Tuesday, January 17, 2017

Two nights in Bangkok..

Minu kaks päeva Bangkokis on jõudnud viimasesse õhtusse. Laman oma katusetoa voodil, kuulan lahtisest aknast eemalasuval rõdul istuva kassi meeleheitlikku müügimist (üldse on siinsed kassid väga suguiharad ja ses suhtes valjuhäälsed) ja mòtlen òudusega homsele hommikule, kui kogu oma tavaari siit neljandalt korruselt alla ja edasi metroose ja veel edasi Eestisse ja Haapsallu pean vedama. 
Siinset aega võtab kõige paremini kokku üks sõna - higine. Kui Tais on palav, siis Bangkokis on lämmatav, ööpäevaringselt. Rohke tsement ja asfalt imevad terve päeva endasse lauspäikest, et seda siis hommiku ja uue päikseni tagasi üles kiirata. Kui mujal saad õhtuti vahel pikade varrukatega pluusi nautida, siis siin unista edasi. Või tähendab, minugi poolest kanna seda, aga mõnus see olema ei saa. 

Kui eile hommikul üleeilsete riietega kell kaheksa hommikul rongilt maha astusin, ootas mind sisseregistreermiseni ees kuus tundi, mil pidin edasi kleepuma. Õnneks lubati mul kohale jõudnuna hosteli eesruumis natuke akut laadida, nii mobiilil kui endal, kott sinna jätta ja salaja sain nurga taga isegi särgi ära vahetud. Siis võtsin ette jalutuskäigu mòne kvartali tagusesse parki, leidsin varjulises kohas pingi ja laua ja pesastusin sinna. Natukese aja pärast ühines minuga üks kohalik vanamees, kes tegi alguses sellist häält, et ma olen ta koha ära vòtnud, kui ma aga teda ignoreerisin, istus järgmise laua taha ja hakkas lehte lugema. Lamasin pingile ja ärkasin selle peale, et kuulsin kõrvalpingilt norskamist. Haha. Magasime seal kõrvuti laudade taga oma tunni, siis soovisin talle head päeva ja jalutasin edasi. Ta isegi naeratas. Sellised asjad liidavad. 

Veel paar tundi ja kohvikusistumist hiljem sain lõpuks tuppa ja pesta ja riideid vahetada ja tõdeda, et aknast on päris hea vaade. Asun Lumpini pargi läheduses, ümberringi suurel hulgal pilvelõhkujaid. Minu maja on küll kõigest neljakordne, aga mu uberik on ehitatud maja katusele, mis tähendab, et olen ümberkaudsetest pisimajadest kõige kõrgemal ja saan neist üle vaadata. Ühtlasi tähendab see, et saan aknaid lahti hoida, sest sisse vaadata keegi väga ei saa JA mul on suurepärane võimalus joosta üles alla kümnest trepist, kui unustan näiteks vett osta, nagu tâna juhtus. 

Et ma ei ole suurem asi turismiatraktsioonide külastaja, on viimased paar päeva olnud suhtselt etteaimatavalt turgudekesksed. Esiteks olen pidanud kuskilt süüa saama ja teiseks oli vaja viia lõpule missioon "uued kingad", sest minu armastus kõndimise vastu on viinud asjad nii kaugele, et mõlemas kingatallas oli auk. Ja nii ebamugav kui see ka siin ei ole (päris kuum oli sellel konkreetsel kohal), siis Istanbuli vihma ja pluss viie kraadi juurde ja eriti veel Eestisse nad kohe kindlasti enam poleks kõlvanud. Lisaks nägid nad juba ka âärmiselt rõvedad välja. 
Aga ei tohi jätta lisamata olulist detaili, nimelt minu jalanumbrit, mis on siinsete standardite kohaselt 41. Ja seda, et keskmine tailanna kannab kinga a'la 37. Mis omakorda tähendab seda, et suuremat numbrit, kui 40 on pea vòimatu leida. Seega veetsin eilse õhtupooliku, kui olin puhanud ja pesnud ja mònda aega mittemidagitehaviitsinud, mööda ühe ööturu kingapoode hekseldades. Tulutu vaev. Ainus, mille sain, oli peavalu.
Õnneks hakkas õhtul vihma sadama, see andis lootust jahedamale hommikule. 

Täna otsustasin kohe hommikul alustada Hiinalinna läbikammimisega, aga et hommikul ärgates ikka veel sadas, sain kohe mõnuga tunnikese kauem voodis jaurata. Pärast ilmnes, et kòik läks igati hästi, sest enne kümmet seal vist suurt midagi ei toimugi. Pärast kahte tundi tihedat poodide läbikammimist ning teepottide, teepurude, kottide ja loomulikult kingade uurimist, olin saanud LÕPUKS OMETI tutikad jalavarjud pluss lisaks kolm paari sokke, koti teed, veel ühe seljakoti (Fjällraven noh, mul OLI seda vaja!), kotitäie minisõõrikuid ja pehme põrsa, sest see oli liiga nunnu, et teda maha jätta. Õnneks on mul inimene, kellele seda kinkida nii, et saan ta ära sokutada, aga vahel ikka nätserdamas käia. 
Lisaks,olles nüüd viimud läbi põhjaliku turu-uuringu Tai erinevate piirkondade kaubavaliku ja hindade osas olen suht hämmingus sellest, kui suured on hinnavahed täpselt samale kaubale isegi paari tänavavahe kaugusel! Ausõna, kuni kümnekordsed! Ja ma räägin kauplemata hindadest, st kui ma oleksin oma asju ostes kaubelnud, siis vòiks see vahe ka suurem olla. Muidugi on ka kallites kohtades jäetud kauplemisruumi, aga kaubanduskeskuses ju ikka kauplema ei hakka? Vòi hakkad? 
Ühesõnaga, oma sisseostud tasub viia läbi kohe kindlasti turgudel ja kohe kindlasti hommikustel turgudel, mis on mòeldud kohalikele. Sest just sealt ostavad kohalikud kogu kraami, mida õhtul sulle kordades kallimalt maha ärida. Või mida kaubanduskeskustes veel hullemalt üle pipardada. Jah, tõsi, poes on ventilatsioon ja teatud loogika ja vähemalt illusioon mingist steriilsusest ja wc.. Turul pead teadma, kus miski on, muidu otsid ennast lolliks, aga tegelikult pole seal üldse nii räpane kui esimese hooga tundub ja tualette ka leidub ja mõnes poes on vent ka :) Ja kui mõelda kümnekordsele hinnavahele, siis...no saate isegi aru. 
Eriti karjuv oli see vahe täna õhtul, kui olin hommikul Hiinalinnas tuuritanud ja jalutasin Silomi kõrghoonete vahel asuval ööbazaaril, mis oli segamini gogobaaride ja prostidega. Vot seal olid alles hinnad!

Üldse oli see ööbasaar minu jaoks elamuslik, sest kuigi olen elus prostituutidega kokku puutunud kúll, siis mitte sellisel moel. Sest siin oligi tegemist pm kaubatänavaga. Iga ukse ees istusid toolidel näitsikud, kõigil komplektselt samas koloriidis kleidid vòi lausa univormid seljas ja nende läheduses mees või naine "menüüga". Sisu ma neil ilmselgelt täpsemalt ei näinud, aga igal juhul paistis punaste kleitidega tüdrukute menüü valdavalt punane. Neiud ise istusid telefonis vòi ajasid omavahel juttu, meeleolu oli pisut heksalteeritum kui ehk muidu tänaval, aga samas tailannad ja peoõhtud on suht hüsteerilised kooslused niikuinii. Peale punaste oli valida veel näiteks kollaste, siniste, mustade ja mereväetüdrukute vahel. 
Kui sellest tänavast välja sain. Algas teisel pool ristmikku uus, kitsam ja pisem, aga tâis välkuvaid tulesid, roosasid lühtreid ja kõva muusikat. Baaride sildid plinkisid ja katuste all olid välilauad. Tervel tänaval, nii laugele kui nägin, ei olnud ühtki naist. Siltidelt võis lugeda "dream boy","fresh boys" ja "hot males". Sealsamas kõrval puuviljadega kauplev tüüp arvas, et ma peaksin sisse minema, et seal saab keppi ka ja see on okei, et ma tüdruk olen. Kuigi kõik oli jube põnev ja kõõlusin seal heki taga veel natuke aega, et sisse piiluda, siis sinna tänavale ma siiski ei läinud ja tundsin, et maailm siiski suudab mind veel šokeerida. Siiski tunnen, kuidas minus on kuidagi mingi stagneeritus naiste kehade muümise osas, et see on kuidagi tavaline,aga kui panna úles silt, "fresh boys", lööb mingi alarmi tööle. Tegelikult see pole ju okei. Tegelikult peaks mõlemal puhul alarm tööle minema.
 

Sunday, January 15, 2017

Kuhu see aeg küll kaob?

Ma olen rongis, teel Bangkokki.. Kuidas see küll nii läks, mina ei tea.

Eile hommikul ärkaisn oma viimasesse täispikka päeva Chiang Mais ja sain aru, et olen lõpuks saavutanud selle, mida otsima tulin aga mille eest (loomulikult) kogu hingest põgenenud olen. Igavuse. Mul on lõpuks piisavalt igav, et mu mõistus väljuks "vajan puhkust ja lebo, ma ei taha midagi teha" faasist ja liiguks edasi "kus küll on need väljakutsed ja projektid, jubedalt tahaks mòelda" faasi. Selle tähistamiseks läksin tollesse savikujuaeda, mis mu hosteli lähedal oli, võtsin muna-avokaadoröstsaia ja jäätee ning tekitasin endale parima välikontori, mida olen iial kogenud. Mööbel oli tugev ja mugav, päike paistis puuvõrade vahelt, aga mitte liiga eredalt, tuul puhus väga õrnalt, sääsed ei viitsinud minu peale eriti aega raisata ja ükski teenindaja ei pööranud mulle pärast toidu laudatoomist tähelepanu. Istusin aia kaugemas nurgas tiigi ääres, linnud laulsid, liblikad lendasid, maapind mu jalge all oli sammaldunud ja kogu linnakära jäi kõrgetest müüridest väljapoole. Ideaalne! Ka ei olnud mul läpakat ega tahvlit, vaid tegin tööd märkmiku ja telefoniga, mis lubas keskenduda asjale endale, mitte poole tunni kaupa feissbukki uppuda (mind kuidagi ei veetle see telefonifeissbuk). Veetsin seal niiviisi kohe mitu tundi ja sain täitsa tehtud asju. Kas ka òiges, suunas, eks see selgu, aga vähemalt mõte läks jooksma, mis on kõige olulisem. 

Pärast staatilist hommikupoolikut oli pärastlõuna vaja täita jalutamisega. Kõndisin kaugele vanalinnast välja, jõe äärde ja üle silla ja ringiga tagasi ja nagu oleksin neetud, sattusin taas Waroroti turule. Sel korral lähenesin aga mingist täitsa uuest küljest ja nägin mingeid täiesti uusi kangapoode täiesti tesitsuguste kangastega! Mòte hakkas täiskiirusel ketrama ja ma teadsin, et siit ma PEAN midagi NUKU Timm Thaleri jaoks kaasa viima, muidu olen täisloll! Aga püüa sa leida just need òiged kangad poest, mis ontuugalt täis ainult ilusaid ja inspireerivaid asju! Jõudisn oma selaveedetid ajaga vaesed müüjad nii ära tüüdata,et nad ei viitsinud mind enam isegi mööda kitsaid kangarullilabürinte jälitada, kui poes juba viiendat ringi tegin. Lõpusk sain aru, et pean midagi välja valima, sest ei mu rahakott ega reisikott talu kòike, mida osta tahaksin. Lahkusin poest kuue hoolikalt valitud geomeetrilise kangaga ja loodan siiralt, et neid ka reaalselt kasutada saan. Saavutasin ma sellega seda, et pidin koti kaks korda ümber pakkima ja tal otsas trampima, et ta kinni läheks ja mõistsin,et mingit šoppamist Bangkokis küll ei tule..

Òhtul käisin veel laupäevasel tänavaturul, mis on pühapäevase tänavaturu kõrval siinkandis üks olulisemakd turistiatraktsioone ja majanduse kasvu allikaid. Erinevalt Warorotist on sihtmärk konkreetselt turistid ja sinna sòidavad iganädalaselt kokku üle yerve ümbriuskonna kòik, kes vähegi millegagi kauplevad, sest ostjaid siin jagub. Turg algab kell kuus õhtul ja kestab umbkaudu kümne-üheteistkümneni ning tipphetkedel, ca üheksa paiku òhtul on see sama tihedalt rahvast täis, kui hiina metroo. Õnneks ei saanud ma kotiruumipuudusel suurt midagi osta, mis oli kergendus, kuna leidub seal pòhimõtteliselt kòike ja sealjuures väga atraktiivses vormis. Värvid, vormid, valgus, lõhnad ja helid. See turg on rikas kõige poolest. Ja loomuliklt on seal käsitööliste, kosmeetikalettide, riidestangede, leiutajate ja massööride vahele pikitud meeletus koguses erinevat tänavatoitu, mida ma ònneks sain osta, seega sõingi kahte erinevat dim sumi ja pehmeid vahvleid banaani ja rosinatega ja jõin oma armastatud puuviljakokteili. 

Koju jõudes kukkusin tonksti ära, et ärgata vastu oma viimasele päevale ilusas Chiang Mais. 

***

Mu rong pidi väljuma kell 15.30 ja ma ei tea miks, aga otsustasin rongijaama jala minna. St see ei olnud otseselt teadlik otsus, pigem otsustasin, et ma ei taha oma hosteli kaudu mingit orgunni. Lähen lihtsalt selles suunas ja kui satub õige auto tulema (siinkandis on ühistranspordiks punased kastiautod), istun peale. Eriti oleks see olnud mõistlik mu koti vastomandatud mastaape arvesse võttes. Aga kuidagi juhtus nii, et seda õiget autot ei tulnudki ja ma kõmpisin kokku umbes tunni lõòmavas kuumuses paarkümmend kilo seljas rongi peale. Idioot! Lubasin endale, et sellist asja endaga enam ei tee, et olen küll juba piisavalt suur tüdruk. Umbes kilomeeter enne jaama olin juba suht pehme. Viissada meetrit enne olin valmis alla andma. Siiski jõudsin kolmeks jaama ja sain koti maha visata, sest rongini oli veel pool tundi aega. Lisaks tundus, et rong pole veel ka tulnud. 
Möödus kakskümmend minutit, kolmkümmend, nelikümmend.. Rongi ei olnud ikka veel. Lõpuks ta tuli! Aga ei, meid kõiki seal jaamas informeeriti, et see rong väljub kell viis, meie oma pole lihtsalt veel tulnud. Kell 16.20 saabus lõpuks meie rong, aga peale meid sellele ei lubatud. Selle asemel teda pesti ja sõideti temaga inimeste ärritamiseks paarikümne meetri haaval edasi-tagasi. Kell oli 16.40. Ja rong sõitis tühjalt minema.!!!!!
Whaaaaat?!?!
Olime mingi hispaania tüübiga juba pikemat aega olukorra üle nalja teinud. Ütlesin talle, et pane tähele, viiene rong väljub enne meie oma. Ja nii oligi! Viiene rong väljus täpselt kell viis. Siis, kümmekond minutit hiljem sõitis samale perroonile meie rong, valjuhäälditest kuulutati, et "poole neljane rong on kolmandal perroonil" ja me saime lõpuks peale minna. Väljusime jaamast kell 17.30.

Ja siin ma nüüd olen,oma magamisvagunis, ülemisel korrusel, mind turvamas kaks koormarihma. Iga voodikoha ees ripuvad rohelised kardinad kollase tikitud numbriga ja tunne on natuke nagu Harry Potteri raamatus. Kaks tüüpi norskavad võidu üle vahekäigu, niiviisi larinal läbi kurgu, kell on veerand kümme òhtul, Bangkokini on aega veel kümmekond tundi ja mina olen seda teksti juba kaks korda kirjutanud, sest blogger otsustas mind vahepeal välja logida.
Tundub, et on aeg magama minna. 

Friday, January 13, 2017

Kui kõige vähem oskad oodata..

Ma ei oodanud tänasest päevast mitte midagi erilist. Plaanisin minna putukamuuseumisse vanalinna loodenurgas, pärast seda ehk parki istuma.. Erilise entusiasmita kõndisin valitud suunas, aga kui tuli hetk vasakule keerata, vanalinnast eemale, otsustasin, et ei, ma ei viitsi ja pöörasin paremale, vanalinna lõunaküljele (Chiang Mai vanalinn on perfektse ruudu kujuline) ja läksin hoopis vaatama ühete hiiglaslikku barokset hoonet, mis kunagi aastaid tagasi mu pilku oli püüdnud. Minu meelest on see ainus omataoline siin linnas, aga ma ei imestaks kui terves Tais. Kaks hoonet Kõrged ja heledad, rohkete luksuslike kuldskulptuuridega seintel ja balustraadidel, värviliste lillevitraažakendega, meeletute portaalidega ning möirgavate lõvidega kahel pool treppe ja sarviliste sokkudega katusel. Keset hoovi hiiglaslik kolmekorruseline kuldpurskaev. Kui tal viimati külas käisin, oli maja tühi ja ma uitasin seal vabalt ringi. Tundus, nagu oleks ehitus kunagi lihtsalt pooleli jäänud, sest elanud ei olnud seal küll keegi. 
Nüüd kâis aga maja juures elu. Hindudest tüübid tõstsid värvilisi klaase autost maha ja töömehed sebisid ringi. Oli näha, et asjad on kõvasti edasi liikunud. Hoovi oli tekkinud bassein ja torustik, elektrijuhtmed. Sisetööd tundusid olevat täies hoos. Ma tean, et majale on see hea, et keegi ta lõpuks ometi kätte on võtnud, aga minul oli pisut kurb, et ei saanudki enam seal üksinda uidata. Uurisin ja loomulikult tuleb sinna hotell. Kui kallis, et julge ma isegi mõelda..! 

Kohe järgmises majas nägin akendel mingied üliluksuslikke kostüüme, mis vòinuksid pärineda Lumekuninganna etendusest. Helesinised ja valged. Pitsilised-satsilised, tiivad ja kroonid ja kraed, krinoliinid ja sabakuued. Kõik sätendas ja läikis. Justkui valgetest puuokstest konstrueeritud detailid eendusid kostüúmidest oma poole meetri jagu. Täiesti nahaalselt, nagu ma siin viimasel ajal olen harrastama hakanud, libisesin uksest sisse ja piilusin ringi. Sest see nägi välja täpselt,nagu mòni teatrikostüüminäitus. Häirisin oma piilumisega mõnda noort tüdrukut, kes parajasti neidsamu kleite selga proovisid, üks noormees neid aitamas. Õnneks olid nad valmis mind tõlkima, sest poiss inglise keelt väga ei rääkinud. Tuli välja, et tegu oli laenutusega ja et kòik kostüümid on sealsamas tehtud selle poisi ja tema tiimi poolt. Igal juhul väga pònev leid. 

Mööda linna lõunakülge edasi minnes tekkis tunne, et nüüd peaks tualetti minema, aga no ei tulnud sellist kohta, kuhu tahaks sisse astuda. Kuni lõpuks tegin ekspromtsisenemise kohta, mis tundus sòbralik, umbes nagu too Bangkoki koht, üldse mitte traditsiooniliselt taipärane. Otsustavaks sai ehk see, et ukselink oli kassi kujuline ja nägin taamal koogiletti. Interjöör oli ülinunnu, selline laurashleylik, ainult et igal pool olid kassipildid ja -kujukesed. Tellisin jäätee ja puuviljakoogi ja olin juba maha istumas, kui nägin, kuidas teenindaja kandikuga trepist üles liigub. 
"Kas teil on teine korrus ka?" 
"Jah, seal on kassid."
" Oooooo!" 
Loomulikult läksin joonelt teisele korrusele!
Ja see, mis ma sealt eest leidsin, ületas kõik mu ootused. Seal olid madalad diivanid ja pastelsetes toonides lauad, mille igaühe küljes olid ka kassitoidukausid. Kaks tasandit, mitu mitu kassimaja ja mitmekorruselist voodit ja PALJU kasse!! Hallid ja valged, üks karvapallim kui teine ja üks siiam ja üks karvutu kass. Esimese hooga ma lihtsalt seisin seal keset tuba ja olin ònnelik. Seal oli peale minu veel umbes kolm-neli inimest, kõik mängisid kassimänguasjadega ja kassid tuuseldasid igal pool ringi. Paari minuti pärast rahunesin pisut maha ja istusin ja no..hakkasin nautima. Mängisin ka natuke, aga edasi pigem jälgisin. 
See oli üks tõeline ònnelik-olemise-koht! Kòik naeratasid helgelt ja olid jube rõõmsad. No ja ausõna, kuidas saaks mitte! Tõeline teraapia! Vahet pole see kook ja tee, eksole, kuigi need olid ka väga head. Olin seal kokku vist oma tunni. Lõpuks olin ruumis üks ja üks tüüp jäi mu kõrvale magama ja kõik teised tõmbasid ka igaüks kes kuhu kerra ja lihtsalt hea oli olla. Lahkudes uurisin, et kaua nad avatud on olnud ja ilmnes et NELI PÄEVA! Vau, on mul alles ònne! Küsisin, et kas neid kasse saab lapsendada ka ja vastuseks tuli, et kòik need kassid kuuluvad SAMALE inimesele! KAHEKSATEIST tükki!!!!! Ja et need ongi kõik tema kassid ja et ta tegi nendega kohviku ja ise elab sealsamas..! Nagu wtf?! See annab väljendile "crazy cat lady" ikka hoooooopis teise tähenduse! Ma olen lapsuke selle kõrval :D 
Aga kõik kassihullud, kes te Chiang Maisse satute ja karvast lähedust igatsete, sealt saab! 

Kui ma kohvikust väljusin, olin vâga tõstetud meeleolus ja jalutasin edasi, sihiks kohalik disainiraamatukogu, mille olemasolust olin kuulnud juhuslikult taksos rongijaamast kesklinna. No on ikka iga asi millekski hea! 
Hoone oli kollane ja modernne, kuigi muud sellest ei ootakski. Avatud puittrepid viisid teisele korrusele, esimesel korrusel oli koosolekukeskus ja kohvik, raamatukokku saadeti mind aga trepist üles. Nüüd sai selgeks, miks minust oli erakordselt intelligentne enne ärasõitu telefoniga passist pilti teha, sest kaasas ma seda siin igapäevaselt ei kanna, aga ilma poleks ma sisse saanud. Ja ausòna, ma oleksin ikka paljust ilma jäänud. 
Raamatukogu oli kõrge ja avar ja hele ja jahe ja vaikne. Riiulid olid kõrged, kakskeelsete siltidega ja liigendasid ruumi kaheks osaks. Ülemistelt korrustelt sai raamatuid kätte mööda seina libiseva metallredel abil. Keset ruumi olid pikad töölauad mòne suure mac lauaarvutiga ja pesadega läpakate jaoks. Päris mitu inimest istus laudade taga ja tegi tööd. Atmosfäär oli kõike muud, kui tolmune. 
Sama võib öelda raamatute kohta. Kuigi ma ajakirjade sektsioonist oma uurimisega palju kaugemale ei jõudnudki (nii palju disainiajakirju!!), siis natuke ringi vaatasin ikka. Iga raamat oli oma kilekaante vahel, pekmekaamelistel tagakaane külge pandud tugev papp, nii et kõik teavikud kinldasti korras püsiksid. Hea süsteem! 
Istusin laua taha ja hakkasin lappama. Mõnus kerge tunne oli. Olin seal paar tundi, enne kui kòht nii tühjaks läks, et pidin minema hakkama.

Niisiis osutus minu algselt mõttetuks tunnistatud päev üheks ägedamaks siiani! Olles kogu Aasia kuumusest juba loiutatud, oli nii värskendav ja eriline veeta üks päev jahedates õhutatud heledates ruumides, kus on palju valgust, aga see on sama ohutu, kui kodus. Ja selle kõige juures nautida seda, et varbad on paljad ja seljas ainult õhuke särk! Fantastika! 
Üldse on mul siin olnud aega mõtiskleda teemal, miks see Eestimaa talv mulle kohe üldse ei istu. Jah, külm, okei, pime, jah, aga on veel üks asi, millega ma kunagi ei harju ja mis tapab inimesi tõenäoliselt umbes sama palju, kui pimedus. Selleks on kehatus. Sest kui on nii külm nii väljas kui sees, siis inimesed pakivad ennast sisse, on pidevalt mingite kihtidega kaetud ja oma nahka, oma keha justkui ei olegi enam. Mina küll tunnen, et kaotan talvel sellega kontakti, et ma püüan muuta ta omamise võimalikult väheebamugavaks, aga oma keha tajumisest, selle nautimisest on asi ikka väga kaugel. Nahk on kuiv ja kare, punetav, lõhenev, õhu- ja päiksepuudusest punniline. Mis seal ikka nautida? Seevastu siin, ka päiksepõletuse või sääsepunnide või meeletu higistamise korral on mu keha ikkagi kogu aeg sada protsenti olemas, ma näen seda ja tunnen ja saan aru, kuidas ma olen teda igatsenud. 
Jah, ka see on hea pòhjus siin olemiseks!

Thursday, January 12, 2017

Väärtuslikud detailid.

Et asjad, mida teha olin plaaninud, hakkavad vaikselt otsa saama või jäävad mu viitsimise taha (see kehtib pigem kultuursemate asjade kohta) ja pealegi olen ma enamikke asju juba kunagi siin teinud, siis kisub olemine vaikselt üheülbaliseks ja väiksed elulised detailid muutuvad aina olulisemaks. 

Näiteks see, et kõik kohad on siin kasse täis. Koeri,jaa, neid olen varem ka tähele pannud, aga kasse ma enne justkui väga näinud ei olnud. Núüd in nad aga igal pool. Iga templi juures on oma kass(id), iga poe juures, iga maja juures.. Okei, ma liialdan, aga tõesti, nad on igal pool. Ja nii võibki viimasel ajal näha Chiang Mai tänavatel ühte imelikku valget naisterahvast kükakil, käsi välja sirutatud imelikus keeles kònelemas. Sest mis mõtet oleks mul kassidega inglise keeles rääkida? Enamik neist on jube arad ja pògenevad kohe, kui aru saavad, et mu huvi on otseselt neile suunatud. Mòni on aga julgem ja laseb ennast paitada ja rääkida, kui ilus kass ta ikka on. Enamik kasse on siin mingi (ma pakun, et sünnipärase) defektiga, nii et neil pole kas sabaotsa vòi lausa enamikku saba ja selle asemel on mingi mügarik. Sest siin pole nii palju uksigi, et kõik oleksid sabapidi ukse vahele jäänud. Ja kõik paarutavad rahulikult tänavatel ringi, enamikel kaelarihmad kaelas. Nii tore mu meelest!

Siis sattusin poolotsitult-poolkogemata ühte kohta, kuhu olin lootnud uuesti sattuda - terrakotaaeda. See on justkui templiaed, aga pole ka. Hetkel on seal hoopis paar kohvikut. Aga jah, tegu on aiaga, kòrge kivimüüriga muust maailmast eraldatud, puid tâis kasvanud ja erinevalt kogu muust linnast vaikne, varjuline, samblane ja niiske. Ja kòik müüripinnad ja enamik maapinda on täis erinevas suuruses ja vormis punasest savist skulptuure. Väga müstiline ja eriline koht. Paraku leidsin ta siis, kui hämarus oli juba laskumas,nii et mingeid väga hâid jäädvustusi mul saada ei õnnestunud. Aga see on küll koht,  mida soovitan. 

Õhtust süües sattusin peale ühele huvitavale grupile - soomlastest mees ja naine oma nelja! lapsega. Lapsed tundusid olevat väga väikeste vanusevahedega, ca kaks viiest (poiss ja tüdruk), kolmene tüdruk ja siis ca ühene tüdruk, kes ema süles magas. Et ma enamikust aru sain, mis nad rääkisid, oli see eriti huvitav jälgimine. Mees oli selline tüüpiline soome rokkar - pikk blond pats ja sokuhabe, must Metallica särk ja kõvasti tätoveeringuid. Ainult õllekõhtu ei olnud. Naine oli ka tavaline, ehk oli ta varem rokkar olnud või on nüüd ka, aga välja see ei paistnud. Ja jagasid nad maid siis peamiselt kahe vanema tütrega, sest poiss püsis üllatavalt vagusi ja ühe koha peal. Aga need kaks valgete juuste ja roosade kleiitidega daami võtsid pòhimõtteliselt turu üle ja enamus ajast nende vanemad kas ei viitsinud või ei tahtnud seda näha ja lihtsalt ajasid omi asju, totaalselt kõike ignoreerides. Alguses oli teema lihtsalt selles, et vanem tütar tahtis kana, mis oli paraku otsas ja juua, mida isa talle enne toidu valimist keelas. Siis keskendus isa toidu tellimisele (kòik toimub õues, müügiputkad on ratastel ja süüakse plastiklaudade taga plastiktoolide peal) ja tütar läks omapead ringi uurima. Ta leidis kõrvaltegutseva smuutimeistri ja hakkas seda ahistama. Küll toppis kâsi tolle jääkasti, küll võttis svammi ja hakkas jääkasti pinda pesema. Vanemad seda ei näinud, olid muuga ametis. Naine andis talle banaani, et temast lahti saada. Tüdruk läks banaaniga isa juurde ja see ei reageerinud kuidagi. Ahah, banaan, okei. Varsti oli ka väiksemal tütrel sama tehnikaga saadud banaan. Vanemad ei reageerinud endiselt. Nad istusid lauas ja hakkasid sööma ja vahepeal sòid lapsed ka, aga siis kiusasid nad ònnetut smuutinaist edasi ja ta oli ikka täitsa hâdas, sest Tais pole minu meelest kombeks laste peale häält tòsta, kuigi seda oleks vaja olnud. Vanemad ajasid omavahel juttu ja isegi kui nad minu meelest vahepeal nägid, mis toimub, ei teinud nad seda märkamagi. 
Minus oli vastakuti kaks tunnet. Esiteks see, et saada nii väikese vahega neli last ja tulla nendega koos Taisse puhkama ja tulla sööma kohalike turule, mitte mònda turistirestosse on imetlusväärne ja nood inimesed peaksid medali saama. Teiseks aga see, et okei, te olete väsinud ja ei viitsi sellega tegeleda, aga need lapsed jooksid suht amokki seal ja tekitasid teistele inimestele meelehärmi, mis minu meelest ei ole okei. 
Teoreetik on rääkinud.

Et elule pisut vürtsi lisada, otsustasin külastada veel ööturgu, mis on pòhimòtteliselt Chiang Mai allmaailm ja turismikuumkoht ühes. St see on kaubatänav, kuhu pääseb mööda ühte teist tänavat, kus kaup on hoopis teistlaadi. Jah, seal on ka igasugu poode ja massaažikohti ja baare, aga ka kõvasti napis riietuses ja meigitud näitsikuid, kes nähtavasti on valmis ka muuks, kui vestluseks. Kuigi ma polnud seal esimest korda ja teadsin seda oodata, siis ikkagi oli see kòik minu jaoks kriipi. Kogu see kõva muusika ja kòik need naised ja mehed.. Paratamatult tul väga lähedale küsimus, et mis ometi toimub selle naise peas, kes seal seisab? Või enam ei seisa? Ja mis toimub selle mehe peas, kes seal menüüd uurib ja ehk ka midagi tellib? Ei saa mina aru neist ilma asjadest. 

Turg ise ei tekitanud minus muud tunnet peale tüdimuse ja läksin hoopis koju ära. 

Šopahooliku pihitimus, osa kaks.

Eile hommikul otsustasin teha ära kohustusliku treti Chiang Mai lennujaama kaubanduskeskusesse. Esiteks lootsin sealt leida ühtesid konkreetseid jalanõusid ja teiseks võtta ette missioon pesupood! Eestis ei jõua ma selleni pea kunagi, siin pole mul aga mingeid takistusi - aega on laialt käes ja riietusruumis pole vaja palju kihte maha koorida. 
Loomulikult avastasin poes kingaosakonda läbi kammides, et otsitavaid jalavarje ei ole seal enam. Oh mind, naiivikut! Millal ma need eelmised ostsingi?? Viis aastat tagasi? Kuus? Pole ime, et valik vahepeal pisut muutunud on. Rõõmsamaks see tarkusekilluke mind ei teinud, aga ega parata polnud ka midagi. 
Pesuosakonnas hakkas mind kohe üks müüja jälitama. See on siinkandis poodide üks suur miinus - mõnelpool ei saa ümber ka keerata ilma, et keegi sappa ei haagiks. Kõik on nii abivalmid, abivalmid, aga mina tahaksin rahulikult ringi käia ja mõelda ja näppida! Kui ta mulle juba kolmandat asja soovitas, millest ma huvitatud ei olnud, olin vist nii õnnetu näoga, et ta tõmbas natuke tagasi, aga ainult teatud kaugusesse, sest jumal hoia, mida ma siis vòiksin korda saata, kui keegi mind pingsalt ei jälgi! Lõppkokkuvõttes oli trett mulle edukas ja mu rahakotile hävituslik ja loodetavasti ei pea ma enam mõnda aega Eestis pesupoodi jalga tõstma. 

Tagasiteel linna poole otsustasin oma õnne proovile panna ja minna otsima ühte kohalikku kaltsukat, mille kohta netist lugesin. Et mulle meeldivad sellised kohad, siis ei olnud see otseselt úldse seotud vajadusega uute riiete järele, vaid pigem lihtsalt uudishimu. Sest netis oli kohta kirjeldatud kui "metsikult räpast, nii et tunned pisikuid oma kehal ringi jooksmas" ja "kõigil klientidel olid näomaskid", aga samas "see on mu lemmikkoht" ja "hinnad on meeletult odavad". Ostsin endale igaks juhuks isegi näomaski.
Et ilm oli endislet hall ja vihmane, olid seda ka minu kingad ja sääred ja mis kõige  hullem - too sulanud susside hööveldumine on teinud mu kingatallad nii siledaks, et panen igal vähegi libedamal pinnal liugu. Siin on aga igal pool kahjelplaadid maas. Seega kui sajab, ehk viimased päevad, käin ringi nagu part jääl. Koht asus loomulikult suht eikusagil, aga moodne tehnoloogia ja google maps osutusid taas kord asendamatuteks, nii et jòudsin vipersuteta kohale. 
Koht nägi väljast vaadates tõesti suht ebausaldisväärne välja, lihtsalt nagu tokkide otsa püsti aetud traatseintega katus. Kui aga sisse minna, jalanõusid ukse taha jättes nagu ikka, oli see koht põhimòtteliselt nagu Paavli kaltsukas noil kaugetel päevadel ,mil seal riideid veel hiidvannidest òngitsema pidi. Lihtsalt selle vahega, et vannid olid põrandal ja külma asemel olid maja servades niiskuskahjustused. Mingeid tohutuid pisikuhorde ma ei tajunud ja hakkasin tuulama. Asi lõppes sellega, et istusin keset ühte vanni ja tuustisin kleite kahes suunas laiali. Ja jah, see oli okei, sest ainult servast ei ulatunud kuigi kaugele. Ja jah, see oli täitsa mònus, sest vihma sadas väljas ja riided olid kuivad ja soojad ja pehmed ja ma leidsin täitsa mitu ilusat asja. Seitsme eseme eest maksin kokku sada bahti, ehk ca kaks pool eurot. Pärast neid selga proovides olid nad pea kòik mulle loomulikult vähemalt number väiksed, aga mis sellest. Mul oli täitsa lõbus pärastlòuna. 

Koju jõudes olim úleni niiske ja kahtlustasin, kas ma mitte ikkagi sealt näiteks kirpe külge ei saanud. Õnneks siiani tundub, et siiski mitte. 
Õhtu jõudis vaikselt ja muudkui sadas ja sadas ja ausòna, hakkas pisut jahegi. Panin ööseks aknad kinni. 

Tuesday, January 10, 2017

Šopahooliku pihtimus.

Chiang Mai.. Iga ostuhullu unistus. Vähemalt sellise ostuhullu, kes armastab palju ja hästi süüa ning keda huvitavad käsitöö ja kõik selleks vajalikud tarbed. Või söögitegemine. Riideid on siin ka palju. Ehteid. Raamatupoode. Disainipoekesi.. Ühesõnaga, ma olen kohas, kuhu ükski terve mõistusega inimene (kes mõistab, et mul on JUBA kúllalt kangaid kolme eluea jaoks), mind ei laseks. 

Esimene koht, kuhu hommikul minna otsustasin, on Waroroti turg. See asub põhilisest turismipiirkonnast väljaspool, ca kilomeeter vanalinna kirdenurgast minnes ja katab kokku päris mitme kvartali suuruse piirkonna. Turu keskmeks on hiiglaslik kolmekorruseline turuhoone ja selle ümber tänavate ja tänavate kaupa erinevaid väikseid poode. See on Chiang Mai kangakeskus. Kangapoode on siin kümneid, igaühes erinev valik ja stiil. Enamike kangapoodide omanikud on hindud ja kangaid müüakse mingil kummalisel põhjusel jardides, sest kòik muu käib meetriksüsteemis. Lisaks kangastele saab siit igas vikerkaarevärvis niite, lõngu, nööpe, pärleid, poolvääriskive, vääriskive, kulda, hòbedat ja lotopileteid juhuks, kui raha peaks lõppema, sest see juhtub kiiresti. 
Tegin endale teene ja ignoreerisin suht kõike muud peale kangaste. Vähemalt turuhoones sees läks täitsa õnneks aga sealt edasi oli keerulisem. Alguses sattusin poodidesse, mis olid suurele tänavale lähemal ja seega rohkem turistihoiakuga, ehk kallimate hindade ja paindumatu suhtumisega. Kui aga majade vahel natuke ringi ekselda ja poristesse põiktänavatesse ronida (sest ööst saadik sadas), siis leidus seal poode, mis nägid pigem välja nagu laod, kuhu esimese hooga sisse ei lähekski. Aga kui ikka lähed, siis võid leida sealt uskumatuid aardeid. Ja mis kõige parem - asjadel on hinnasildid!! Ühest sellisest ostsin kümme meetrit erivärvilisi õhukesi linaseid kangaid ja kandipaeltest õmmeldud mustrilisi paelu, millele peale vaadates karjus vastu "töötunnid!" ja mis maksid umbkaudu euro meeter. Siis sattusin ühte pisikesse räbalasse putkasse, mis müüs kohalike mägihõimude kasutatud riideid. Muidu poleks see ehk midagi,kui need hõimud oma riideid nii meeletult värve ja mustreid täis ja läbi ei tikiks. Materjalid, millele see kòik oli tehtud, olid pehmelt öeldes odavad - ühe tagumine pool oli lausa narmendavast plastikriisikotist - ja väikestest tükkidest kokku aetud, mustrid seevastu aga hingematvad. Paraku olid ka hinnad seal putkas hingematvad ja et ma ei usu, et hòimurahvad sellest rahast ise midagi näevad, piirdusin vaid fotodega. Kui aga nendesamade tüüpide oma turujupile jõudsin, ei suutnud ma sealt paari kotita lahkuda! Olen sellist tahtnud sellest ajast, kui siin kunagi esmakordselt käisin ja lõpuks ometi on ta mul olemas!
Viimase asjana läksin kangapoodi, kus juba hommikul käinud olin ja näinud ülipehmet siidi-polüestri segu. Omanik oli mulle öelnud, et meetri hind on 100 bahti, st 2,7 euri meeter ja seda ma pidin saama! Kui aga poodi jõudsin, oli kassas hoopis üks noorem naisterahvas, kes mu hinnaväite peale suured silmad tegi. Et misasja, isa müüb seda kangast ju 140, või vahel 120 bahtiga! Nii et perebisnis :) Ta hõikas isa, lüheldast hindut ja too ütles tulles, et jah, tõelpoolest tegi ta mulle hea hinna :) Üldse mulle meeldis see tüüp. Kui küsisin, kas on siid, vastas ta, et on segu ja kui küsisin protsenti, siis ütles, et 35-65 polüestri kasuks ja et triikida ei tohi. Lõpuks ometi üks aus müügimees! Nad uurisid mu päritolu ja Eesti kohta ja tüdruk ohkas, et tahaks väga sinna minna, aga aega ei ole.. Et talle meeldib väga külm ilm ja et ta on kuuma suhtes allergiline. Ma arvan, et Chiang Mai ei ole sel juhul parim koht elamiseks, aga talle ma seda siiski ei öelnud. Hakkasin põhimõtteliselt juba minema, kaheksa meetrit kangast kotis, kui mulle pakuti india kohvi ja küpsist ja ajasime veel natuke juttu ja no väga sümpaatne oli. Ja saavutasid nad selle, et lähen kindlasti tagasi. 

Siis kolisin oma uue hosteli uude tuppa, laotasin kogu uue varanduse mööda põrandat laiali ja pool tuba sai seda täis. Oh rõòmu! Hea, et ainult käsipagasiga tulin! 
Sest ma ju tahan siit ometi veel asju..!

Pikk päevatee kaob ööse.. Ja tagasi hommikusse.

Reis Koh Kutilt Bangokki ei olnud just midagi erilist. Eriline oli vaid vist see, et üle pika pika aja lasin end esmakordselt turismifirmal ühest punktist teise viia. Siin on reisides nimelt kaks võimalust, kas võtad nn mõtleva ja tegutseva inimese rolli ja kasutad riiklikku ühistransporti, st otsid üles bussi/rongijaama ja ostad sealt pileti, vòi võtad mugava inimese rolli, ostad mõnest lennujaamas (või ükskõik millises hostelis) olevast infopunktist paketi kuhu iganes, sulle tullakse järele ja viiakse ära. Tihtipeale isegi odavamalt. Esimesel versioonil on aga teatud eelised. Nimelt sõidad sa korraliku suure bussiga, mis läheb kindlasti punktist a punkti b, kus sul on suure tòenäosusega võimalik istuda kahel kohal, õhk on jahe ja enamasti antakse isegi pudel vett teele kaasa.Turismifirmadel on aga pisikesed minivanid ja nende osas on suht vene rulett, millise otsa satud. Kui paljukesi teid sinna sisse surutakse, kas jalgadel on ruumi ja kas konditsioneer töötab, kus teid lõpuks maha pannakse, kus ümbes istuma sunnitakse ja kaua seal kuskil ootama peab. 
Turismifirma kasuks otsustasin ainult ühel põhjusel - tahtsin jõuda kuuesele rongile ja et minivanid sõidavad lubatud kiirusest enamasti ca 20 km/h kiiremini, ega tee plaanipäraseid peatusi, jõuab nendega rutem. Ka teadsin tänu nòustamisele, et nad teevad peatuse lennujaamas, kust rongi peale on minu teadmistega kõige lihtsam jõuda. Ootused ei petnud mind ja pärast magamistähe all möödunud viite tundi (ja 300 km) olingi lennujaamas. Sealt läksin skytrain'ile, sealt edasi metroosse ja olingi juba viieks rongijaamas (olgu mainitud, et Cozyst startisin laevale kell kaheksa hommikul, Tai on suur ja lai). 

Rongijaamas ootas mind aga tore üllatus - kõik rongid olid absoluutselt välja müüdud! Nii et mitte lihtsalt minu soovitud alumises magamisupees ei olnud kohti, eiei, kolmest õhtul väljuval rongist oli kohti üldse veel ainult viimase rongi kolmandasse klassi..! Kuna ma ei olnud Bangkokis ööbimisega arvestanud, võtsin selle, mis võtta oli (lisaks ostsin ära ka nädala pärast väljuva tagasisõidupileti. Ja arvake mis - ka need rongid olid juba totaalselt välja müüdud!). Ühtlasi võtsin teatavaks, et mul on rongini aega viis tundi ja et mu telefoni aku vaagub hinge. Kuna rongijaama ümbrus ei ole just kuigi helge ja sõbralik paik, tegin Marionit ja jalutasin suvalises suunas, eesmärgiga leida koht, kus saaks pikemalt istuda, et telefon jõuaks laadida. Mu õnn ei petnud mind. Maandusin pisikeses puhtas ja sõbralikus hiinapärases käsitööjäätisekohvikus, kus mängis euroopalik pop, põrand läikis ja seinapistik mind juba ootas. Olin seal üle tunni, nautisin jäätee-frappe't, banaani-šokolaadisaia ja kõige puhtamat avalikku tualetti terves Tais. Pärast seda oli elu tunduvalt ilusam ja aeg rongini ka enam mitte nii pikk. 

Rongis oli peale minu veel suur hulk turiste. Tegelikult oli enamik kolmanda klassi reisijaid turistid, kohalikke oli suures vähemuses. Hiljem teise kolmanda klassi vagunisse piiludes mõtlesin, et äkki nad lihtsalt hoiavad vagunid meelega lahus, sest seal olid ainult taid. Minu koht (jah, need on nummerdatud) oli ühe kiitsukese tedretähnilise poisi kòrval, kelle triibulised põlvpüksid olid neoonvärvi täis ja kelle kohta hiljem selgus, et ta on pärit Walesist, et ta nimi on Ceidiog, et tal on pooleli üle poole aasta vältav Kagu-Aasia reis, et ta lõpetas just matemaatikaõpingud ja mõtleb nüüd, mis edasi. Ja et neoonvärv on mingi peo tulemus, mitte kunstilembuse väljendus. Tegelikult sain seda kõike teada alles hommikul, aga nüüd istusime vaikides ja ootasime, et rong liikuma hakkaks ja et palun palun meie vastu keegi istuma ei tuleks! Kell sai kümme, pool üksteist, kolmveerand üksteist..kell üksteist hakkasime liikuma. Miks, teab nähtavasti vaid rongijuht. Ühele kahest vastasistmest istus tai mees, sain ikkagi oma varbaid toetada. Sõita oli jäänud neliteist tundi. 
Umbes tund pärast starti, kui oli juba ilmnenud, et magamine saab olema suur probleem, tuli rongi kaks pahmoti moodi tai tüüpi. Üks lihtsalt räpane, teine ka ilmselgelt purjus ja agressiivse olekuga. Nad kâisid vaguni läbi, aga maha ei istunud ja läksid siis edasi..et natukese aja pärast tagasi tulla. LOOMULIKULT olid nende kohad meie vastas god dammit!! Paganama Murphy!! Eelmine tai istus kõrvalpingile ja meie saime endale nood naabrid. Too normaalsem pani oma asjad pingi alla ja jäi suht kohe magama, teine aga hakkas oma rämedal moel mingit juttu ajama. Mu naaber püüdis viisakalt vastata, ta mees ka, oleks vist ohtlik olnud mitte, mina saatsin pilgu ja noole ja panin silmad kinni. Purjus tüübid on viimased, kellega ma suhelda tahan. 
Öö möödus aeglaselt ja vaevaliselt, mugavamat asendit otsides ja mõeldes, et järgmisel korral lendan sinna. Siiski õnnestus mul nähtavasti vahepeal ka sügavamalt magada, sest hommikuks oli mu pingi alla pandud avamata veepudel pooltühjaks joodud. Ceidiog ütles hiljem, et oli korraks öösel silmi avades näinud, kuidas too purjus tüüp ta snäkke sööb, nii et hea, et oma käekoti enda ja seina vahele olin pressinud. Esmakordne selline kogemus siin riigis, ütlen igaks juhuks kohe ära. Õnneks väljusid tüübid ca kaks tundi enne rongi jòudmist, nii et saime endale kumbki ühe pingi ja lõpuks ometi natuke mugavamad poosid. Mis sellest, et kell oli tol hetkel juba ca üksteist hommikul ja uni tegelikult läinud. 
Selles samas peatuses istusime päris pikalt, nii pool tundi ehk. Ühel hetkel avastasin, et meie eest on rong koos ühe vaguniga läinud ja et vaguni eestotsast paistavad rööpad ja loodus. Küllap oli see siiski plaanipärane, sest varsti tagurdas meie ilma vagunita uus rong ette ja sõitsime edasi. Chiang Maisse jõudsime tunniajase hilinemisega. Olime rongis veetnud viisteist tundi. Mu selg pole sellest siiani toibunud.

Pärast sellist brutaalset trippimist tundus ka Chiang Mai kuidagi ebasõbralik. Jube lârmakas ja tolmune ja segane. Telefoni aku oli surnud, internet ei töödanud ja ma polnud kindel, kus mu broneeritud hostel asub. Õnneks leidsin ta siiski probleemideta üles ja sain üle kolmekümne tunni pesta ja privaatsrlt olla. Ja kuigi mu toas oli justkui olemas kõik, mis soovisin,st privaatne vannituba ja rõdu, siis ostustasin minna ja ülejäänud ajaks endale uus koht otsida, teise vanalinna otsa, kus on suur park ja rohkem loodust. Ja sööma pidin ka niikuinii. 
Pärast pikemat jalutamist ja erinevate kohtade uurimist (kõik olid kas väga kallid või täis või mõlemat), peatusin lõpuks ühe koha ees, mis tundus sõbralik. Tuli välja, et tuba oleks mulle vajalikeks päevadeks olemas ja et see maksab vähem,kui olin arvestanud. Palusin seda näha. Läksime möôda halli puittreppi teisele korrusele ja mulle näidati tuba, kus polnud midagi peale voodi ja ventika seinal, ei vannituba, ei rõdu, küll aga suur aken, valgeks värvitud puitpõrand ja tuttavlik värvilõhn. Ühised pesuboksid allkorrusel oli avarad ja puhtad. Ütlesin, et mõtlen natuke ja jalutasin edasi, aga otsus oli tegelikult langetatud. Poole tunni pärast olin tagasi ja tänasest on see minu kodu kuni pühapäevase tagasilennuni. Mida kõike ei suuda üks puittrepp ja valged laudpõrandad! 

Järgmiseks missiooniks oli toit. Õnneks ei olnud ses osas küsimust - suundusin sinna, kus oma esimesel Chiang Mai ajastul igal õhtul olin söönud, põhjavärava juurde turule. Sinna laotuvad igal õhtul laiali kümned toidupakkujad ja sealt leiab igaüks endale midagi. Isegi see, kes tahab steiki ja friikartulit. Aga mina tahtsin nuudleid ja puuviljakokteili ja neid ma sain, ja kimbu banaane ka veel. Mu lemmikuid, pisikesi ja matsakaid, ümmarguste mustade seemnetega. Istusin oranžil plasttaburetil troopilises öös, mis pool seitse õhtul kukkus nagu raiutult ja minu sisse tuli taas rahu. Kuus aastat on möödas, aga siin on kõik sama. Samad müüjad samadel positsioonidel, isegi puuviljakokteil maksab sama palju ja seda teeb sama naine. On kohti maailmas, kus aeg ei liigu ja mis tagasitulijana on hea ja kergendust pakkuv. Ja olijatele - nad vist ei märkagi aja möödumist, sest siin on kõik päevad ja kuud ja aastad sama nägu. Ainult vihma sajab vahel, eimuud. 

Sunday, January 8, 2017

Go with the flow.

(Ettevaatust, käesolevas osas esineb pikantset materjali ja vulgaarsusi, alaealistele mittesoovitav.)

Kuhu see aeg kúll kaob? Istungi jälle siin laevatekil, teel maismaale ja pool mu reisist on möödas. Lahkumine Koh kutilt on kurblikmagus, aga samas saan aru, et valisin õige aja. Eile hommikul lahkus Marco, homme lähevad Janine ja ta mees. Pea kõik kuudepikkused olijad seavad end vaikselt minekule, kes viisat uuendama, kes Myanmari või Malaisiasse või põhja ja kõrghooaeg saabki läbi..

Õnneks oli eilne päev piisavalt meeletu, et mind mälestuste ja mõtetega täita. 
Hommikul otsustasin, et viimase päeva puhul katsetan veel kord snorgeldamist. Küsisin mr Noilt maski, ta otsis, leitu ei rahuldanud teda ja ta tõi mulle toast oma isikliku maski! Lubasin seda hoida, nagu silmatera ja suundusin mere äärde. Mitte sinna, kuhu eelmisel korral, vaid natuke lähemale, sest Marco ütles (ja Marco teab, sest ta käib päevad läbi ringi, lestad kaenlas), et seal on praegu ka täitsa ilus. 
Kui maski pähe panin ja veealusesse sukeldusin (sel korral tsärgiga, sest mu selg alles paraneb eelmisest põletusest), tundus esimese hooga, et olen sattunud mingisse õudusfilmi. Rand oli pealtpoolt täpselt sama ilus, kui eelminegi, aga sel korral hulpis veepinnal lehti ja õietolmu, mis vee alt jättis suht robustse mulje ja pòhjas oli natuke sodi. Jube kole. Kui lõpuks kivideni jõudsin,kus kogu elu käib, siis ujusin esmajoones peaaegu otsa ühele suurele roostes ankrule. Ja siis järgmisele.. Whaat..!? Need kõrgusid põhjas kurjakuulutavalt, nagu terved laevavrakid ja tekitasid ōõvastava külma tunde. Kivid olid ka teistsugused, kõik kaetud justkui mingi pruuni kihiga ja jätsid tänu sellele räpase mulje. 
Pisut aja pärast ilmnes õnneks, et just seesama kiht on kalade toit, või vähemalt toidu allikas ning et erinevaid kalu oli ka seal mitmeid. Ma väga pikalt sel korral ei räägi,muidu kordaksin ennast, aga mu lemmikuks tolles kohas olid arglikud tumesinise-tumepruunitriibulised, kes oleksid nagu endale pidžaamad selga unustanud. Ja kõige lahedam "taim" oli justkui suurele territooriumile laialei valgunud valkjas kühmuline fossiil,aga kui lähemalt vaadata, siis oli ta tegelikult kaetud piiisikeste valgete kombitsatega, mis veevooluga kaasa liikusid. Ja kollasetäpilisi kalu nägin sel korral mitte ühte, vaid umbes sajapäist parve ja vot see oli lahe! 
Enne välja ujumist tundus mulle suht madalas vees, et näen ühe suurema kala laipa põhjas, aga lähemalt vaadates oli "laibal" kaks suurt silma ja ta hakkas liigutama ja ujus minema kiirelt, nagu vene allveelaev võõras vees. 

Siis, et oli mu viimane päev saarel, läksin otsejoones massaaži, sest esiteks oli see tee peal ja teiseks reaalselt parim massaaž mu elus. Sain kohe jaole, sama tüdruku, jee, ja sel korral valisin òliprotseduuri. Mmmm! Oli kohe tunda, kui vähem pinges mu keha sel korral oli ja kui vähem pinges ta veel lõpuks oli! Poolepeal tuli teise ruumipoolde mingi tüüp, kes kaebas seljavalu ja tellis tunniajase seljamudimise. Kuna meie vahel oli ainult kardin, siis oli kuulda, kuidas nad massööriga kommunikeeruda püüdsid. 

Kui massaaž läbi sai ja mina poolunesegase näoga õue jõudsin, jäin taas kord omaniku (vòi õigemini omaniku mehega) vestlema. Küsitlesin teda põhalikult ta eraelu detailide üle (st millal nad Meaowga kohtusid ja kuidas ja kust ta pärit on -Kanadast- ja mis ta pool aastat Kanadas elades teeb ja nii edasi, ausõna see oli asjakohane) ja ta rääkis meelsasti. Siis läks jutt minu päritolule ja sellega seoses eestalstele Tais ja sellega seoses Pattayale. Ja ma sain no NII ereda pildi sellest kohast, et juba professionaalsest huvist võiks seda vaatama minna, aga üksi ma vist ei julgeks. Vahepeal tuli see kardinatagune seljatüüp ka välja ja rääkis, kuidas ta oli just enne Koh Kutile jòudmist kolm päeva Pattayas veetnud ja, et see oli ikka karm inimloomaaed olnud. Näiteks, selsamal hetkel, kui ta oli keset päeva peatänavale astunud, pisteti talle pihku flaier, mille peal olid vahekorras paarid. Tema esimene mõte oli olnud, et ega siin tänaval OMETI lapsi ei ole?! Ja terve tänav on täis go-go-baare ja ladyboy'sid ja kõikvõimalikku kinky't. Ja et üks ladyboy püüdis talle täiega ligi ajada. 
Bob, kanadalane rääkis aga loo sellest, kuidas ta oli istunud mingis sealses baaris, ta naine oli kuskil tantsimas, ja õlut joonud, kui ta kõrvale istus naitsterahvas, kes ütles kohe, et ta meestest huvitatud ei ole. Bob vastas, et tema ei ole ka millestki huvitatud, sest ta on abielus. Sellega olid suhted paigas ja naine ütles, et ta oli Pattayasse tulnud ja siia jäänudki, sest siin on olemas see, millest ta elu aeg unistanud on - nokudega naised!! Hetk hiljem väljus rahva seast kena pikk naisterahvas, nad võtsid ümbert kinni, hakkasid minema ning naine pööras ümber ja lisas - suurte nokudega! 
Ja üldse on Pattaya hetkel palju malbem, kui kunagi, sest siis pidi baari sisenedes tihti vahekorras inimestest üle astuma. 
Vot sellised lood!

Kuna olin Bobiga juba oma tunni lobisenud, küsisin talt, kas ta oskab mind mu telefonipaketi osas nõustada, sest pidin seda nädal pärast saabumist uuendamaja nüüd nett ei tööta, aga ma ei tea siin saarel, kas ja kus see üldse võimalik on. Long story short käskis ta mul tsikli selga istuda ja ütles, et viib mu kohale. No ja see oli ikka tsikkel, mitte mingi mopeed! Ülicool oli suure mürinaga eriti järskudest mägedest üles tõmmata, tuul juustes. Karjusin hääletult ta selja taga adrenaliinist laetult. 
Õigesse kohta jõudes uuris Bob kohalikelt müüjatelt, et kus seda raha kaardile lisada saab ja ta juhatati mingi suvalise laua taga istuva vanamehe juurde. Õnneks on Bob viimased umbes kakskümmend aastat Tais elanud ja kuna talle meeldib rääkida, siis on tal tai keel selge. Ise ma seda vanameest nähtavasti leida poleks pruukinud. 
Kui kaart ostetud, küsis (või õigemini nentis) Bob, et "ega sul vist väga kiire ei ole" ja kui vastasin,et ei, siis keeras ta nina vastassuunda. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et tänu tai telefonikaartide iseärasustele olen nüüd näinud Koh Kutil ka selliseid paiku, kuhu ma ilma teejuhita kunagi sattunud poleks. Bob on elanud siin saarel neliteist aastat ja ta on rahutu hing, seega teab ta vist iga nurgatagust. Igal. Juhul viis ta mu mingisse rannakülla, mille kõrval oli suur ja meeletult uhke hotell ja rääkis, kuidas omanik on endine poliitik ja rikkaks saanud poliitikutele omaselt riigi röövimisega. Siis mingile kaile, mis asub taas kord kalli hotellikompleksi kõrval, mis taas kord kuulub mingile ekspoliitikule ja rääkis, et kai ehitati siia konkreetselt tolle tüübi soovil, mis sellest, et see on kai jaoks umbes halvim koht kogu rannikul. Ja riiklikule tellimusele omaselt on töö ka nii kesiselt tehtud, et betooni muudkui mureneb. Käisime ka mingil pisikesel puusillal, kus kuulsin lugu vendadest, kes oma isalt enamuse saarest pärisid ja vanas kummipuusalus, kus sain teada, et kummipuude kasvatamine on heaks mooduseks maa väärtuse tõstmisel, sest siin riigis on maa omamise seadused väga komplitseeritud, et vältida vaesemate inimeste rikastumist. Siinjuures, see ei kõlanud absoluutselt kibestunult. Pole ju põhjustki, ta on välismaalane. 
Viimasena viis ta mu mingi sillani, mille alt me läbi ronisime ja mööda oja mäest natike alla laskusime. Ta ütles, et see on üks ta lemmikkohti, kus ta vahel istumas käib. Senimaani oli kõik olnud väga soliidne, see oli nüúd esimene koht, kus ma mòtlesin, et kas oli ikka hea mõte siia eikuskile tulla. Me olime küll pikalt rääkinud küll Tai kommetest meeste, kui naiste suhete osas (Mehel, kui ta on muidugi rikas, on tavaliselt "peamine naine" ja "teine naine" ja siis veel üks või mitu tüdruksõpra, kes on enamasti üliòpilased ja see on täiesti normaalne. Suhteasjades on taid aga väga pragmaatilised ja seega peanaisel on omakorda poiss-sòbrad ja see on ka okei jne. Et tai mehed on üldse elu jooksul kõige rohkemate partneritega mehed maailmas. Aga olles abielus võõramaalasega on tai naised väga armukadedad. Ja Bob on üks selline võõramaalane), aga no kindel ei saa ju kunagi milleski olla. Õnneks võin rõõmuga tõdeda, et Bob hoidis abielumeeste au kõrgel ja ei proovinud midagi. Rääkisime juttu, nagu ennegi ja väga tore oli. Ta jutustas loo ajast, mil elas Laoses ja seal ühel tädil aitas võõrastemaja pidada, aga see läheks siin liiga pikaks, nii et paluge mul tagasi jòudes rääkida. Nagu Bobi lood ikka, oli see seotud naistega ja päris humoorikas. 

Üldse sain ma tema kohta väga palju põnevat teada. Näiteks, et ta oli nooruses ülemaailmne narkodiiler, koka ja hašš, ja et ta on neljas kord abielus ja et narkoärist loobumise vajalikkuse mõistmiseks pidi ta oma praeguse naisega kohtuma. Ja et loobumine ei ole mingi niisama sai, pidi ta mingite tüüpidega kuskil rääkimas käima, et oleks kindel, et mòlemalt poolt on asi diskreetne ja turvaline. Ja siis kogu sellest jamast ise vâlja tulema ja tööd otsime ja nii edasi. Hetkel töötab ta Kanadas pool aastat mereandide laialikandjana ja teenib kolme meeletu töökuuga aasta elamise raha. Kuna talle meeldib loodus, ta on Kanada metsade vahel kasvanud, ja talle meeldivad inimesed, siis on see mööda eimidagit inimese juurest inimese juurde sõitmine talle hea töö. 
Lõpuks viis Bob mu Cozysse tagasi ja hommikune ujumaskäik lõppes ametlikult kella neljaks. 

Et oli mu viimane òhtu Cozys, pakkus mr Noi tasuta õhtusööki, saate te aru?! Mulle serveeriti paprikanaeratusega riisi ja terve kala sojakastmes ja ma ütlen, see oli üks imemaitsev kala! Pärast sööki läksin teda tänama ja ütlesin, et ta on nagu Buddha. Ja et olukord jumala eest poleks liiga vâhepiinlik, suutsin veel öelda, et olen temasse vist natuke armunud. Uuukei. Egas siis midagi. Kobisin oma bungalosse ära. (Asjade selgituseks olgu öeldud, et mr Noi on ca 150 cm pikk, umbes kuuskümmend aastat vana ümarik kõrvuni naeratusega kiilakas tüüp. Buddha, noh!)

Et panna punkt, kukkus õhtul terve taevas meile paduvihmana kaela. Ònneks olin ma sel korral kodus, ega saanudki läbimärjaks, sest òu ujus üleni ses äiksepadukas. Uinusin enne, kui vihm järele jäi, hommikul olid sellest mälestuseks vaid 100% niisked riided. Chiang Maisse jõudes saab olema lõbus oma hallitavat kotti lahti pakkida :)

Hommik oli ilus, aga kuidagi kohatu, nagu lahkumised ikka. Mr Noile jätsin oma kontaktid,  kui ta peaks Eestisse sattuma (suht kõik kutsuvad teda endale külla ja mitte niisama ,sest ta reisib pâris palju. Euroopas on ta käinud küll) ja tema .. kinkis mulle hinduistliku võtmehoidja! Aga kuna ma hinduismist midagi ei tea, siis ei oska ma ka öelda, mida see sümboliseerib. Äkki keegi teab?


Saturday, January 7, 2017

Tänasida blogimista ära jäta homse varna!

Enamasti kirjutan postitusi järgmise päeva ennelòunal, kui hommikusöögist ja esimesest ujumisest toibun, tänane päev läks aga nii tormiliseks kätte ära, et on juba peaaegu õhtu.. Nüüd võin ainult rõòmus olla, et eile nii igav päev oli!

Eilne oli musternäidis troopilisest nullpäevast, kus sööd, ujud, magad, sööd, ujud, magad. Viimased päevad olen juba nii mugavaks läinud, et isegi ei söö enam oma toidukohas. Lähen sinna, võtan toidu kaasa ja pesastun oma jõeäärsesse diivanisse., kuhu saab kohe pärast sööki mõnusalt tukkuma jääda. Pensionipõlve unistus :D Ainus põnev detail oli Marco, kellega ma toitu tellides kokku sattusin ja jutustama jäin. Rääkisime meestest ja naistest Itaalias ja Eestis. Tema kaebas, et itaalia naised on hulluks läinud ja jätavad järjest mehi maha, et kümne aastaga saab neil suhtest villand ja nad lähevad ja elavad üksi või ei lähegi mehele ja et vaesed itaalia mehed näevad kurja vaeva, et endile naist leida. Ja et suur osa naistest pidavat just selsamal põhjusel välismaalased olema. Sest mehed tahavad rahullkku elu ja perekonda ja tahavad olla truud ja elu lòpuni sama naisega koos, aga itaalia naised tahavad vabadust ja vaheldust ja üksindust. Kui ta küsis, kas ma saan temast aru, vastasin,et teoreetiliselt, aga et Eestis on lood vastupidi. Et meil mehed teevad perekonna ja siis jätavad maha ja siis järgmise ja võimalik, et veel ka kolmanda ja et enamik minu tuttavaid omab sedalaadi prekonda. Marco oli siiralt imestunud ja ei saanud aru, et MIKS ometi?! Sest tema ûtleb, ja ta on kuuskümmend ja seega midagi võiks teada, et mehed ei suuda üksi elada. Naised, jaa, aga mehed mitte. Kuna ma ei ole mees, siis oskasin vaid pakkuda, et ehk tüdinevad ära ja tahavad muutust, või vabadust ja kohustusteta elu. Marco arvas, et see on viimane, mis nad sel moel saavad. 
Siis ostis ta viis jäätist (Cozys ilmnes, et neli neist oli mõeldud kambodžalastest töötajatele) ja kõndisime koju. 

Peamiselt selleks, et mul oleks rohkem, millest kirjutada, käisin lõpuks ka jõel kaiakiga sõitmas. Hea distsiplinaator see blogi :)  Ja kaua ma ikka vaatan, kuidas kõik teised seda teevad. Pealegi mäletasin eelmisest korrast, et kõik puud olid täis mingeid imelikke suuri sabaga vilju, mis tuletasid meelde india pähklit ja mille kohta hiljem olin lugenud, et seda nad seest ka tõepoolest on. Sel korral olid viljad aga alles pisikesed, meetriste sabadega ja ei olnud mingit mõtet proovida ühte neist kätte saada. Ainult nüüd peaks veel enne lahkumist uurima mr Noi käest, kas nad neid ikka korjavad ka? 
Kaiaki käsitlemine oli ülilihtne,ainult sòudmine läks kuidagi vaevaliselt. Pärast, tagasi sõites sain muidugi aru, milles asi - minnes olin vastuvoolu. Seega kui minnes, tee oli ehk ca kilomeeter pikk, tundsin muret, et kas ma huvitav pärast tagasi ka jõuan, siis pärast lasin vahepeal endal niisama hulpida ja liuglesin aeglaselt õiges suunas. Kuna suutsin ennast selleks kõigeks kokku võtta alles umbes pool neli, mil päike juba enam nii hirmsasti ei kõrveta ja laseb pilvedel tekkida, siis oli jõgi pea inimtühi. Tagasiteel ei kohanudki ma kedagi, ei ühti kaiakki, ei ühtki mootorpaati ega skuutrit. Ainult mina ja vesi ja puud. See oli üks äârmiselt rahulik olemine meil kolmel. 

Kuna eile oli reede, siis toimus cozys traditsiooniline grillõhtu (ma ei tea, kui vana see traditisoon on, aga kolme aasta eest oli ta igal juhul juba olemas). Töötajad tassisid suure osa laudu õue. Panid tulukesteketi alla püsti "tootelaua" ja grillpunkti ning hulgaliselt värsket kraami. Süsteem on selline, et sina nâitad nâpuga ja kõik soovitu läheb ühtaegu grillile ja su raamatusse kirja ja siis kunagi Cozyst ära minnes maksad kòik koos ära. Sama süsteemiga vòtad siin ükskõik millal külmkapist jooke ka ja ise paned oma toa juurde kirja. Geniaalne süsteem, kui oma kliente usaldada. Ja sellises kohas, nagu see siin, kliendid ise tahavad olla usaldusvâärsed. 
Laual oli kõigepealt hunnikus värskeid komponente ja kastmeid, millest endale salat kombineerida ning siis erinevaid kalu, kana, krevette, loomaliha ja kalmaare. Võtsin endale ühe makrelli sabaotsa ja suuuuure taldrikutäie salatit ja loomulikult pingutasin lõppkokkuvõttes üle, sest kala (mis oli üllatavalt toitev) ma lòpuni süüa ei jaksanudki. 
Istusime taas Marcoga koos ja muudkui jutustasime. Tuli välja, et ta lahkub järgmisel päeval oma koju Ayuthayasse, mida oli kummaline kuulda, sest kõik need kuudepikkuselt olijad siin tunduvad alati igavesed. Ja kui nad lahkuvad enne sind, siis on tühi ja imelik olla. Marco ütles, et kui ma tahan kunagi Pòhja-Itaalias puhata, kuigi seal on sama kúlm kui Eestis, siis tal on seal pool aastat tühjalt seisev maja ja et mul oleks kolmekümnest mehest koosnev rivi ukse taga, kes kòik minuga abielluda ja elu lõpuni koos olla tahavad. Väga nunnu iseenesest, kuigi samal ajal suht hirmus perspektiiv! :) 
Veel rääkisime perekondadest. Ta ema on üheksakümnene ja nüüdseks natike nagu tita ja ta arvab, et see on ilus ja et ema on talle nagu sõber ja et nad helistavad igapäevaselt. Tal on ka vanem õde, aga temaga nad läbi ei saa. Ta ütleb, et ema juuresolekul nad on sòbralikud, aga et õde on loll! :D Ja mismõttes siis? Tuleb välja, et õde on elu aeg tundnud, et ema armastab Marcot temast rohkem ja jonnib selle pärast siiamaani. Ja et ta on ära hellitatud, sest tal on liiga hea mees. Et ta saab kõik, mis ta tahab kohe, kui ta tahab ja seega käitub ta nagu hellitatud plika. Nojah. See on ühe poole nägemus, aga kahju iseenesest ikka. Kui ta minu perekonna kohta küsis, sain õnneks öelda, et erinevatest hõõrumistest hoolimata suhtleme me sõbralikult ja hoolime üksteisest. Endal oli ka hea meel seda öeldes. 

Hilisõhtul, st kell üheksa, tegin veel jalutuskäigu randa ja siis keerasingi vaikselt magama. 

Thursday, January 5, 2017

Õpid iga päev, kui elad.

Pikk uni ei leevendanud liigsest päikesest tulenevat peavalu kuigivõrd ja terve keha oli kuidagi kange ja paindumatu. Seega, kuigi selg punetas hirmuäratavalt, otsustasin massaaži minna. Äkki, kui palun neil õrn olla, saab hakkama. Homikusöögilauas mis, nagu ehk on ilmnenud, on parimaks infotunniks kuulsin, et meile kòige lähemal asuv Meow massaaž, mille siniroosavalge 90ndate disainiga laminaatsilt erilist usaldust ei ärata, pidavat olema väga hea. Meow! Kes paneb oma massaažikohale sellise nime? Miks? Peaks see kuidagi erootiline olema? Nunnu? 
Tegin kiire kõrvalepõike merre ja läksin siis asja uurima. Sara meenutav katusealune, mille taga lebas paar unist tai naist ja ees võrkkiikedes paar tükki veel. Keegi ei ilmutanud erilist soovi minuga suhelda, kuni ilmus suuuur valge mees ja kúsis inglise keeles, kas ma tulin viskisooviga. "Ikka, jah, muidugi", vastasin. Õnneks ei ajanud ta ainult puhast pläma ja ilmnes, et tema ongi koha omanik ja uuris,kuidas ja mida ma soovin ja kui tugev massaaž mulle meeldib, et kogu info ühele tai tüdrukule ära tõlkida. Lõpuks valisin kõige kallima variandi üldse - aaloe vera massaaži,  millest ma polnud varem kuulnudki, aga mille kohta teadsin, et pòletusele mòjub see kindlasti hästi. Surve osas leppisime tüübiga kokku, et proovime tugevalt ja kui on liiga hull, siis ütlen "...". Sòna, mille ma kohe peale kuulmist ära unustasin, aga väga ei muretsenud, sest aargh on tõenäoliselt suht universaalne valuváljendus. 
Mind kutsuti sisse, kus oli kardinatega eraldatud madrats põrandal, peapadja ja paari rätikuga. Esimest korda elus pidin massaažiks täiesti alasti võtma. Rätiku sain muidugi peale. Väga põnev! Esimese hooga mõtlesin, et äkki kuulsin valesti no ja väga piinlik oleks, kui laman seal nagu mind ilma loodi ja tekitan kõigile piinlikkust. Õnneks oli kõik õige. 
Tüdrukul, pidin òige ruttu tõdema, olid väga head käed. Ta ei teinud mulle haiget, aga oli tugev ja konkreetne. Vääga kummaline oli ainult, kui ta suht alguses reie sisekülgedesse jõudis. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas on üldse võimalik sealt masseerida, see on ju meeletult ebamugav! Aga ilmselgelt teadis ta, mida tesb, sest vastavalt mu reaktsioonile liikus ta allapoole tagasi, tegi seal midagi ja uuesti üles liikudes oli olukord juba tunduvalt pingevabam. Paar sellist raundi ja ma ei hakanudki enam tõmblema. Veel oli huvitav see, et ta kohtles keha erinevaid külgi erinevalt, st vastavalt sellele, kus mul pinged olid, keskendus ta näitesk jalgadel pikemalt erinevatel kohtadel. Úldse oli see kogemusena äärmiselt meeldiv. Kuna ma olin ju totaalselt riieteta, seega täiesti tema võimuses, siis oleksin võinud ennast haavatavana tunda, aga see, kuidas ta mind puudutas, tekitas usalduse ja isiklikkuse tunde. Väga suur oskus! 
Viimaks, kui oli mu üle keha aaloegeeliga üle masseerinud, sain veel väikse peamassaaži ja lõpetuseks midagi päris raju kaelale ja òlgadele. Selleks tõusin istuli ja ta põlvitas mu taga ja vajutas käsivartga mingeid selliseid punkte, mille olemasolust ma teadlikki ei olnud! Ja no ausõna, pooleist päeva täiesti kange kael liigub sealt peale taas laitmatult :) 

Väikse boonusena sain massaaži esimese poole jooksul kuulda ühte päris põhjalikku perekonnatüli. Tüüp, kes mu vastu võttis õiendas oma tailannast naise kallal, et miks too klientide vastu mingit huvi üles ei näita, nendega ei suhtle, miks ta üldse inglise keeles ei räägi jne.  Et see, kuida ta käitub, näitab täielikku austuse puudumist ja et siis ta ei tohi mopeediga sõitma minna ja et kas ta süüa tahab, äkki mees tellib. Naine ei öelnud peaaegu midagi, natuke ainult osutas vastupanu, kuni toidujutu peale, kui mees juba kolmandat korda küsis ja ta vaikselt vastanud oli, ta karjatas, et EI, ma juba hakkasin süüa tegema! Selle peale jäi mees vait ja tüli tundus olevat lahendatud. Oma monoloogi jooksul ütles tüüp aga pidevalt, et Meow seda ja Meow teist, nii et koha nimi on hoopis naise järgi pandud, mitte nunnu kassi pòhjal. Kergendus. 
Hiljem ajasin väljas tüübiga juttu ja kõigi ümberolijate olekust oli näha, et midagi erilist juhtunud ei ole ja et nii siin asjad käivadki. Tuli välja, et Tais on ta elanud juba kakskümmend aastat. Siin saarel kaksteist ja see konkreetne koht on lahti kaheksa aastat. Järelikult on tema ja Meow suhe sedalaadi tülidest hoolimata juba päris pika ajalooga. (Samas, kuna mees ise räägib vägagi okeilt tai keelt, siis saan ta inglise keele vastase naise probleemist aru ka.) 

Lisaboonusena andis tüüp mulle tai keele mikrokoolituse:
Âu - tahtma
Tšoop - meeldima
Päng - kallis
Dii - hea
Mai - ei

Mai äu  - ei taha
Mai tšoop - ei meeldi
Mai päng - ei ole kallis 
Mai dii - ei ole hea

Äu mai - kas sa tahad?
Tšoop mai - kas meeldib?
Päng mai - kas on kallis?
Dii mai - kas on hea?

Iga viisakas naisterahvas paneb iga lause lõppu "kaa" ja mees "kap". Ühtlasi saab "a" pikkusega reguleerida oma viisakuse tooni. Mida pikem on kaaaaaa, seda magusam see on. Ja närvidele käivale taksojuhile võib öelda lihtsalt "ka!", mis on pm viisakalt "jää vait". 
Lihtne! :D

Òhtul otsustasin minna ja päikseloojangut vaadata. Jõudsin umbes tunnike liiga vara, ujusin, päevitasin (esiosa, sest seljale ei tohi praegu päikest näidata ka mitte) ja tuhlasin varbaidpidi liivas. Rannas oli päris palju rahvast, üks tüdruk harjutas koos isaga akrobaatikat, nagu iga päev, òde-vend hullasid lainetes ja püüdsid takistada teineteisel kummipalli haaramast, üks rootsi perekond õpetas oma beebit ujuma, samal ajal, kui umbes viiene poeg kõrval amfiibinimest mängis. Hulkuvad koerad lamasid liival ja magasid sügavalt. Lõpuks oli päike nii madalale vajunud,et ilmutas loojumise märke. Ja siis hakkas sadama! Hetkega oli kõik läbimärg, inimesed jooksid igase suunda laiali ja valitses totaalne kaos. Mina tänasin õnne oma nahast koti üle, pakkisin fotoka ära ja kahlasin läbi paduvihma koseks muutunud teed mööda kodust vastupidises suunas, et õhtusöök ikkagi kätte saada. Sinna jõudes väänasin oma rätikust välja oma paar liitrit vett ja tilkusin, nagu kassipoeg. 
Tellisin toidu kaasa ja jäin ootama, samal ajal vaikselt põrandale edasi tilkudes. Ja siis läks elekter ära. Ja tuli tagasi. Ja läks jälle ära. Laudadele tekkisid küünlad ja väljas saabunud kottpimeduse taustal oli see väga romantiline. Isegi kahju oli, kui kümme minutit hiljem tuled jälle tööle läksid. Vihm oli järele jäänud ja kodu poole astusin juba mööda lompideta auravat teed. 

Wednesday, January 4, 2017

Inspiratsioon.

Tai, või üldse Aasia ei ole mulle kunagi praktilises mõttes kuigi produktiivselt mòjunud. Magamine, söömine ja jalutamine/ujumine võtavad kogu aja ja aju on väikestviisi varjusurmas. Aga on aspekte, mis tulevad rohkem esile. Esoteerika näiteks. Ja muidugi kõik need inimesed, kes teele satuvad ja sinuga oma lugusid jagavad. 
Täna jõudsin hommikust sööma pisut hiljem ja kogu ruum oli täiesti inimtühi. Leppisin olukorraga, istusin oma tavalise suure laua taha, kui sisenes blond naisterahvas kohvitassiga ja minu lauda istus. Ta ei olnud üldse seda nägu, et kavatseks sööma hakata, võttis laualt ainult ühe friteerinud taignajunni ja pistis otsapidi kohvitassi ning siis suhu. Kohvitass oli tal aga palju suurem ja mõnusam, kui kohalikud tassid. Et vaikuses istuda tundus ka natuke tobe, küsisin, kas see on ta enda tass. Ja üllatuslikult oli see üks hea pick up line, sest arenes äärmiselt huvitavaks vestluseks. Naise nimi on Janine ja pärit on ta Kanadast, Montrealist. Et ei, see pole tema tass, sest tal on ainult väike kott, kuhu tass ei passiks. Et tema ja ta elukaaslane elavad igal aastal kuus kuud siin, alati Cozys ja kuus kuud Montreali lähedal maal, sest kummalgi on hooajaline töö ja kummalegi ei istu külm ning eriti pimedus. Janine müüb oma butiigis ja laatadel Taist imporditud jalanõusid, tema elukaaslane tegutseb ehitusel. Ja talvel on nad siin, mees tegeleb allveekalastamisega ja naine on niisama ja kogub uusi jalanõusid Kanadasse saatmiseks. Ta ütles, et need on äriks paremad, kui riided, sest maksavad rohkem. Ilmnes, et ta ei ole näinud talve oma 22ndast eluaastast saadik, 38 aastat, sest 22-aastasena otsustas ta talvel Mehhikosse reisida ja kohtus seal ühe vanema juudi mehega, kellega nad sõpradeks said ja kes ta oma butiiki tööle kutsus ja talle äritegemist õpetas. Ja nii ei käinudki ta koolis, vaid òppis elukoolis ja veetis kõik oma talved Mehhikos Kanadast imporditud kaubaga äritsedes. Sest mehhiklastele meeldib kallite asjade ostmine ja enese näitamine. Juut oli õpetanud, et "ära iial mine punktist A punkti B rahaga, vaid alati kaubaga" ja andnud talle ka hulgaliselt muud ärinõu, mida Janine paraku minuga ei jaganud. 
Ta ütles, et on teinud elus valiku olla õnnelik, seega ei ole ta ennast sidunud mingite asjadega. Kinnisvara neil kummalgi ei ole ja suviti elavad nad alati samas rendimajas, kus kogu mööbel kuni kööginõudeni on olemas. Suvel teenitavast rahast piisab, et renti maksta ja Aasias talvituda. Samal põhjusel, vòi tõenäoliselt muidugi rohkematel põhjustel ei ole neil ka lapsi, aga see on teadlik valik ja nad on õnnelikud. Nad saavad aastaringselt olla 30-kraadises soojuses, veeta enamuse oma ajast õues ja siin olles pool aastat isegi mitte kella vaadata. 
Ma kuulasin teda suu ammuli ja kuigi ma tean, et mina pole absoluutselt selline, et mulle on liiga oluline mu kodutunne ja mu loomad ja mu pere ja sõbrad, et ilma nendeta kuskile ära minna, siis selles jutus oli väga palju tòde. Tòde sellest,  et alati on olemas valik ja et tegelikult ei ole miski kunagi kellelegi ette kirjutatud. St kui ka on, siis selle kirjutise jârgimine on samamoodi valik. Ja et kõige olulisem on olla õnnelik. Daa, eksole! Aga on hetki, mil ei mäleta enam, mis see õnn on või mida ma üldse tegelikult tahan, nii et vahel peab keegi seda sulle meenutama. 

Et ilm tundus natuke mahedam ja pilvisem, kui tavaliselt (põhimõtteliselt tähendab see seda, et kell kaheksa hommikul ei olnud veel lauspäikest, hiljem juba jälle oli), seega otsustasin, et on hea päev minna Marco soovitatud kohta snorgeldamist proovima. Ma pole kunagi varem päriselt snorgeldanud. Eelmisel korral siin natuke kohalikus lahes proovisin, aga see ei tundunud väga lahe. Et siis uus katse. 
Olin just aiast väljumas, kui mööda sõitis mr Noi ja küsis, kuhu lähen. Näitasin talle oma kodust kaasa võetud ujumisprille. Ta küsis, et kuhu. Kuna koha nimi oli mul meeles vaid osaliselt, siis vastasin umbes, et NaNa hotelli juurde. 
-A-Na-Lay? 
-Jah, seesama. 
-Istu peale! 
Istusin mr Noi mopeedil, tuul juustes ja suu kõrvuni ja me muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõitsime.. Siin, mägisel maastikul tundub 2,5 km, mis sinnani väidetavalt oli, ikka väga pika maana. Lõpuks tuligi A-Na-lay silt ja sealt edasi tuli veel natuke ranna poole sõita ja olimegi kohal. Ja ma võin tänada jumalat ja mr Noid, sest see koht tundus piisavalt privaatne, et üksi poleks ma sinna nähtavasti siseneda julgenud. Tuli aga välja, et koht kuulub mr Noi vennale ja ta tundis seal kõiki, aitas mul snorgeldamismaski laenata (miks sa Cozyst ei võtnud? Sealt saaksid tasuta, siin pead maksma), juhatas õige rannariba peale, näitas korallikoha kätte ja arvates, et mul on ohtlik oma fotokat üksi rannale jätta, lasi kohalikul baarmanil selle oma kätte vòtta. Ma lihtsalt ei või, kuidas see inimene mulle sümpatiseerib. Ja see KOHT!! Kòndisin mööda ranna poole viivat silda ja suu kukkus lahti. Imeilus rand ja väga luksuslikud merevaate ja klaasseinaga bungalod, sisse kiigates oli mònes isegi mullivann. Astmetena mööda mäekülge üles ronivad majakesed, omavahel treppide ja sildadega ühendatud, maastik liigendatud suurte valgete õigega puudega. Täielik vòlumaa. Mr Noi ütles, et siin on kokku oma kuuskúmmend majakest ja mõned neist bungalotest maksavad 3000, 5000, 8000 bahti öö. Võrdluseks, et Cozys maksad konditsioneeriga avara toa ja euroopaliku vannitoa eest 1000 ja ventikaga bungalo eest 600 bahti öö. 1000 bahti on ca 26 eurot. 
Siis jäin omapäi,panin trikoo selga, maski pähe ja läksin vette. Ja see, mis ma sealt eest leidsin, oli sada korda parem, kui oleksin iial osanud oodata! Kalad, kalad, kalad! Lapse käelaba suurused valge-mustatriibulised, suuremad, valgel taustal kollasetäpilised, mikroskoopilised sinise sädelusega mustad, hõljuva salli moodi uimedega leopardimustrilised..ja VÄRVILISED!! Erinevas suuruses kolla-fuksia-rohe-türkiiskalad olid kõige uudishimulikumad ja kui ma kividel tasakaalu hoides ja voolust trotsides piisavalt kaua paigal suutsin hoida, tulid nad mu jalgu näkitsema, natuke suuremad olid veel värvilisemad, aga nad ei lasknud ligi ja ujusid eest âra. Kuigi ma olen isegi üllatunud sellest rahust, millesse minu sissetungi suhtuti. Kirkjana nad mind igal juhul ei võtnud. Ja siis muidugi technicolor-kalad, kes olid vist isased ja käisid kokku hele-hallikas-pärlmutterroosade emastega ja nägid välja nagu 90ndate unelm. Väiksed üleni mattmustad kalad olid väga territoriaalsed ja ajasid endast palju suuremaid agressiivselt naksates enda ujumiskohtadest eemale. Kilusuurused sinimustvalgelt sätendavad kalad niblisid suuremate uimede juures ja sòitsid nendega seljal kaasa. Ja merisiilid, sametiselt mustad, poolemeetrised ogad õieli kolooniatena kivide küljes. Kunagi Itaalias olen midagi analoogset endale jalga astunud, seega neist hoidsin aupaklikkusse kaugusesse, mis ei muutnud neid põrmugi vähemhuvitavaks. Sest tuli välja, et nad pole sugugi üleni mustad, vaid et keset nende keha on juskui suur ümmargune silmamuna, sinise iirisega, keskel valge ring ja must täpp. Sinine veikleb, viskab valgust nagu enamus mereelukaid ja ma vannun, et üks neist parajasti munes sellest keskmisest täpist kümneid pisikesi kollakaid mune. Ja ümber silma korrektses ringis on kuus-seitse valgelt helendavat laiku. Nagu öölamp. 
Ja siis muidugi korallid, mida ma varem kunagi näinud ei olnud ja mis olid mõned nagu švammid ja mõned nagu ajud, umbes kividega ühte värvi liivakarva pruunid, aga millest igaühe peal oli üks või mitu sinise-, pruuni-, rohelise- või türkiiskirjut õit, sametist ja luksuslikku, mis hädaohtu tajudes ennast kokku tõmbasid ja koralli sisemusse kadusid, et hetk hiljem samasuguseks tagasi muutuda. 
Tundsin ennast seal vee all hulpides nagu Gerald Durrelli raamatus ja mòtlesin, et mida ta siis veel oleks kirjutanud, kui tal oleks lapsena ka selline mask olnud. Ja võin rõõmuga nentida, et mingi osa minu igipõlisest igatsusest Korfu järele sai selle snorgeldusega rahuldatud. Ma usun, et veetsin seal vees umbes tunni. Igal juhul sain välja tulles aru, et varsti on oodata punetavat nahka, mille seni nii oskuslikult olin suutnud päiksekreemiga ära hoida. 

Teel koju nägin muuhulgas kahte tüüpi majale katust ehitamas. Loodi asemel kasutasid nad nööri, mille kummassegi otsa oli seotud raskus. Ja nad kuulasid mingit väga head muusikat. Mida shazam ei teadnud. Pidavat olema deep house, ma natuke lindistasin.

Nagu ikka, pärast hommikust ärakäimist, pesastusin jälle oma jõeäärsel rõdul - parim koht - ja hakkasin lugema raamatut "The Magic of Thinking Big". See rääkis parajasti sellest, kuidas peamine probleem, miks inimesed edukad ei ole, on nende ennast välja vabandav mõtlemine, kui mu kõrvaldiivanile istus ronkmustade juustega mees, keda olin varem hommikusöögil märganud ja hakkas pärast mõningast sissejuhatust rääkima põhimõtteliselt sama juttu! Vestlesime pâris pikalt, ilmnes et tegu on hommikulaua janine'i elukaaslasega, ja sain teada,  et ta on pooleldi indiaanlane ja pooleldi iirlane, et ta juuksed pole 58eluaastatst hoolimata värvitud ja et isa pidas teda kuni suht viimase ajani pere mustaks lambaks, kuna ta otsustas karjääri tegemise ja maja ostmise asemel oma elu hoopis reisimisele kulutada. 
Ja siis läks jutt sellele, kuidas peab julgema unistada ja ise olla ja ei tohi otsida vabandusi, et igaüks on oma õnne sepp jne, kuni ma teda vaadates-kuulates lihtsalt kõva häälega naersin ja ütlesin, et mul on  tunne, nagu mu loetav raamat oleks inimeseks muundunud. Küllap peab mulle mingi info ikka väga kindlasti kohale jõudma, kui mulle seda niiviisi üle korratakse..! 

Lõpetuseks aga seik teemal "trouble in paradise". Vabandan juba ette, et mu järgev jutt on kuri ja rassistlik, aga ikkagi. Ühesõnaga purustati täna meie mònus uimasus siin kamba venelaste saabumisega. Sel hetkel, kui nad aeda sisenesid, läks lõugamiseks ja ropendamiseks, peamine mure oli, et kus suitsetada saab ja terve hoov oli neid täis (tegelikult saabus perekond - isa, ema, kaks last ja nende meessoost sõber). Sõber on siiani jätnud mulje klassikalisest vene jõmmist - kiilakas ja suure õllekõhuga, mis enamasti on paljas; ta räägib umbes kolm korda kõvemini kui vaja, pikib igasse lausesse mõne bljäädi või hui või vähemalt bizdjetsi, suitsetab lakkamatult ja jõi ennast õhtul koos oma sõbraga rõdul, loomulikult minu lemmikkoha kõrval, nii et see kõlbmatuks muutus, maani täis. Lällamist kostis oma üheni öösel. (Perspektiiviks, tavaliselt on siin alati surmvaikne ja enamik inimesi kaob oma bungalosse hiljemalt üheksast.)
Esimese hooga arvasin, et tegemist on klassikalise filmisituatsiooniga, kus mees võtab oma idioodist sõbra perepuhkusele kaasa ja sellest tuleb katastroof, sest tundub, et perekond on siin varem juba olnud. Siis kuulsin aga naist telefoniga rääkimas ja trükimusta see ei kannataks. 

Näide.
Stseen aias viis minutit peale saabumist.
Sõber on eemaldanud särgi ja seisab enda ja perekonna kõrvuti lahtistest ustest nelja meetri kaugusel. Perekond pakib tõenäoliselt ennast lahti.
Sõber - Andrei! Andrei! Andrei! Andrei! Andrjuuha!!! Andrei! Andrei! Andrei!
Miks minna lähemale, eksole?

Kuid - me jääme ellu!!!

Tuesday, January 3, 2017

Üks tavaline päev.

Hommikul astusin oma toa uksest välja ja avastasin, et mu kingad (crocsilaadne toode) sulavad. Et siinkandis on viisakas ja loogiline oma jalanõud alati ukse taha jätta. Isegi enamikes poodides, siis tegin seda ka oma hostelitoas. Pealegi ei meeldi mulle jalanõud toas. Mustad kingad olid tulikuumad ja proovides umbes number väiksemad. Õnneks, oma sulavas olekus andsid nad sama hästi ka tagasi venima. Panin kõrva taha sama viga enam mitte korrata, sest muidu lahkun siit saarelt paljajalu, sest jalavarje on mul kaasas vaid see üks paar. (Hiljem, teel randa tundsin, kuidas tallad mööda tsementteed õhemaks höövelduvad. Õnneks siiski mitte katastroofiliselt.)

Hommikusöögilauas sattusin taas kokku oma tuttava itaallasega, kelle nimi ilmnes olevat Marco. Rääkisime oma tunni juttu, üheks teemaks näiteks see, et siinkandis on enamik lihttöölisi kambodžalased, et rahvuslik kadedus on ülemaailmne ja kuidas enamikust riikidest kuskile mujale parema elu peale ihatakse, sest naabrid on rikkamad. Naaberriigid siis. Ja et kambodžalased lüpsavad kõiki turiste just selle pärast nii hullusti, et vaadates Tai poole näevad nad jõukust ja soovivad seda KOHE endale ka. Kas võib seda võrrelda Eesti-Soome suhtega 90ndatel? Mina ise seda aega selles aspektis ei mäleta, aga kahtlustan küll. 
Hommikusöögiks oli Marco valinud taipärase riisisupi ja seda vaadates tundsin, et vajan ka seda meeletut kogust sooja vedelikku oma organismi, tavapärase saialaadungi asemel. Niisiis istusime mõlemad, hiigelkausid ees ja mina jätsin isegi moosisaiad söömata. Pärast sööki ranna poole minnes loksusin seestpoolt korralikult. 
Kolmas päev mere ääres ja ma hakkangi rahulikumalt võtma. Saan juba aru, et ei ole mõtet päevitada, kui tegelikult ei viitsi ja loksun selle asemel oma pool tundi vees. Kuivan pisut ja uuesti. Ilm oli tuuletu, vahepeal sõudis mööda mõni kaiak, lapsed uuristasid tulemusteta liiva sisse auke, sest iga uus laine ajas need jälle kinni, minikrabid piilusid ettevaatlikult oma urgudest välja ja kui piisavalt kaua paigal olla, tulid välja toitu otsima. 

Kui jõudis aeg lõunat süüa, tundsin rinnakorvi all juskui mingit haigutavat tühjust. Sain aru, er pean sööma midagi rammusat ja kreemist, näiteks kookoskarrit. Lootusrikkalt läksin oma toiduputkasse ja seal ta oligi - roheline karri mereandidega. Nagu taeva kingitus. Esitasin tellimuse ja jäin ootama. Ja saabus..supp. Vôi no mingi väga vedel supilaadne ollus ja isegi riisi ei olnud kõrval. Kookospiimast, tundus, võis selle roa puhul vaid unistada. Tellisin ehmunult riisi kõrvale ja hakkasin sööma. No ja ma ei tea, kas te teate seda tunnet, et toit on lihtsalt vale? Püüdsin endast parimat anda ja ikkagi edasi süüa, aga auk rinnus muutus aina teravamaks ja enesetunne aina nirumaks. Mõtisklesin omaette, et mis värk see siis nüüd on ja et ÄKKI on mul nisusõltuvus?! St see on mul kindlasti, aga kas tõesti nii raskekujuline? Et kui ühel toidukorral nisu ei saa, hakkab nii halb? Sest hommikul sõin ma ju RIISISUPPI?! Vahepeal ilmus ka Marco ja ütles friikartuleid tellides, et selline reaktsioon on normaalne ja et riis ongi teistsugune ja selle pärast ta peabki kord nädalas pastat sööma. (Selle peale, et eelmistel kordadel Tais pole ma kordagi saia söönud ja midagi sellest kogenud ei ole, ma tol hetkel ei tulnud.) Igal juhul jäi pool karrit minust lauale ja tellisin endale hoopis pannkoogi. Just pannkoogi, ühe, ja ei, mitte ülepannikoogi. Sest nisujahu on siin rariteet ja pannkooki söövad ainult turistid, seega on need kuum kaup. Aega läks oma pool tundi, kuni oma kummalise välimusega ja pigem keeksi meenutava, aga hea ja toitva pannkoogi kätte sain. 
Paraku jäi auk rinna alla alles ja seda ei täitnud ka vesi ega mangokokteil ega isegi õhtune pad thai mereandidega. 

Kuigi olemine oli kahtlane, otsustasin ikkagi õhtupoolikul mere asemel hoopis kose juurde ujuma minna. Sinna on oluliselt pikem tee, vist oma poolteist kilomeetrit, sellest enamik ülesmäge. Juba poolel teel oli mul keel põhjalikult vestil ja nägu tõenäolislet punane peas. Sest kõik normaalsed inimesed lähevad sinna mopeediga. Aga mina ei ole normaalne inimene ja ka vasakul pool teed sõitmise loogika ei ole mulle siiani veel kohale jõudnud. 
Veidi enne koske pidin tõdema, et turismi arengul on ilmselgelt mòned miinuskohad. Tee peale oli püstitatud üks putka, kus istus üks mees ja selleks, et edasi minna, pidi midagi annetama. Jumal tänatud, et natuke raha kaasa võtsin. Aga paari aasta pärast on see summa juba suure tõenäosusega konkreetne. Kose juures oli päris palju rahvast, õnneks enamik neist juba minekul ning sain nautida oma ujumist ja kerget peamassaaži vaid kahe tai poisi juuresolekul. Ilmnes, et valisin hea aja, kuna kohe varsti hakkas rahvast jälle juurde voolama ja konkreetne kosk/järv on õige pisike. Lasin minikaladel natuke oma varbaid näksida ja kòndisin jahutunult tagasi. Kell oli 17.15 ja mees oli oma korjanduskarbi kokku korjanud ja lahkunud. Vist ametnik :) Kui uuesti tulla, siis pärast viite. Hämaruse saabudes on niikuinii ka rahvast vähem. 

Õhtusöögi otsustasin leida kodu lähedalt,  sest lõunaelamus ja koselkäik ei kutsunud kaugele sööma minema. Astusin sisse, või õigemini välja kohta nimega Magnolia Lounge, mis asub Cozy House kõrval ja mille lauas istudes nägin oma lemmikut jòeäärset diivanit.  Istusinja ootasin..ja ootasin..ja ootasin.. Lõpuks läksin ka võtsin ise menüü, lugeisn selle kolm korda läbi ja valisin toidu välja, aga välja ei teinud minust endiselt keegi. Olin kokku oodanud oma 30-40 minutit ja juba minemas, kui mult lõpuks tellimus võeti. Ja samal ajal tundub, et kellelgi teisel sama probleemi ei olnud. Ma olin lihtsalt justkui nähtamatu. Vähemalt oli saabunud pad thai mõnus, värske ja toitev, kuigi kaks korda kallim, kui kohalike kohas.  

Tagasi Cozysse jõudes, auk endiselt rinnus, ostustasin proovida ainsat veel pähe tulevat moodust - võtsin retseptsioonist purgi Cocat ja kulistasin alla. Ja uskuige või mitte, aga parem hakkas! Aitäh, Diana, et mulle selle meetodi õpetasid!

Monday, January 2, 2017

Kuidas siin asjad käivad.

Kuna Cozy House'is on hommikusöök hinna sees, ei ole vaja õnneks kuskilt kaugelt toitu otsima minna. 7-10 hommikul tehakse sulle kas soovitud produkt kahest munast, peekoni singi ja vorstikestega või tai hommikusöök ,ehk suur kauss suppi riisi ja hakklihaga. Kõrvale võimalus ise või ja moosiga saia röstida. Ärkasin vara, sest tahtsin jõuda randa enne, kui põrgukuumus keskpäevaks kätte jõuab. Tegelikult ärkasin enda kohta lausa uskumatult vara. Kell kaheksa olin piisavalt virgunud, et sööma minna. 
Kuna reisin üksi ja 90% siinviibijaist on kaaslasega (st istuvad kahestes laudades, ega tundu väga suhtlemisest huvitatud), paigutasin ennast suuremasse lauda koos ühe vanema paari ja ühe vanema mehega, keda olin varem väljas söömas näinud. Prantslased ja itaallane. Õnnetuseks rääkisid nad prantsuse keeles. Istusin siis ja kuulasin. Natuke sain aru ka, aga mitte just väga. Ühel hetkel nad peatusid ja uurisid,  kuidas mul prantuse keelega on. Vastasin,et paarist sõnast ikka aru saan, misjärel mulle lõiguti mingeid asju tõlkima hakati. Tuli välja, et paar on kuuekümnendates ja koos olnud ca aasta ja et neil on "problemaatiline suhe". Täpsemalt arutasid nad tol hetkel kolmekesi vist selle üle, kui erinevad nad ikka on ja kui keeruline teineteisega toimetulemine on. Ja et on põhjus, miks mehed endast nooremaid naisi tahavad, et neid siis enese näo järgi vormuda. Siiski näis, et see kõik toimub läbi huumoriorisma, mis andis vestlusele pigem positiivse ja lõbusa tooni. Kuna mees inglise keelt ei rääkinud, siis vestlesin mina peamiselt naisega, kes rääkis, et ta oli enne òpetaja, aga jäi siis peast väga haigeks ja oli pikalt depressioonis. Ja et uus mees ei luba naisel tööd teha, sest ta on väga praktilise loomuga, mehhaanik või insener või midagi, ja tahab ise kõigi eest töö ära teha. Aga et see on okei, sest nüüd on naisel igatpidi palju parem olla. Ja et ta on esimest korda välismaal ja et see on talle suur kingitus. Jah, seda ma usun. Mäletan, mis tunne mul endal oli esimest korda Euroopast välja saada. Ma oleksin vòinud lennata! Nad on siin mehe pojal külas, kes Bangkokis elab, aga kuna poja naise isa suri just Taiwanis ära ja poeg lendas perega sinna, siis tulid nad nädalaks siia puhkama, et siis Bangkokki tagasi minna ja natuke lapselapse eest hoolitseda (kohe pärast hommikusööki nad lahkusidki). Kõva suhteteoreetik, nagu ma olen, ütlesin naisele, et ärgu ta muretsegu ja et kui ta leiaks täpselt endasuguse mehe, siis hakkaks tal temaga väga igav. Vaatasin neid ja mõtlesin, et inimesed ei saa seesmiselt ikka kunagi vanaks. Mehed teevad elu lõpuni poisikesetempe (tüüp tegi just mingi lolli nalja, mille peale naine sügavalt ohkas) ja naised..armastavad salaja lilli ja liblikaid ja ilusaid kleite..? Ma olen naiseksolemisele vist liiga lähedal, et sel teemal teoretiseerida. 
Siis läksime laiali ja mina käisin ujumas ja kirjutasin blogi ja käisin söömas ja tulin tagasi ja mõtlesin, et võiks kose juurde jalutada ja vahelduse mõttes hoopis seal ujuda ja läksin rõdule bikiine võtma ja oleksin seal nagu panniga pähe saanud. Kaks tundi hiljem suure vaevaga silmi avades sain aru, et kukkusin lihtsalt lambist ära ja olen kogu selle aja suvalises poosis põrandal lamanud. Ühtki jäset ma liigutada ei suutnud ja leppisin pärast mõningast pingutust tõsiasjaga, et peab vist natuke veel magama ja et kosk võib oodata. 
Kella poole kuue paiku õhtul, kui hämarus vaikselt saabuma hakkas (kuna elame džunglis, on siin vähem valgust, kui rannas) sain ikkagi püsti ja läksin randa ning jõudsin enne vees ära käia, kui kottpimedaks läks. Rannas oli rohkem rahvast, kui ma iial näinud olen, oma viiskümmend inimest. Veest väljudes nägin sedasama itaallast, kes hommikusöögilauaski oli. Ütlesin tere, tema ütles, et käib iga jumala päev siin päikseloojakut vaatamas ja lõpuks rääkisime päris pikalt juttu. Ta on samasugune "mugavuspagulane", nagu minu meelest enamik vanemaid valgeid inimesi Tais. Soojal ajal elavad nad kodus, külma aja veedavad siin. Ca viis kuud aastas. Nad on aasia-veteranid, kõik kohad risti ja pòiki läbi käinud, teavad täpselt, kus mida näha/teha/süüa või juua saab. Seega põhjatud ja hindamatud infoallikad. Itaalias elades (pôhjas, Šveitsi piiri âäres) töötab ta metereoloogina või aednikuna. Kunagi oli ta ka suusainstruktor, aga kuna ta ei armasta külma (mõistetav, eksole), siis sellest ta loobus. Ta andis mulle juhtnööre, kus siinsamas läheduses snorgeldama minna, mis saared veel ilusad ja vaiksed on, kuidas Birma piiri mööda saab mägedes seigelda ja mis toredadi magustoite Tais on. Mina rääkisin vastu, kuidas on Eestis teatris töötada ja sain teada, et Itaalias polevat sügavast traditsioonist hoolimata enam suurt mingit teatrit alles. Loodan siiralt, et ta pole lihtsalt piisavalt informeeritud. Selleka ajaks jõudsime tagasi koju, kus tema läks pastat sööma (esmaspäevad pidavat olema pastaõhtud ja meenutades, kui hästi mr Noi süüa teeb, oleksin tegelikult tahtnud seda pastat proovida) ja mina oma "tavalisse kohta", sest pastat saan ma kodus soovi korral kas vòi iga päev. Selle asemel tellisin endale TomKha kanaga ja igaks juhuks,et kõht tühjaks ei jääks ka kanavòileiva. Ooappike. Kui supikauss kohale jõudis, mõistin oma möödapaneku suurust. See oli ÜÜRATU. Nägin suurt vaeva ja kõike ära süüa ei suutnudki.

Tagasi kodus otsustasin, et on aeg tegeleda millegi intelligentsega. Võtsin iPadi kaasa ja suundusin jõeäärsele ühisalale et lugeda. Pesastusin ühele diivanile..ja avasin silmad poolteist tundi hiljem. See koht suudab mu ikka täiest kutuks lüüa. Lugeda ma rohkem ei proovinudki ja kell 11 keerasin magama. Kahe paiku öösel virgusin korraks. Kõrvaltoas seksiti. Täheldasin endamisi, et on traditsioone, mida ei tohi murda ja magasin edasi.