Bangkok.

Don Mueangi lennujaam, 3.13 hommikul.
Ja ongi nii. Taas kord täpselt õigel ajal ja taas kord kuidagi ootamatult on asjad siiani jõudnud. Aga kõigepealt muust.
Öö rongis kujunes ootamatult ebameeldivaks. Et see kord õnnestus mul endale saada vaid ülemine koiku, oli mul kitsas ja aknatu olemine. See iseenesest ei olnudki nii hull, kui olin kartnud, aga pärast "King's Speach" filmi vaatamist magada püüdes sain aru, et ruumi on ikka oi oi oi kui vähe ja et rong rapub suht tugevalt ning minu ja pea kahe meetri vabalangemise vahel on vaid kaks koormarihma. Ehk siis ârkasin iga küljepööramise ajal üles (ja neid oli tihti), et oma positsioneerumist serva suhtes üle kontrollida. Hommikul ärgates olemine just kuigi värske ei olnud ja lisaks avastasin, et valutan üle terve keha. Sitt öö? Eiei. Eile oli ju astanga.. Nojah. Tõele au andes valutan kaks päeva hiljem endiselt.
Kui rong pooleteisttunnise hillinemisega Bangkokki jõudis (tundub, et see on standard. Alla tunnist hilinemist mina veel kohanud ei ole), kohtusin rongijaamas taas Larissa ja Jesse'ga. Kuna nemadki olid kolmandas klassis endale istepinkidele pikali viskamist lubada saanud, oli meie unepagas umbes sama ja me nägime kõik ühtmoodi räsitud välja. Grupeerusime, et otsida kuskilt lähikonnast üles Jesse sinna eelmisel õhtul jõudnud parim sõber Benjamin ja endale ka tuba leida. St mina ja Jesse, sest Larissa lend läks juba öösel. Ja et mina enam mõelda ei viitsinud, otsustasin stalkimise kasuks.
Leidsime õige hosteli ootamatult kiiresti, kuigi meil polnud täpset aadressi, ega ka koha nime. Seal kandis näis turistide kontsentratsioon kuidagi hõre. Jesse küsis valvelauast, kas ühikas kohti on, aga ei olnud. Ja tuba oli kallis. Siis küsis ta oma sõbra kohta - nimeks Benjamin, pikk, lokkis, tuli eile? Jah, tòepoolest, ta on selles toas. Kui aga uksele koputasime, ilmnes, et see ikka ei olnud Benjamin. Jesse jättis talle sõnumi ja meie jätkasime oma rännet, et jõuda Khao Sanile, mille lähistel mäletasin eelmisest korrast odavamaid majutusvõimalusi.
Ooooooo, see oli pikk tee.. Orienteerusime päris pikalt, kuni jõudsime paadisadamasse, võtsime paadi ja siis jalutasime veel tubli paar kilomeetrit, sest Bangkok on lihtsalt metsikult suur ja me ei teadnud bussinumbreid. Kohale jõudmise hetkeks olime vee osas kuival ja kõik väga vaiksed. Larissa, kes oma iga emotsiooni äärmise jõulisusega väljendab, tundus eriti sitas tujus olevat. Minu eelmise korra koht oli kinni ja selle kõral olev koht jube kallis ja me olime niiiiiii väsinud. Ja siis, nagu ikka juhtub, pöörasin ma mingisse eriti suvalisse nurgatagusesse kohta ja see oli puidust ja rõduga ja pisike ja nunnu ja tuba, mille me Jessega kahepeale võtsime oli kahe aknaga ja odav. Juhuuu! Ja samal tänaval oli lausa kolm tametoidurestorani.
Sai pesta ja head taimetoitu süüa ja turismiinfosse minna ja busside kohta küsida ja hiinalinn minna ja piiiikalt minu kokanduspoodi otsida (kuidagi juhtus nii,et läksime koos ja mul oli natuke piinlik, et leidmine nii kaua võttis. Aga vähemalt on mul nüüd paari aasta jagu muffinivorme). Ja siis leidsime Benjamini ka lõpuks üles ja käisime hiinalinnas pimedas ringi ja Larissa oli endast väljas, sest tema kolm kuud oli otsas ja Michigan ootas ja Jesse jääb siia ja elab Euroopas. See on minu isikllik nägemus ta käitumisest, sest ta ei rääkinud midagi. Ja vahepeal avastasin end ülihäbeliku Benjaminiga kaheksi edasi tagasi jalutamas, et Jesse ja Larissa omavahel olla saaks.
Aga tegelikult oli see tore, sest see andis mulle pòhjuse teada saada, et ta tegeleb metsandusega, mis tekitas sooja tunde sisse ja et ta tüdruk tegeleb juustutegemisega, mis on lihtsalt äge. Selle vahele muuseas, et Jesse on õppinud keskkonnateadust ja teab permakultuurist ja kogu sellest ägedusest ja elab talus ja Larissa elab KA talus ja tuli kuueteistkümneselt koolist ära ja käis kodukoolis ja reisib vaheldua eduga juba mitu aastat. Tundub, et ta vanemad on hipid. Ja Jesse vanemad ka. Küsisin talt täna, kas on ja ta vastas, et ema kasvatab kodus kanepit. Jajah (:
Nojah. Ja siis oligi juba öö ja me saatsime Larissa metroo peale ja võtsime tuktuki ja saime lõpuks ometi magada. Pärast seda, kui kogemata tänaval kohtutud Johnny Deppi moodi sakslase ja blondide lokkidega iisraellasega ühed õlled/puuviljakokteilid võtsime.

Järgmine päev oli aeglane ja väga lõdvestav. Uitasime Jesse ja Benjaminiga mööda linna, kâisime turutamas ja istusime mitu tundi pargis puu all tiigi ääres, sõime mangot ja jälgisime, kuidas meetrised komodo varaanid ja suured kalad veel tegutsevad, kuidas tai mehed jooksevad ja linnud puu otsas neoonrohelise maoga võitlevad. Ja Jesse õpetas pisut akrojoogat ka. Õhtul läksime mingile laadale, mis osutus tegelikult neoontuledes ostutestivaliks ja oli suht hulluksajav, aga nâgime kohalikku põnevat pallivõistlust ja tiigriteks riietunud akrobaate ja pisut koeranäitust. Kõik segamini ühel suurel platsil ja kohutav lârm, kui erinevad firmad oma tooteid reklaamivad. Õhtustasime norteorkestri saatel ja tegime seda põhjalikult. Tai toidust peab viimast võtma. Eriti viimasel päeval.

Enne lennujaama jõudmist püüdsin pisut tukastada, aga ebaõnnestnult. Ja taksosõit oli ka täielik terror, kuna juht lihtsalt rääkis ja rääkis ja rääkis, püüdes minust rohkem raha välja pumbata ja ma pidin kõik oma agressiivsusvarud kokku rookima, et ta minust sajaga üle ei sõidaks. Paraku umbes viiekümnega siiski õnnestus..

Kommuun.

Sõit Paist Chiang Maisse oli vaatamata Tanja kingitud südamephadus-vastasele tabletile veel hullem, kui minek. Kui buss poolel teel peatuse tegi, mõtlesin tõsimeeli, et kui see poleks lihtsalt probleemi edasi lükkamine, jääksin sinnasamma toibuma ja jätkaksin milllagi hiljem. Aga läksin. Ja jäin ellu. Kuigi jõudin sõidu vältel päris mitu korda mõelda, et sellise tripi edasi lükkamine on samuti hea põhjus Pais pikalt aega veeta. Ja et oh kui tore oleks seda vahemaad hoopis mopeedil läbida. Aeglasemalt ja õhulisemalt.
Chiang Mais läks aga nii, et mulle ei istunud esimene koht, mida nägin ja teine oli seesama, kus olin eelmisel korral pikalt pesitsenud, aga too oli üles vuntsitud, kandis nüüd lisanimetust "boutique" ja öö inimese kohta maksis kunagise mõnusa 170 bahti asemel 450!!! Uhhh! Kõndisin järgmisele tänavale, astusin sisse kohta, mis mind tegelikult ei huvitanud ja viis minutit hiljem, aru ma ei saa, kuidas, olin kirjutanud ennast sisse kuuesesse ühistuppa. See lihtsalt juhtus mingi ootamatu tunde ajel, sest hinnavahe esimese hosteli üksiktoaga polnud üldse nii suur ja ma ei saanud seda tuba enne isegi mitte näha.. Ja noh..ma enamasti võimalusel annan oma parima, et selliseid variante vältida. Vot nii.
Mind juhatati paar maja edasi mingi pisikese kuurini, kus mind väga lärmakalt tervitas suur kamp hipisid. Tuba oli pisike, kokku oli neid neli, igaühes kuus kuni kaheksa inimest. Peale nelja toa oli majakeses veel kaks kusist dušši ja loisevat vetsu ja maja ees varjualune laua ja paari lebodiivaniga. Minuga samas toas oli üks tai, üks filipiini ja üks prantsuse neiu. Tailanna küsis, kust ma pärit olen ja pärast vastust ei teinudki lolli nägu. Läks hoopis särama ja ütles, et oh! tema sõber on ka eestlane ja tuleb varsti ja on meiega samas toas. Wowowoww! Minu esimene Tai-eestlane ja minuga samas TOAS!? Vääga põnev.
Varjuaaluses käis aktiiv-passiivne seltsielu. Keegi just lahkus, vahetati kontakte, lubati ühendust pidada, arutati selle üle, et kuigi koos on oldud vaid kaks-kolm päeva, tundub see igavikuna.. Jajah. Reisimise vârk. Istusin sinna kerge enamugavustundega maha, lasin ennast küsitleda ja püüdsin ka ise mingit infot endasse imada. Seda oli aga nii palju, et väga ei ònnestunud. Praeguseks võin öelda, et seal oli üks üliüllihipi Larissa (kusjuures, see on hoopis Kreeka nimi) Michiganist, temaga vähemalt esmapilgul paarduv Jesse Prantsusmaalt, just Indiast tulnud ja väga seda nâgu Jeremy Kaliforniast, (vist) Reigo Eestist, elab Melbourne'is ja tegeleb lavade konstrueerimisega, üks väga unise olekuga poiss Norrast, vist just keska lõpetanud ja siis veel paar prantslast ja itaallast ja üks jollandi poiss ja minu toanaabrid. Väga kirju seltskond. Ja väga hipi. Ja, uskumatul kombel oli mu meeleseisund valmis nendega ühenduma ja lòppkokkuvõttes tundsin end ootamatult kodus.
Päeval ol mul veel uks missioon - minna lennuvälja supermarketisse ja osta endale aluspesu ja jalanõud. Olles täiel teadmisel, et minu suuruse juures on see väga raskesti saavutatav ja neile nähtavasti umbes sama frustreeriv, kui mulle. Arvestades, et nende suurustes olen ma a'la XXXL, ilma naljata ja mu jalanumber on 41. Ha! Igal juhul ma tegin selle ponnistuse ja ei jäänudki täiesti tühjade kätega, kuigi ühel hetkel pesuosakonnas püksikuid tuulates ei olnud see isegi enam traagiline, kui võtsin kätte ühe roosamannase M-suuruse teise järel, mõttes arutlsedes,et Helina on ju juba neljane ja viimane aeg tal korralikku pesu kandma hakata. Võtaks talle siit mõned, tnduvad parajad küll. Sest ausalt. Need olid nukusuuruses. M! Ohhjahh..
Õhtul oli tänavaturg ja tolleks ajaks kõik piisavalt vennastunud, et suure kambaga minna. Ostlemise osas suht mõttetu ettevõtmine, aga parajalt seltskondlk ja tore. Kuigi muidugi ma ostsin asju - liitri kookosõli ja kolm raamatut. Ääretult intellgentne valik seljakoti kaalu arvestades. Kuigima olin tervest seltskonnast vist ainus, kes alkoholi ei tarbinud, oli mul muhe olla ja hiljem võõrastemajas tagasi tekkinud poolalasti massaažigrupp oli küll pisut ootamatu, aga lõbus vaadata ja pani mõtlema, et kummaline, et sellised asjad võiad minus võõristust tekitada. Ehk nägi see pisut liiga palju välja, nagu stereotüüp vaba armastuse jagamisest hipilaagrites. Not my cup of tea. Selle asemel tutvusin Rootsist pärit Siiriga, kes ka massöörina tegutseb ja kes mulle ühe võtte õpetas. Olles hommikul kell seitse tõusnud olin üks esimesi, kes voodisse kobis, mitte et pidu sinna vähem kostnud oleks..
Et Jeremy oli Indias õppinud nii massööriks, kui joogatreeeriks, leppisime kokku, et hommikul 9.30 läheme parki ja teeme koos uhe joogatunni. Astanga. Inimesed hakkasid reaalselt alles umbes siis vaikselt virguma, aga üllataval kombel me läksimegi parki ja tegimegi selle tunni, kuigi kaks tundi hiljem. Ja see oli ootamatult mõnus. Ma olen alati arvanud, et ei ole astangaks võimeline, aga näib, et Jeremy oli oma kursused hästi läbinud ja suutis minus edasist huvi tekitada. Veel üks põhjus Indiasse minekuks. Ja siis tegi üks prantsuse poiss meile juhitud tsüklimeditatsiooni, vaheldumisi füüsise ja meelega seotut. Ja kuigi minu kontsentraysioon jooksis sajaga rappa, oli see paartunnik seal pargis väga väga tore.
Ja noh, siis mõne aja pärast oligi vaja rongile kobida. Larissa ja Jesse on ka siin, aga kuna neil polnud piletid ette ostetud, siis kolmandas klassis. Mina olen teises, magamiskohaga, aga see kord avatud akende ja tõmbetuulega. Mis on tegelikult väga tore. Ja uni juba tulebki varsti, kuigi kell on alles pool kaheksa..
Ja ma olen tõesti tõesti rõõmus, et mu seekordne Chiang Mai kogemus just täpselt selliseks kujunes. Piisavalt hullumeelseks ja ootamatuks, et reisi sabaotsale veel mõnusat atmosfääri lisada.