teha, miski sünnib ,miski sureb, kõik on liikumises, aga nii ühtlaselt,et seda liikumist ei märkagi. Vahel sajab vihma. Vahel sajab rohkem vihma, kui muidu. Aga ikka on soe. Inimesed voolavad võõrastemajapidaja elust läbi ühtlase voona. Nad on kõik erinevad, aga üks on neis sama, nad on siin. Ja nad kõik langevad varsti sellesse siinsesse rütmi, rahumeelsesse olemisse, mis mitte kuskile ei vii, sest lihtsalt ei ole vaja. Ja kui nad lähevad, on neil kahju. Minul on kahju. Tanjal on kahju. Kõik need kümned,keda olen minemas näinud, on tundnud, et jäävad siinset igatsema. Ka need, kes tunnevad igavust, kes tegelikult tahaksid pidu ja selle pärast lähevad. Sest siin ongi paradiis. Selle kõige lihtsamas ja kodusemas mõttes. Siin ei ole midagi erilist. Ma ei söö metsikus koguses erakordseid ja eksootilisi puuvilju, vaid peamiselt banaane ja ananassi. Seda,mis parajasti pakutakse. Ma ei tee midagi. Ujun, loen, söön, magan. Isegi neid filme ei vaata, mis kettale laadisin, sest see lihtsalt ei ole seda tunnet. Ja ilus on see, et vaikselt on jõudnud mõistmine, et ei olegi vaja. Teha midagi, milleks puudub parajasti tunne. Ja et vahel ongi kõige õigem tund aega purdelt vette vahtida. Ja mis peamine - mu telefon vedeleb juba kaks nädalat hääletul režiimil voodil.
Ma ei tea,kui kaua see saar veel sellisena püsib. Paar aastat ehk? Enam vähemgi sellisena. Sest ehitus käib aktiivselt ja igal pool. Nõudlus on suur. Rannad on ilusad. Ja igaüks tahab ju tulla paradiisi. Paari aasta eest oli siin vist kokku umbes kümmekond ööbimiskohta, enamik luksuslikud, ja paar restorani. Pidusid ei olnud kunagi. Praegu on kohti vähemalt kolm korda rohkem ja buldooserid kaevavad mäekülgedesse tasandikke, et ehitust jätkata. Juba mitu inimest on püüdnud mulle mkngite pidude flaierit pakkuda. Ma ei tea, kas julgeksin üldse kunagi tagasi tulla. Tahan mäletada seda saart tema tühjade randade ja vaikuse järgi.
Tundub, et Noilgi on natuke kurb, et me Tanjaga läheme. Kuigi me tegelikult kordagi eriti ei vestelnud, oli alati tunne, et meil oleks, millest rääkida. Et meie huumor sobiks, suhtumine maailmasse. Tegin talle lahkumise puhul fännisildi ta nimega. Ta kallistas mind. Tundus, et ma tema tahaks justkui midagi öelda, aga justkui võimalust ei tulnud. Selle asemel kuulasin ta igaõhtust muusikavalikut softrocki armastuslugudest ja vajusin unelusse. Ja homme hommikul on minek. Kuigi me ei ole transporti reserveerinud. Heh.
Ma olen õnnelik, et sellele saarele sattusin. Oma rahus ja vaikuses ja erinevates inimesetes on ta minus paljugi tõstatanud. Mõtteid. Ja tundeid. Ja unenägusid. Ja täna alustasin kolmanda katsega lugeda Eckhart Tolle "The Power Of Now", mis mul siiani ei ole õnnestunud. Ma arvan, et olen ehk valmis selleks, mis tal mulle öelda on ja kuidas ta seda teeb.

Prohvet.

Tänu sellele, et kohtusin Tanjaga, on minu elus taas kord avanenud uks esoteeriliste raamatute maailma. Või äkki on see tänu kohale, kus viibin. Ka eelmisel korral avaldasid need raamaud endid mulle alates umbes nädal pärast mu jõudmist. Kummaline on see kord aga see, et ma justkui oskasin seda oodata, teadsin seda avasüli oodata. Kas ma siis tõesti olen hetkel millegi pärast valmis saanud, või annab lisaväe kõigele mu paradiislik asukoht? Kauge koht, kus paratamatult kerkivad fookusesse muud detailid, kui koduses õhkkonas? Sest jah, isegi C.S. Lewise "Narnia kroonikate" raamat oli omal viisil spirituaalne. Sest Lewis oli kristlane ja kuigi raamat seda teemat pigem vältis, mängis see tema loomingus siiski tähtast rolli.
Igal juhul rääkisime me Tanjaga sellel teemal suht kohe pärast kohtumist, üksteise kompamisega paralleelselt. Ehk peamiselt seetõttu, et ma ei tea, miks siin olen ja jälgin ümbritsevat ning inimesi seda tähelepanelikumalt, et saada vihjeid edasiseks tegevuseks. Ja tõesti,see töötab. Ta soovitas mulle raamatut, kõige lihtsakoelisema esoteerika vallast, mis vastas põhimõtteliselt üksüheselt mu hingeseisundile ja sellega seonduvatele küsimustele - "The Celestine Prophecy". Seda lugedes olin küll paraku mitmeid kordi sunnitud arutlema küsimuse üle, miks esoteerilised romaanid ei võiks ometi ka kirjanduslikult mingit väärtust omada, aga suutsin siiski nii looga kaasa minna, kui ka sõnumi kätte saada, mis iseenest on ju hea tulemus. Aga mulle tundub, et selliste raamatute taga on tõenäoliselt alati inimsed, kellel on tunnetus, nägemus ja kogemus, aga mitte iial kirjanduslikku annet (vabandan juba ette, kui eksin ja ootan lootusrikkalt kvaliteetesoteerikat), mistõttu sõnum kaalub alati üle seda ümbritseva sisu, mis omakorda muudab nende raamatute Iugemise gurmaani jaoks vahel keeruliseks. St raamatuna. Sõnumi võtan alati rõõmuga vastu. Nagu ka sel korral. Pooleteise päevaga neelatud raamatut julgen soovitada igaühele, kellel on tunne, et igal juhusel on sügavam tähendus. Või tegelikult kõigile, kes endas selles vallas piisavat avatust tunnevad.

Peale lugemise olen viimase kahe päeva jooksul koses ujunud ja köiega puu otsast (paraku suht madalalt) vette hüpanud, ookeanis snorgeldanud, mille tulemuseks on jälle põlenud õlad ja paar kohatud triibulist kala, saanud teada, et siin maal tehakse browniet täpselt samamoodi, nagu mina koduski teen ja - üllatus üllatus - isegi ühe pildi joonistanud. Kas pole ma mitte tubli?

Las kallab!

Sadama hakkas umbes siis, kui kella kaheksa paiku hommikul silmad avasin. Ja mitte niisama. Mürinal. Ja seda mitte äikse, vaid vee koguse tõttu. Keerasin teise külje ja otsustasin, et vihmaga magamine on kõige toredam. Tunni aja pärast tõustes oli olukord sama ja verandast saanud kommuun, täidetud meie kirevast seltskonnast. See oli ootamatult tore. Aga siiski meeldib vihm mulle liiga palju, et terveks päevaks kuivaks jääda. Pealegi sadu hõreneski juba. Võtsin veepudeli ja fotoka ja jalutasin kose juurde, kus loogiliselt oleks pidanud nüüdseks tunduvalt rohkem vett olema. Oligi. Ja lisaks mul vedas, sattusin sinna täpselt kahe organiseeritud grupi vahepeal, ujusin pikalt ja lasin langeval veel oma selga masseerida. Vahepeal oli sadu juba lõppenud, aga hetkeks sain ikkagi ka võimaluse vihmases järves solberdada.
Tagasi jalutades meenus mulle hetk täitsa mu reisi algusest, Bangkokist, mille alguses siia kirjutamata unustasin ja mis pidevat ennast mu peas kordab - bussijaamas tahtsin WCsse minna. Selle ees nägin ühte vana naist, käes erakordselt pisike ja rääbakas ja õnnetu olemisega kassipoeg, ka sisse suundumas. Ma ei tea, miks, aga mul tekkis mingi kohutav aimdus, et ta kavatseb kassikese potist alla lasta ja ma ei tahtnud pikalt siseneda. Kui seda aga lõpuks tegin, nägin, kuidas naine kassikest kraanikausis peseb. Ja ta oli veel rääbakam kui enne ja mul oli nii hea meel. Ja nüüd tekkis mul tunne, justkui oleksin ma ise see kassike, kes justkui läheb tapalavale, aga tegelikult pestakse hoopis puhtaks. Sellised lood.
Peaaegu kohe pärast selle mõtte lõpuni mõtlemist sattusin keset teed vastastikku umbes sama pisikese ja rääbaka kassipojaga, ainult erinevalt Bangkoki omast ei olnud ta mitte kollakas, vaid musta-valgega, nagu Mimmu. Ja ta oli niiiiii armas ja tore ja usaldav ja ma silitasin ja nässerdasin teda ikka pikalt enne edasi minekut.
Üldse on siin metsikus koguses koeri ja kasse, esimesi tunduvas enamuses. Ja nad näevad välja, nagu oleksid kõik omavahel sugulased. Ma muide ei oleks üldse üllatunud, kui ongi. Ja nad on eranditult rahulikud ja sõbralikud ja lippavad igal pool vabalt ringi. Või pigem laibastuvad kõikvõimalikes kohtades, eelistatavalt keset sõiduteed.
Teel koju korjasin maast ühe kookospähkli, mida siin meeletus koguses vedeleb ja üritasin teda puruks saada, mis aga äärmiselt paksu koore tõttu võimatuks osutus. Koju jõudes küsisin mr Noi'lt, kas ta võiks mul aidata seda avada, mida ta ka tegi (see võttis tal oskuslikkusest hoolimata tubli 10minutit) ja ütles, et siin selliseid pähkleid ei sööda, nende viljaliha on liiga kõva, neist tehakse ainult kookospiima, süüakse rohelisi ja noori pähkleid, mille liha minu jaoks isiklikult on liiga tarretis ja ebamäärane. Igal juhul tegin ma talle palju nalja selle aktsiooniga, aga pähkel, mille ma lõpuks poolitatuna sain, oli päris kindlasti mu elu suurim. Ja ta lubas, et näitab mulle homme, kuidas see kookospiima tegemine käib, sest blenderi ja veega, nagu mina seda teen ei ole ILMSELGELT ei õige, ega hea.
Kui rannas päikseloojangul ujumine välja arvata, veetsin terve ülejäänud päeva lugedes ja vette vahtides, olles õnnelik, et mul on aega kalade ja C. S. Lewise hingeeluga tutvumiseks.

Thai Style.

See on täiesti jube, kui väsitav on mitte midagi teha. Ma olen sellest vist elu aeg hoidunud ja kui, siis praktiseerinud seda järjest mitte rohkem, kui üks-kaks päeva. Lebo on lahe, kui see on justkui preemiaks tehtu eest, niisama on temaga raske hakkama saada. Või täpsemalt lihtsalt roiutav. Siia tulles mõtlesin, et see ongi preemia kolme kuu intensiivtegevuse eest, aga reaalsuses piisab umbes nädalast täislebost koos suure annuse sõpradega. Umbes.
Igal juhul mööduvad päevad aina märkamatumalt. Kui seni olid mu suhtluses sakslased, asendus see eile venelastega -mille vahepeal võis märgata anekdootlikku stseeni eestlasest, sakslasest ja venelasest ühel diivanil istumas, kus sakslane küsib venelaselt, kas too tähistaks, kui Putin sureks, venelane on segaduses ja eestlane naerab.
Siin on palju venelasi ja mul on selle üle hea meel, sest Eestis on kõigest hoolimata raske rassismist tâielikult hoiduda. Siin saan aga aru, kuivõrd venelased ja Venemaa on kaks ääretult erinevat asja ja inimesed lihtsal lepivad, sest muidu nad pekstakse läbi ja pannakse vangi. Ja et vene noored on ägedad ja lõbusad ja intelligentsed ja meie tunnetus maailmast tänu lähiajaloo sarnasusele tegelikult väga sarnane. Juba kaks päeva liigun põhiliselt ringi Tanjaga, kes elab Peterburis ja tuli mõne kuu eest ära töölt balletiagentuurist vms ja oli kolm kuud Indias ja nüüd tuli siia. Tegelikult meeldis ta mulle esimesest pilgust mõne päeva eest, nagu on mõne inimesega, kellega sõbruned veel enne tutvumist ning see tunne ei petnud. Meil on, millest rääkida ja see ei ole "kultuur", Jumal tänatud.
Tutvusin korraga tema ja ühe vene paariga,kes olid oma kuuajase pojaga hostelist läbi tulnud. Ilmnes, et nad elavadki siin, juba mõne aasta, kohtusid Pattayas ja et mees tegutseb programmerijana, st pole vahet, kust ta töötab. Kuulsin nii mõndagi sünnitamisest Tais, mis kõlas jubedalt, sest siin nad nimelt reegina ei sünnitagi. Eelduseks on, et tehakse keiser ja enamik arste ei ole iial sünnitust vastu võtnud. Näib, et see on siin isegi populaarsem, kui iluoperatsioonid. Nojah, nad on pisikesed ja kõike muud, kui vastupidavad, aga no tõepoolest.. Kui kaugele on võimalik minna loodusest? Jah, tõesti, ma ei ole veel sünnitanud, aga vabatahtlikult ma endale küll ühtegi nuga ligidale ei laseks. Ja sellel naisel oligi põhimõtteliselt vaja võidelda ja neljas erinevas haiglas käia, et endale tavalist sünnitust lubada.
Nojah.
Siis rääkis ta pika ja poolmunasjutuse loo nende kohtmisest ja hiljem sekundeeris Tanja ühe looga teisest paarist, kes oli kohtunud metsas ja juttu muudkui jätkus.. Ja järsku oligi õhtu.
Käisime kahekesi ühes imelise vaatega restoranis päikeseloohangu vaatamas ja siis pimeduses ujumas, kus plankton sädelevate tähekestena meie kätelt ja jalgadelt pudenes. Ja tâna võtsime kahekesi kayaki (ma ei tea, mis see eesti keeles on) ja sõudsime mööda jõge ja ujusime pikalt keset džunglit ja kive ja see oli kohutavalt mõnus. Peale selle, et mu selg saab kogu hoidmisest hoolimata ikka pidevalt päikest ja mul on nüüdseks õlgadel sellised laigud, nagu oleks keegi mind kuuma veega üle kallanud. Ja nina on samasugune. Ja ma olen jube seksikas. Haa!
Pärast sõudmist jaksasime veel ainult süüa. Ülejäänud päev möödus võrkkiiges raamatu seltsis ja magades. Thai-style. Totaalselt.
Aga Tanjaga kohtumises on kinlasti midagi olulist, sest ta loeb sarnaseid raamatuid, kui mina ja need paar tükki, mis ta mulle juba on soovitanud.. No eks nâis.

Täna öösel oli meeletu sadu ja jõe veetase tõusis oma mõnikümmend sentimeetrit. Mõtelsin, et vot nüüd võiks sinna kose juurde minna. Kuni kahe paiku pâeval sain aru, et see ei olnud just kòige püsivam märjutamine maailmas. Õhk on niiskusest paks, aga vett on jälle sama palju ,kui ennegi.

Lollakas!

Nonii, nüüd on see käes. Lööve rinnal ja villid seljal. Sest otse loomulikult ei suutnud ma rannast eemale hoida. Ja sinna jõudnuna riides püsida. Võiks ju arvata, et täiskasvanud inimene ja natuke aru juba peas, aga oh ei, kus sa sellega. Tundub, et on ilmselge, kuhu kuluvad mu viimased aloe vera riismed ja ka see, et enam ei ole asi naljakas ja tuleb varjus püsida.
Varjus püsimine iseenesest ei oleks ju üldse ebameeldiv asi, pigem vastupidi ilmastikuolusid arvestades, aga paraku on seda rannas vähe, esiteks, seda on igal pool vähe, teiseks ja kolmandaks olen ma nii püsimatu. Liiga püsimatu, et tervet päeva oma hosteli rõdul veeta, mis on avar ja sopiline ja ei piira mind otseselt muu, kui raadiusega. Sest ei, mina pean minema randa ja siis kindlasti veel jääteed ostma, sest see on nii hea ja siis suure tõenäosusega veel kuskilt midagi.. Ja kui alguses panengi râtiku õlgadele,siis varsti on see sealt läinud. Huu! Et minus nüüd edaspidi veidi tugevust leiduks.

Muus osas on kõik väga tore. Täna oli meil siin näiteks barbeque õhtu, mis tähendas suurt lauda värskete mereanniliste, kalaliste, lihaliste ja salatilistega,mida sai vabal valikul kombineerida, mis seejärel sealsamas ära grilliti ja siis kuumalt lauda toodi. Mul oli sel hetkel tohutult kahju, et eneselegi täiesti ootamatult olen kaotanud enamuse oma tavaliselt liigagi suurest isust. Mõni tund varem olin söönud suppi ja kuigi kõik seal laua peal kutsus ja ahvatles, oli kõht endiselt pilgeni täis. Lõpuks tegin peaaegu üliinimliku pingutuse, et siiski üks kalaviil konsumeerida. See oli suurepärane. Veel sain omanikult tasuta joogi selle puhul, et olen siin esimene eestlane, lisaks käis ta pärast ringi ja pakkus kõigile tasuta browniesid. Ja mitte niisama, vaid väga väga häid browniesid. Täna küsin retsepti.
Üldse ei väsi ma kiitmast seda, kui kohutavalt toredad need inimesed siin on, omanik ja kaks tüdrukut. Rõõmsameelsed ja vastutulelikud ja lòbusad. Nende loodud atmosfääril see koht püsibki ja see on jube tore. Ja nad teevad niii hästi süüa! Muidugi olen ma juba ammu nentinud, et Tais halvasti süüa tehes seda lihtsalt ei saagi teha, sest toit on nii kõrgel tasemel, aga tõesti, müts maha.
Mõtlesin , et kirjutan veel natuke ka inimestest, kes siin on. Külastajatest siis. Sest see on tegelikult täitsa põnev. Põhiliselt olen kohanud/suhelnud sakslastega. Julia, kellest olen juba päris palju kirjutanud, üks nooruke neiu, kes on Bangkokis vahetusüliõpilane ja kes päevast päeva vahetas sõnumeid oma Bangkokki jäänud jamaikalasest üliarmukadeda noormehega ja oli pidevalt ja väga flegmaatilliselt endast natuke väljas. Sakslasest neiu oma pooleteistaastase üliüliarmsa poja ja sõbraga, kellega rääkisin pikalt Balti-Saksa kultuurist ja mõisatest, millega Eesti kaetud on ja millest nad ei olnud midagi kuulnud ja väga huvitusid. Ja et seda vastset tutvust alla joonida, mängisime koos pinksi. Üks palja ülakeha ja hallide juustega ehk isegi seitsmekümnene vanamees, kes on siin vist juba detsembrist, käib hommikuti jalutamas, teeb verandal tai chid ja joob pärast seda pudelikese õlut. Veel on siin hunnikus prantslasi ja venelasi ja mõned itaallased. Ja siis loomulikult see kõige huvitavam kooslus, Londonist. Isa, tütar ja isa pruut.
Tegelikult olen seda tütart juba korra varem maininud - kui rääkisin anorektilse välimusega ja tätoveeritud kummalisest neiust. Täiesti ootamatult olen temaga igal järgneval õhtul ja ka vist hommikul kokku sattunud, sest ta elab küll kõrval, aga käib siin söömas, ja aina rohkem vestelnud. Kui alguses näis, et tegemist on psüühiliselt haige ennast eksponeeriva inimesega, siis lõppkokkuvõttes ilmnes, et tegemist in kahe geneetilise sündriomiga, millega kaasnebKI ääretult ekstravagantne välimus - anorektiline keha (ma nägin, kui kohutavalt palju ta tegelikult sõi ja suure naudinguga pealegi), küür seljas, mida praeguseks on vist seitse korda opereeritud, imelikud küüned ja vähioht. Ka see on tal juba korra olnud. Ümber seljanärvi. Seda esiteks kuuldes ja teiseks lihtsalt temaga koos aega veetes sai selgeks, et kõikidel neil tätoveeringutel on sügavam tähendus ja et tema kinnisideelisus iseendaga tuleb ilmselgelt sellest, et ta on terve elu pidanud kiusamise all kannatama JA kolmeteistaastaselt ema kaotama JA enamuse ajast haiglas veetma. Ja väga väga palju tegelema, et selelst kõigestüle olla. Nii vastikult ilmselgeks sai minu enese eelarvamuslikkus ja kitsarinnalisus. Ja see, kuidas inimesel, kes on sellises olu korras, tuleb olla nii kohutavalt tugev, aga samas elavad nad hetkes, sest teavad suure selgusega, et i ga päev võib olla viimane, tegelevad heategevusega, sest mõistavad, kuidas on teisi, kellel on veel hullem ja julgevad unistada, näitlejaks saamisest ja perekonna loomiset. Ja seda sellise veendumusega, et ma tõesti usun, et see võibki juhtuda.
Neiust rääkinuna ei ole ta isa tegelikult enam absoluutselt kurioosne nähtus, aga ta meeldis mulle, sest ilmnes, er tegemist oli zooloogiga, kes kunagi oli tegelenud metsloomade, põhilselt ahvide halbade omanike käest päästmise ja nende perekondadeks vormimise, järglaste saamise soodustamise ja loomaaedadesse andmisega. Londonis. Suure ajaga majas. Kus lapsed pidevalt loomi vaatamas käisid. Ma kuulasin seda ja mõtlesin "Durrell". Nemad ise olid mõelnud "Dr Dolittle". Nüüd on mees kuuekümne viiene ja resideerub suure osa ajast siin, nagu paljud pensionil heaoluriikkdest pärit mehed. Tal on tunduvalt noorem tailannast pruut, mis on ka väga tavaline. Ja nad planeerivad vist abielluda. Mis arvestades kõiki neid lugusid, mis ma selle olukorra kohta kuulnud olen, paneb mind talle kaasa tundma. See pidavat olema tailannade peamine viis ennast hea elu peale saada - valge mees ja abielu. Ja see ei lõppe enamasti hästi. Aga samas tundus see mees nii süütult õnnelik, et ma tõesti tahaks loota, et tal hästi läheb.
Kas pole ma mitte toredas seltskonnas?

Igavus vs Ärevus.

Lõpuks ometi olen täna saanud peaaegu hakkama sellega, mida lootsin kogeda, mis mind kuskile potentsialsesse "järgisesse punkti" võiks viia. Ma ei teinud terve päeva jooksul peaaegu mitte midagi, ega käinud peaaegu mitte kusagil. Loomulikult ei lamanud ma tervet päeva voodis, vaid käisin kaks korda rannas, kus ujusin umbes viis korda ja päevitasin, pisut rohkem, kui mu punetavale nahale vast tervislik oleks. Lugesin oma Narnia-raamatut, mis aina süvenevalt tundub olevat väga hea idee, kuna täidab mind mälestustega piltidest, mis neid raamatuid lugedes minus kunagi tekkisid, tegelesin naiselike protseduuridega, tehes juustele kookosõlimaski, mistõttu ma lõhnan siiani sama mõnusalt, kui kookoskoogike ja pestes käsitsi tervet oma kaasas olevat mõneosalist garderoobi. Mitte midagi erilist, mitte midagi maailma raputavat. Ja samas on selles mittemidagis palju rohkem, kui ringisebimises, nägemises, uue kogemises. Ja ma olen uhke, et ei tundnud erilist sundust midagi teha, see eest aga tundsin lähenevat potentsiaali millegi loomiseks. Eks polegi siis ju muud, kui pöidlad pihku suruda ja loota, et Murphy pärast siinset avaldust kohale ei roni ja kõike vussi ei keera.
Tegelikult oli tänane sisemine ja rahu ja peaaegu et kogu aja hetkes viibimine, selle asemel, et mälestustesse uppuda tõenäolislet suuresti tulenev sellest, et Jumal, vastas eile õhtul mu palvetele seda rahu tuua. Omal moel ja kummaliselt, läbi valu ja sisemise vòitluse, loomulikult. Aga õnnestunult.
Enne kodust lahkumist kirjutasin oma tulevasse visandiplokki sõnad "Jumal on tunne". Samamoodi võiskin sinna nüüd lisada, et "Põrgu on tunne" või et "Elu on areng". Ja seda kõike on nii raske kogeda, selles kogemises ausaks jääda, iseenda ja teiste vastu. Lubada hirmudel olla. Loobuda endale antud lubadustest, kui need enam ei toida. Julgeda olla nõrk. Et elu struktuuridesse tekiksid mõrad, läbi mille uus ja tundmatu sisse pääseks.
Ohh, kisub sisse ära. Aitab ka.

Rännak.

Tänane päev oli väga eriline, sest ma otsustasin ringi vaadata. Ja mitte jalgsi, vaid rolleriga. Täpsemalt tegi selle ettepaneku minust umbes kilomeetri kaugusel resideeruv Julia, vahetult enne, kui talle kirjutama jõudsin hakata. Ja miks see nii eriline on? Sest kui Sa mind tunned, siis ehk tead, et ma võin lõputult jalutada, aga naljalt ma kuskile kaugemale ringi vaatama ei lähe. Olen ühes kohas ja imen atmosfääri sealsamas endasse. Kuigi peamislt ehk selle pärast, et pole, kellega. Ja nüüd ju oli. Juhuu!
Igal juhul tuli Julia mulle kell kümme hommikul järele me trippisime läbi terve pisikese saare. Enam-vähem täpselt nii palju, kui siin teid kokku on. Käisime mitmes erinevas rannas ja kolme erinevat koske vaatamas (kuhu oli alati suht keeruline ronimine, aga koske ennast justkui polnudki. Hiljem kuulsin, et üleeilne vihm oli siin esimene kahe kuu jooksul. Pole ka ime sel juhul, et vett vähe on). Vähemalt KIVID ja ümbrus olid mujetavaldavad. Sest tegelikult on siin ju kõik suht keset džunglit ja muist teid on alles väga uued, viimase mòne aasta jooksul tekkinud turistide tarbeks ehitatud. Ühel eriti uuel teel, mis ilmselgelt oli veel pooleli ja kaetid vaid paksu kruusaga suutsime me loomulikult ka oma mopeediga külili tõmmata. Süüdi pole keegi, tee oli ülilibe, kiirus väike ja õnnetus õnnelik. Pääsesime mina ühe sinika ja Julia marraskil jalaga. Ja mõlemad väikse šokiga. Ja jah, meil olid kiivrid.
Õnneks oli see suht päeva lõpus ja selliseid teid me rohkem ei kohanud. Ja ega me poleks neile enam läinud ka.
Ja kahe kose juures basseinides istusime, jalad vees, ja lasime pisikestel kaladel oma jalgu näksida, mida nad suure rõõmuga tegid. Väga mõnus kergelt kõdiline elamus.
Kõige toredam avastus nö turistiatraktsioonide juures oli kohalik kaluriküla saare kõige põhjapoolsemas lahes, kus polnud mitte ainsatki hostelit, ainult kalurid ja paadisild ja armsad tokkidel majad. Ja hiiglaslik kuldne buddhakuju.
Päeva saabutuseks kokkuvõttes - kahes rannas ujumine, kohalikus külas söömine, sinikas tagumikul, korralik trenn jalgadele mööda järsakuid koskedeni ronides ja metsik, nägu, selga ja õlgu hõlmav põletus. Magada tõenäoliselt ikka saan, aga homme pean vist terve päeva pikkade varrukatega ringi käima, nii piinarikas, kui see temperatuuri arvese võttes ka pole.
Päikseloojanguks jõudsime minu juurde tagasi, päev oli kestnud kaheksa tundi. Sattusime söögilauas kokku ühe kummalise inglannaga, kes tundus nii anorektiline, kui ka muul moel mitte päris korras. Ta rääkis metsikult palju, ta pisike top oli rinnahoidja pealt ammu alla vajunud ja lühikeste teksade lukk lahti ja keha tätoveeringuid täis ja juuksed tumelillad. Väidetavalt ootas ta oma isa, kes tailannast pruudiga varsti jõudma pidi. Ühesõnaga - kummaline.
Seega on tänane päev olnud ideaalne viis iseenese eest põgenemiseks. Või vähemalt selle proovimiseks, sest tegelikult, kui aus olla, on mopeedi tagumisel istmel ikka parajalt aega mõttesse vajuda, erinevalt juhtmisest ülimägisel ja kurvilisel teel, valepidi liiklusega, mida Julia tegi, sest minul pole ei lube, ega kogemust ega hulljulgust nende kaheta sellist aktsiooni proovida. Temal olid esimesed kaks olemas. Aga noh, abiks on action hetkes püsimiseks ikka, tõmbab tähelepanu mujale. Ja teise inimese seltskond samamoodi. Ehk siis tegelikult oli see põgenemisaktsioon isegi päris edukas. Lõppkokkuvõttes.

Maale.

Täna hommikul oli varane äratus, sest kell kaheksa pidi saabuma transport. Õigemini mingit äratust polnud eriti vaja, sest terve öö oli täietud õudukate ja ärkamistega ja korralkku und justkui polnudki.
Mitte-üldse-üllatuslikult jäi "takso", ehk pinkidega kastiauto pool tundi hiljaks ja kui ta lõpuks saabus, oli ta juba enne meie pealeminekut pilgeni inimesi ja kotte täis. Pressisime endid suure vaevaga pingiotsale ja panime rallitempos linnast välja, et üheksaks sadamasse jõuda. Uskumatu, aga jõudsimegi. Ja meile ei topitudki kleepekaid rindu, nagu lõunapoolsetel saartel tavaks, pandi lihtsalt kottidele lipikud vajaliku ranna nimega külge ja viidi minema. Tore. Ja paat oli vanapoolne, aga täiesti okei ja pooleteise tunni pärast olimegi juba saarel. Tee peal jõudsin ma loomulikult taas muretsema hakata, et kus on mu kott ja kas me veel kunagi kohtume. Saada aru, et pass ja pool mu rahast on seal sees, aga passi koopia ja kaart minu käes ja tegelikult saaksin ma hakkama. See on ikka täiesti haige, mis kujutlused ja skeemitamine mu peas pidevalt toimub. Huvitav, kas teiste omades ka..? Saarele jõudmise hetkel hakkas sadama padukat ja me olime enamuses märjad, sest katus lasi läbi. Aga kott oli ikkagi olemas ja ma sain õiges rannas maha ja hostelisse oli üllatavalt lühike maa ja vihm jäi ka järele ja see tuba, mis ma sain, 150 bahti eest, on ka täiesti okei. Isegi aknaga ja puha. Pisike ainult. Aga üldise kasutamise ala on avar ja hubane ja jõgi on kohe kõrval ja siin on võrkkiiged ja pinksilaud ja hea köök hiigaslike portsjonitega ja omanikul on HUUMORISOON, mis minu kogemuse jaoks on ühe tai kohta ebatavaline, st turistidega suheldes. Ühesõnaga, soovitan - Cozy House. Ja saar ise - ooooooooo! Tõesti. Ma ei tea, kas see just "Tai kõige paremini hoitid saladus" on, nagu artiklid väidavad, mina olen ju siin, aga paradiis on ta kohe kindlasti. Ja minu hostelist on puhtasse ja vaiksesse sinise veega liivaranda ainult paarsada meetrit. Kasutasingi seda kohe ära ja ujusin kolm korda lühidalt, aga päevitada ei julgenud eriti, kuna mu õlad on ikka täiesti põlenud.
Ja siis tulin tagasi, sõin ja järgisin tai traditsiooni, ehk siis lamastusin võrkkiike lugema, aga jäin hoopis hambad laiali magama, paariks tunniks. Ja see oli niiiii mõnus. Ja nii suva oli sellest, et inimesed aeg-ajalt liikusid. Vaikne oli ja puu varjas päikest. Idüll. Ja nüüd ma tahan koju ka võrkkiike kohe kindlasti! Aga muide raamat, mida natuke ka lugeda jõudsin on suht huvitava looga, vähemalt minu jaoks. Nimelt käisin paar aastat tagasi Kanadas, kus sattusin raamatupoodi vaid ühel lühikesel korral ja kus ma puhtalt välimuse põhjal leidsin raamatu "magician's book", Narnia Kroonikate analüüs. Et Narnia Kroonikad on üks minugi lapsepõlve armastusi, ostsin ta ära,aga ei jõudnud iial vist umbes teisest peatükist kaugemale. Ja siis eile õhtul ilmnes, et mu hostel Tratis on ühtlasi raamatupood ja ma otsustasin midagi lugemiseks kaasa osta, et ma ikka midagiGI siin teeksin. Vaatasin terve ruumi läbi ja eimidagi. Ja siis, just enne lahkumist tõmbas ta mu pilku, jälle välimusega. Minu jaoks oli see märk. Kes teab, mis ilmatarkust ma sealt leida vòin.
Ja et veel natuke liigutada, käisin ma kohalikul miniturul jääteed ostmas ja seejärel jalutasin kose juurde, mis öeldu kohaselt pidi olema pari kilomeetri kaugusel hostelist. Ehk oligi, aga see paar (või pigem siiski kolm) kilomeetrit olid mägised ja kivised ja toredalt väsitavad ja millegi pärast tuli mulle niiviisi üksinda matkates meelde juunikuine matk Nigula rabas. Ja kui koseni jõudsin, oli ta pigem tagasijoidlik, sest ei ole märg hooaeg tõenäoliselt, aga ilus ja ma olin seal üksi enamuse ajast ja päike oli juba tumedam ja järveke kose ees nagu Kaali järv, mis tegi mu natuke kurvaks ja natuke mõtlikuks.
See on üldse väga huvitav, mis mõtted siin kõik pähe tulevad. Mälestused, unenäod, mõtted.. Enese eest põgenemine on üks asi, aga iseenda ees võõras paigas tegevusetult alasti olla on ikka päris hirmus.
Vist see oli ka põhjus, miks ma pärast, pimeduses , uuesti randa läksin ja pikalt laineid ja tähti vaatasin. Et mingit rahu leida. Ja natuke vist leidsin ka. Aga selge on, et tee mis sa teed ja ole, kus oled, süda tuksub ikka omasoodu.
Head ööd.

Algus.

Ärkasin täna hommikul kell 8.30 selle peale, et kuulsin nuttu. Väga valjut ja meeleheitlikku nuttu mu kõrvaltoast (et üks kiht laudu on siin standartne seinapaksus, ei ole kuuldavus probleemiks - kuulda on alati). Nutjaks oli mees. See oli kummaline kogemus. Jah, loomulikult olen ma elus nutvaid mehi näinud, aga mitte kunagi ei ole ma neid sellisel moel KUULNUD ja niiviisi nutavad ainult inimesed, kes on üksi. Väga üksi. Lamasin oma kümme minutit, segaduses ja mõtlesin, et ega ma vist ei saaks tema heaks midagi teha. Paraku. Sest niiviisi nutavad inimesed, kellel sel hetkel ongi just vaja nutta ja lisaks ehk veel laamendada, aga seda ta teha ei saanud. Ja abiks saaks olla ainult keegi väga kallis, mitte suvaline tšikk naabertoast. Õnneks ta varsti lõpetas ja pool tundi hiljem teda uksel kohates, ilmnes, et tegemist oli pigem vanemapoolse inimesega, tundus ta juba korras.
Siis läksin ma välja, et leida üles turg ja kõndisin umbes kaks tundi, läbi enamuse linnast, kuni jõudsin viimasse veerandisse ja seal ta oligi. Umbes kümne minuti tee kaugusel mu hostelist. Tüüpiline. Ja siis, söönuna tagasi jõudnuda proovisin jõuda selgusele, mida oma eluga edasi teha, sest võõrastemaja Koh Kutil, kuhu ma minna soovisin, ei olnud pärast kolme meili endiselt vastanud. Istusin toa ees ühisalal togitoolis ja surfasin teisi võimalusi, kui tuli ü ks uus neiu, kes oli just ennast sisse kirjutanud ja tundus sümpaatne. Ja päevitunud, st kogenenud. Ma loodan ma loodan, et ta tuleb minu juurde istuma, mõtlesin. Ja ta tuligi. Ja hakkas lehitsema inforaamatut ja avas selle just vajaliku saare koha pealt. Kõhklesin.. Ja siis küsisin, kas ta plaanib sinna minna ja jaatuse peale küsisin, et läheks äkki koos. Vau! Mina? Üksi reisimine on jube, te ütlete? Eiei. Kõige jubedam on küsida kelleltki, kas võid koos temaga hängida. Aga tal oli sellega okei ja siis me rääkisime päris pikalt ja käisime koos natuke ringi ja siis ma võtsin ennast uuesti kokku ja küsisin, kas majaperenaine oleks nõus mu potentsiaalsesse hostelisse helistama (jah, on samamoodi õudne kedagi paluda, et ta sulle tene teeks) ja ta tegigi seda. Ja ütles siis, et mul on väga vedanud, et hetkel küll kohta ei ole, aga homme peaks keegi lahkuma ja siis ma saan toa ja ühe öö saan vahepeal " väikses toas" olla. Ehk siis - ma ei kujuta tõesti ette, kas see võib tähendada riidekappi, aga KUSKIL ma seega magan ja mitte rannas oma koti otsas. Juhuu!
Ja et transport kaile on juba kell kaheksa ja enne seda pean veel pangaautomaadi juures käima (jah, mu kulutused ületavad eeldusi, ja seal saarel ei ole automaate ja seega peab kõigeks valmis olema) on targem vist nüüd magama minna.
Kallistused Eestisse!

Oh neid emotsioone..

Esiteks veel natuke hiinlastest, ehk siis oma lennust Bangkokki, mil olin üks kolmest valgest inimesest terve lennuki peale ja sattusin kõrvuti paari kahekümnese noorega, kes ei vallanud põhimõtteliselt sõnagi inglise keelt. Aitasin neil immigratsioonikaarte täita ja loomulikult tegid nad kohe minuga koos pilti ja küsisid, kust ma tulen ja vahtisid nii Eesti, Soome kui Skandinaavia mainimise peale mind hämmeldunud nägudega. Ühel hetkel sain aru, et oleksin ju võinud ka Venemaad mainida, aga noh, arusaadavatel põhjustel jätsin nad pigem teadmatusse.
Aga see hiinlaste virtuaalkultuur on minu jaoks ikka totaalselt arusaamatu. Kuidas nad lihtsalt ei lülitanudKI oma telefone välja terve reisi jooksul, sest oli vaja ju pilti teha ja sõnumeid saata. Lihtsalt peitsid nad pingi alla iga kord, kui stjuuardess möödus. Lasteaed.
Aga igal juhul suhtusid nad minusse väga positiivselt, mu kõrval istuv noormees liigagi. Päris mitu korda oleksin tahtnud talle immigratsioonikaardil oma sünniaastale osutada, aga et ta otsest põhjust ei andnud, jätsin selle tegemata. Pealegi tundus mulle vähehaaval aina enam, et tüdruk ta teisel pool oli rohkem, kui sõber. Arvestades, kuidas ta aina rohkem torssi tõmbus ja poiss lõpuks süüdlaslikuks muutus. Kui ta minust aru oleks saanud, oleksin talle öelnud, et võlgneb talle vabanduse. Raske on olla teise nahatooniga. Kõigi jaoks.
Aga Bangkokki jõudnudna lahkusin kiirelt ja nad lehvitasid mõlemsd täitsa sõbralikult, jumal tänatud.

Bangkok täitis mind ärevuse ja põnevusega, kui läbi terve linna sõites idapoolse bussijaama poole navigeerisin ja ma tundsin, et reis on toredalt alanud. Bussijaama edukalt leidnuna, tulimagusat ananassi ostnuna ja taikeelse "tere" eest kiita saanuna veel eriti.
Ka teekond Trati poole möödus muhedas meeleolus. Meie bussis, või õigemini marsas oli peale minu ja juhi veel vaid kolm inimest, kõik kohalikud. Ja kui ma algselt neli tundi kestva sõidu viie ja siis veel pikematunniseks venides murelikuks muutusin, mitte hilinemise, vaid hostelibrineeringu puudumise tõttu ja kell oli juba üheksa, ja abi küsisin asukoha määramisel, siis äkitselt naine mu kõrval altiviseerus, broneeris mulle öömaja ja kindlustas selle, et bussijuht mu õiges kohas maha paneks. Ta tahtis tegelikult, et ta õde, kes töötab Koh Kuti saare haiglas, mind esmaspäeval sinna kaasa võtaks (et mul plaan oli sinna minna), aga õde polnud minemas. Ühesõnaga väga kena oli kõik.
Nonii. Ja siis pandi mind selles linnas maha ja mingi hull festival käis ja siiamaani on jube diskokas, kui toast välja minna. Tuba ise on õnneks vaikne. Ja mul võttis tubli pool tundi, et hostel üles leida ja omanik juba magas vist ja siis ma läksin tuppa ja avastasin ,et aken on vist vastu majaseina ja murdsin võtme lukuaugus ära (jumal tänatud, et proovides, mitte ennast välja lukustades) ja et dušigeel on kilekotis koos kõigi muude potsikutega lahti läinud ja kleit terve mu keha mustaks värvinud ja kui ma lõpuks õue jõudsin, olid kõik müüjad juba oma sadu lette sulgemas ja mul õnnestus saada vaid melonikokteili ja tulivürtsikat lihapallisalatit ja linn näis kuidagi ebasõbralik.. Ja ma hakkasin mõtlema, et mida kuradit ma siit Aasiast otsin?!
Nii, miks ma siia välja jõudsin? Mitmel põhjusel.
Esiteks hakkan ma tegema tagasijõudes tükki hirmust ja kus mujal on seda parem analüüsida, kui üksi pära...s. Teiseks on see minu juures tavaline, umbes esimesel teisel päeval kõiki koduseid segaseks igatseda ja nutta tahta. Ja kolmandaks - tõoolest, miks ma siia tulin? Sest ausõna, ma siiani ei tea.

Tänase päeva kokkuvõtteks:
Endiselt on siinse elu juures minu jaoks kõige ebaloogilisem see, et väljas on leitsak ja õhtud on pimedad. Vaatan seda kottpimedat kuuma ööd, mis tegelikult on kaheksa õhtul ja mõtlen tänutundega Jaanipäevale.
Ma küsin kohutavalt palju abi ja nõu. Vast liigagi. Mõtlesin sellele täna pikalt. Kunagi jäin pidevalt rongist maha, kuna ei julgenud oma suud lahti teha ja nüüd pingutan spetsiaalselt, et julgeda näida lollina. Tulemus - mul on öömaja. Ehk see on siis ikka hea..?
Ma armastan Eestit nagu segane. Tõega.

Ühtlasi sooviks vabandada tekstiloogika eklektilisuse pärast. Ei, see ei tule 24-tunnisest reisist. Ma lihtsalt ei viitsi.

Nihe.

Inimesed ütlevad mulle päris tihti, just resimisega seoses, et ma olen väga julge. Käin üksinda Aasias ja nii. Samas ise ma ennast nii kohutavalt julgeks ei pea. Ja siis, teel Hiina poole lennukis istudes sain aru, et asi on vist selles, et ma justkui ei mõtlegi. Mu pea on enamuse ajast tühi ja ma lihtsalt kandun ühest kohast teise. Ja siis, kui tekivad mõtted, on tegelikult kohe probleem. Näitekd, et kuidas see transfer check in siin maal huvitav käib? Kas ma ikka jõuan järgmisele lennukile? Ja ned mõtted muudkui ketravad ja ketravad, ega anna tegelikult järgi enne, kui ma ei küsi. No..ja et rahu saada, siis ma lõpuks lihtsalt küsin.. Kuni keegi vastab ja mu maha rahustab.
See kord tegi seda üks sõbralik Skandinaavlasest stjuuardess, kes väitis, et pole mõtet pabistada, lennujaam olevat hirmus pisike ja inimesed selle võrra sõbralikud ning vastutulelikud. Ja et Bangkokki sõidetakse siitkaudu kogu aeg.
Ja lennujaam on tõepoolest mikroskoopiline, umbes nagu Tartus olla võiks, kui ma seda seal käimata ette kujutan, Nõukaajal. Kaheksa lauda ja kuus ootepinki. Tähendab, istekohta, täpsemalt. Ja mu selja taga on õu ja kilomeetritepaksune udu ja kaheksa kraadi sooja ja kuigi tehniliselt olen jõudnud kiirkorras Eesti kevadesse, kus rohi juba tärkab, aga lehti veel pole, siis olen rõõmus, et siit paari tunni pärast minema saan. Ja inimesed on ka kindlasti sõbralikud. Nad lihtsalt ei räägi eriti inglise keelt ning seetõttu võib juba nende poole astumise hetkel näha seda hirmunud ilmet, kus inimene pööraks pigem selja ja jookseks vastassuunas.
Tegelikult on siin sovietiromantiliselt nunnu, kui mul vaid paar riietuseset rohkem kaasas oleks.

Teel siia poole, lennukis tekkinud mulje hiinlastest oli mingIs kontekstis ... stereotüüpne. Nad tunduvad lärmakad, trügimisaltis, ei suuda teisiti, kui absolutselt kogu aeg pilti tehes, ükskõik millest ja selle kõik saaks kokku võtta lihtsalt läänemaailmliku isikliku-ruumi-empaatiavõime puudumisega. Minu selja taha istus keskealine paar, kellest mees ei pannud kaamerat käest ka siis, kui seda oli juba kolm korda palutud. Lõpuks pidi tulema üks meessoost stjuuard ja selle lihtsalt tal käest ära tõmbama ja üles konkusse panema. Ja siis, tõusu ajal, kui turvavööd peaks olema kinni, tõusid nad äkki mõlemad püsti, ma olen kindel, et kaamerat tagasi võtma. Stjuuardess pidi kõva häält tegema, et nad, lennuki tõusunurgast kiivas, jälle maha istuksid. Ja nad togisid terve reisi aja mu seljatuge. Lihtsalt. Ja tundub, et kõik ülejäänud hiinlased olid üks grupp, kes hängis mööda lennukit ringi, pildistas ja lärmas. Neid oli, tõesõna, ikka väga põnev jälgida.

Aa. Ja veel. Kui ma praegu lennujaamast lahkuks, ei kotiks see kedagi. Ehk siis tundub, et tagasisõiduks viisa tegemine oli loogiline, aga mõttetu käik.
Tund check-inini.