Vol kümme ehk Laiskuse võlu.

Kolm viimast päeva on möödunud tehes pòhimõtteliselt eimidagi. Suurimateks saavutusteks on t-särgi soetamine ja ühest moslemite putkapoest vürtside ning tee ostmine. 

Eks needki olid piisavalt seikluslikud, nagu siinmail ikka, sest proovikabiinis ei olnud jälle venti ja vürtspoodnikud olid pikkades valgetes kleitides, pikkade mustade habemetega, ehk minu silmade jaoks väga põnevad. Samal ajal, kui mina ühe tüübiga vürtse valisin, tuli üks kuskilt väljastpoolt, käes liitrine Martini. Ta istus oma laua taha maha, kruvis korgu pealt ja viskas hooga neljandiku pudelist kõrist alla. Jäin teda vaatama, hea veel, et suu lahti ei kukkunud. Ta vaatas mind vastu ja küsis, et kas soovin. Vastasin , et "that was quick". :D mul oli endal igal juhul väga lõbus. 

Nii huvitav on siin ringi liikuda, arvestades seda moslemipaanikat, mis Euroopas käib. St siin olles saad aru, et nad on inimesed, nagu kòik teisedki. Ja kõik naised ei kanna üldse pikki ürpe või peakatteid. Ja need, kes kannavad, neile nad sobivad. Ja keegi ei tundu kohutavalt vaenulik.

Ja see paneb siin ka väga mõtlema, mis tsunami ajal oli. Esimese hooga ma ei kuulnud sellest midagi, aga siis vaikselt hakkas siit ja sealt tulema infot. Ma olen ju linnas millest see hooga úle käis. Üks tuttav rääkis, et ta oli parajasti liinibussis, keset teed. Aga tee on siin täiesti ranna ääres. Ja bussid on alati väga täis ja kitsad.. Et temal oli õnnestunud bussi katusele ronida, aga mitu last ja vanainimest sai surma, keda ei õnnestunud akendest välja tirida. Ta ütleb, et Buddha päästis ta. Ühel teisel tuttaval, ta oli siis alles kümnene, oli perel rannas kolm suurt maja ja palju maad. Ja neist ei jäänud midagi järele. Et nad olid kodus, kui kuulsid mingit tohutut müra ja nägid suur laineid tulemas. Kiiresti. Ja nad jooksid, kuigi ei teadnud, mille eest. Pärast seda elasid nad kaks aastat erinevate sugulaste juures ja kui nad külla tagasi pöördusid, oli kogu küla peale alles kaks perekonda. 

Inimesed muutuvad väga tõsiseks, kui nad sellest räägivad. Nende silmad muutuvad veel tumedamaks, kui need niikuinii on. Paljud kaotasid kalleid inimesi. Sünnitushaigla jäi vee alla. 

On näha, et nad ei mõtle sellele tihti. Ega ei olegi ju mõtet. 

Aga tulles siia lihtsa turistina, ei tule sellised asjad tegelikult ju pähegi. Ja sellised kogemused muudavad inimesi nii palju.

Veel kohtusin eile kindluses ühe vana naisega, kes püüdis mulle käsitsitehtud kaarte müüa. Selliseid erkkollaseid, mille peal olid erksinistes vaasides erkroosad või erkoranżid ruumilised lilled ja erkrohelised ruumilised lehed. Oli näha, et nendega on palju vaeva nähtud, aga no ostma ei kutsunud nad küll. 

Naine rääkis mulle, et ta tütar teeb neid kodus. On juba 40, aga keeldub abiellumast ja on kodus ja teeb kaarte, et ema, kes on juba 71, neid tänaval müüks. Naine rääkis, et on pärit rikkast perekonnast ja käis Colombo kõige kallimas erakoolis, aga 16-aastaselt pògenes ta oma tulevase mehega Gallesse ja perekond ütles tast lahti. Nad on siiamaani koos, aga nüüd mees enam tööd ei tee ja naine peab perekonda üleval pidama, kuigi ta on haige ja jalad on paistes. Ja müüb, et ravimite jaosk raha saada. Mulle näis kummaline, et tütar kuidasgi rohkem ei aita kodus elades, kui kaartidega aga noh, eks igal lool ole mitu külge ja ka ühiskonnad on erinevad. 

See naine oli nii sümpaatne, et andsin talle 500 ruupiat, sest kaarti ma tòesti ei tahtnud. Ütlesin ainult, et talt ostetaks kindlasti rohkem ,kui toonid kuidahi pastelsemad oleksid, harmoonilisemad. Ja kui ta hiljem lahkus, nägin seeliku alt ta jalgu, mis olid kohutavlt suureks paisunud. Selle nimi on vist elevanttõbi. 

Kuna vaikselt hiilib ligi igavus ja tüdimus suuret kuumusest, siis käin väljas ainult hommikul ja òhtul. Päevad olen niisama. Aga kuna üks asi, mida ma siin olles soovisin kogeda, oligi igavus, et ma midagi loovat teeksin lõpuks, siis see on hea. 

Ehk ikka teen ka.

Vol üheksa ehk Lahkuda võimatu näib..

Galle. Kolmas päev. Päike on nii intensiivne, et nahk sulab seljas. Jätkan oma missiooni leida endale uus kleit. Poes on òhk tänu tiivikutele pisut jahedam. See on mõnus. Müüjate laserpilgu all suudan leida isegi paar kleiti, mis võiksid mulle selga mahtuda. Ja mis ei ole pitsidega üle külvatud või maailma kõige kirjumad. Sisenen proovikabiini ja seal EI OLE tiivikut. Hetkega olen läbimärg. Tilgun. Kuidas proovida selga ümber kleite, kui oled nii kleepuv, nagu limapall?? Võtan väljakutse vastu ja rabelen a) oma kleidist välja b) esimesse uude kleiti sisse c) esimesest uuest kleidist välja d) teise uude kleiti sisse e) teisest uuest kleidist välja.. Ja annan alla. Kolmas kleit jääbki proovimata ja mul on tunne, nagu oleksin maratoni jooksnud. Nired jooksevad üle terve keha ja näo, olen näost punane ja juuksed on sassis. Kleidid, mida proovisin, on loomulikult läbimärjad. Huuu! Piinlik on. Ostan ühe neist ära. Hiljem, kui ta selga panen saan aru, et see on absoluutselt liiga lühike. Äge! :D

Saan Nareniga kokku, et siidivabrikusse minna. See on paar kilomeetrit linnast väljas, aga siiski lähedal. Sinna jõudes on koht suht hüljatud, ainult mõned tüübid hängivad ringi. Ütlevad et on lõunaaeg ja teevad meile ülevaatliku minituuri sellest, kuidas siidi valmistatakse, nii viis minutit. Seejärel suunatakse meid pisikesse poodi, kus on tagasihoidlik kogus siidkangaid ja maitsetuid riideesemeid. Siidi meeter maksab 3000 ruupiat ehk 20 eurot ja valik pole just kuigi lai. Lahkume sama targalt. 

Kui oleme pisut eemale jõudnud, räägib Naren, et nad olid talt küsinud, kui palju ta minu sinnatoomise eest raha tahab. Oleks saanud 400 ruupiat meetrilt. Päris korralik sissetulek neil tuktukimeestel siin.. Ja siis ütles ta veel ,et tegelikult seal ei ole mingit vabrikut, et see on lihtsalt näitemäng. Siid ostetakse Indiast sisse ja siin müüakse hingehinnaga. 

Siis helistab ta ühele oma sõbrale, kellel on Sirigyas siidipood. Too ütleb, et SriLanka viimane siidivabrik suleti mõne aasta eest ja kòik kangad on import. Et ta võib mulle müüa, 2000 ruupiat meeter. Oeh..! Peab vist Indiasse minema, nii vähe, kui ma seda ka soovin.. Õnneks on veel Colombo. Äkki seal on mingitki lootust..!

Õhtul sõidab Naren Kandysse sõbra pulma ja mina satun tema sõbra ja kahe võõramaalase seltskonda. Või noh, tuttavamaalase. Tüüp on saksa-itaalia verd ja elab siin juba kaks aastat, peab kindluses gelatoputkat. Ja neiu on Kanadast, aga juba kolmandat aastat Hiinas õpetaja ja veedab siin hiina uue aasta puhkust. Läheme Nareni sõbra majja ja joome maja ees verandal dżinntoonikut. Maja on ilus ja suur ja avar ja puhas, kahekorruseline ja mitme rõduga. Ta rendib seda hostelina välja, ülemisel korrusel on hetkel üks prantsuse geipaar. All laual vedeleb eestikeelne ajakiri. Saan minisüdamerabanduse. Eesti tuleb hetkeks väga lähedale. 

Joome veel paar kokteili. Kuulame muusikat. Räägime tühjast tähjast, aga see on tore, sest ei pea keskenduma sellele, millega ainult kohalikega suheldes. Matt (see on vist ta nimi) kirjeldab oma Jaapani-kogemust ja räägib ülivärvikalt sealsetest tualettidest, kus ta kòiki nuppe läbi proovides alati vähemalt pool tundi veetis. Koer Brownie liputab saba ja jâäb mu susside peale magama. Suveidüll on täiuslik. 

Usun, et lühendan oma aega Colombos ja jään siia kauemaks. Ma ei taha lahkuda.

Vol kaheksa ehk Igavene suvi.

Tõsiasi, et ma ei leia enam aega kirjutamiseks tähendab vist seda, et reis on hoo sisse saanud.

Eile hommikul põgenesin esimese asjana oma kuurist, et Galle linnas endale uus kodu leida. Taas läbi airbnb. Pärast bussi, kòndimist ja tuktukiga ekslemist leidsin lõpuks õige koha üles. Omanik tundus sümpaatne ja ta maja ka. Mu tuba on avar ja kõrge ja kollane. Erilist valgust taaskord ei ole, aga lampe on see-eest mitu. Ja vannituba on mònus. Ja veranda on ja.. Ja hommikusöök. Ühesõnaga ma jäin siia. 

Tundub, et esimest korda näen siinset päris elu, mitte turistile mõeldut. Lehmad tänaval ja jalgrattad ja vildakad müügiputkad.. Täpselt see, mis mulle päriselt meeldib. Osta banaani tüübilt, kes pole elus turisti näinud, mitte kelletki, kes arvab, et ma talle midagi võlgu olen.

Läksin suht kohe linna peale kondama ja uurima, et mis kindlus see siin ikkagi on, millest kõik nii hirmsast räägivad. No ja ausõna, see on üks ägedamaid arhitektuurilisi kohti, kus käinud olen. Et SriLanka oli alguses (tähendab koloniaalaja alguses) portugallaste käes ja siis hollandlaste käes ja siis brittide käes, on siinsele kultuurile päris kòva jälje jätnud, aga Galle oli see koht, kuhu nad kõik alguses maandusid ja seega olulisin sadam omal ajal. Ehk siis suure linnamüüriga ümbritsetud poolsaar, mis on täis pikitud mitusada aastat vanu maju, kòik puitnikerdistega aknavõredega ja sammastega ja millest läbi kõndides on vahepeal avatud hoovid ja siis verandadega toad. Imeline! 

Loomulikult on see koht ülimalt turistikas, aga kui disainipoodidesse mitte sisse minna, või lihtsalt minna ja hindade peale mitte minestada, siis kummalisel kombel see ei häiri mind. Kõik on ilus ja hele ja vanaaegne ja igal pool on lilled. Elanikkond pidi siin peamiselt moslemid olema. Ja siin on mitu kooli, ka katoliku oma ja kõik õpilased on valges. Meeletult ilus, tõesti!

Kõndisin ringi ja päike läks vaikselt (õigemini küll väga kiirelt) looja ja jäin müüriservalt merd vahtima. Ja natukese aja pärast süübisin tänapäeva inimese piinlikul kombel oma telefoni. Äkki kûsis keegi mu kõrval "so you came here to watch the sunset?" Vaatasin üles ja nägin ühte kohalikku poissi. Kas tõesti valdavad nad siin irooniat?? Olin hämmingus ja jäin temaga jutustama ja ta rääkis mulle kohalikust ajaloost ja oli üldse tore. Lõpuks jutustasime päris pikalt, käisime ühes imeilusas maroko stiilis baaris ja india restoranis, mida ma oma peaga kohe kindlasti leidnud ei oleks. Ja ma sõin esimest korda elus kätega, mis oli suht eneseületuslik, peab mainima. Üksi reisimine on ses suhtes ikka ülilahe, et võid kohata keda iganes ja kōik on võimalik. Nii heas kui halvas mõttes. Igal juhul näib, et sain endale kohaliku teejuhi ja see võib mind viia kohtadesse, kuhu ma ise iial ei satuks. 

Aa, muide! Tüübi nimi on Naren ja ta näeb välja täpselt nagu tumedam Jimmy Fallon :D

Tänane päev möödus liikumise tähe all. Ponnistasin, et leida kõigi oma mustade riiete lisanduseks ühte puhast kleiti ,aga ebaõnnestunult. On rinnaümbermõõte, mis lihtsalt ei kohandu kohaliku skeenega. Käisin postkontoris ja sain pintsliga markide peale liimi määrida, mis oli kummaline ja lõbus. Jalutasin kindluses ringi ja tundsin, et sulan lombiks, sest palavus oli nii meeletu, et seda on raske kirjeldada. Lisaks olin suutnud ennast eile ära kõrvetada, kuna suures koduotsimistuhinas oli ununud päiksekreem lisamata ja kui seda täna tegin, hakkas ta nahal kipitama nagu põrguline. Ma ei ole kunagi varem tundnud, et mu silmalaud kipitaks, aga täna oli see tõsine probleem. 

Aga siis jõudis òhtu ja pimedus ja jahedus. Sellime jahedus, nagu soojadel suveöödel Eestis. Ja too kohalik tüüp oli ümbruses ja kutsus mu oma sõpradega kunagise haigla, nüüdse lounge-kompleksi rõdule kokteilile. Ja kuigi merd polnud pimedas näha, siis kerge meretuul oli see, mis tekitas tunde, mida olen nii kaua igatsenud. Suve tunde. 

Õhtu lõpus viskas ta mu hostelisse âra, sest vihma hakkas sadama ja mul oleks olnud pool tundi kõndida. Naljakas, kuidas kohalikud vihmasse suhtuvad. See on nagu midagi hirmsat, kuigi tol hetkel lihtsalt tibutas. Aga igal juhul kui kohale jõudsime, oli uks kinni ja kella peale keegi ei teageerinud. Värava vahelt piiludes oli näha, ett oas vaadatatakse telekat, aga vihma pärast oli uks kinni pandud ja nad lihtsalt ei kuulnud. Ta keeldus lahkumast enne, kui ma sisse saan ja usun, et see on hea, sest lõppkokkuvõttes võttis oma viisteist minutit koputamist, et keegi märkaks. Ja mina poleks kindlasti julgenud nii kõvasti klopsida oma põhjamaises tagasihoidlikkuses. Lõpuks hakkas ta juba üle müüri ronima ja mul oli tegelikult väga lõbus. 

Kohalikud on selles suhtes nii kummalised ja eestlastest nii nii erinevad. Nad võivad üle oma varju hüpata, et teisel inimesel hea oleks. Ja nad võivad olla teineteist mitte kunagi varem näinud, aga râägivad, nagu vanad tuttavad. Ja näiteks miniad ja väimehed onGI pojad ja tütred, mis on segadusseajab, aga ülitore!

Vol seitse ehk Vahel veab veidi viltu.

Äratus viis hommikul, viimased asjad kokku ja raudteejaama. Esimene klass ja suur klaasist aken vaguni tagaosas, kust saab sõites välja vaadata. Mäed mäed mäed ja palju inimesi rongi taga rööbastel kõndimas. Kui päike lõpuks välja tuleb, ei saa enam vaadata. Peab kardina ette tòmbama ja on moraalne luba pisut tukkuda. No et ei jää millestki raputavast ilma. 

Colombo raudteejaam. Järgmine rong Gallesse väljub pooleteist tunni pârast. Kirjutan kaarte. 

Kui rong tuleb, siis mängin vene vanamutti ,et istuma saada, aga ikka ei saa.. Seisan siis seal ja vaatan, kuidas jaapani ja srilanka lapsed omavahel vanemate survel vastumeelselt tutvuvad ja kuidas üks saksa paarike, suurt kasvu mulatt räppar ja pisike blond modell omavahel hillitsetult amelevad. Poole tee peal saan õnneks ikkagi istuma ja pisut silma looja lasta. Paarike oligi mu juba oma iluga surmani ära tüüdanud. 

Galle. Rongijaam. Mul pole aimugi, kuidas oma ööbimiskohta pääseda, nii et võtan tuktuki.

Ööbimiskoht on .. üllatav. Suht räpase ja kulunud ja kokkuklopsitud mulje jätab. Omanik on siiski sõbralik ja abivalmis, aga tuba, mida ta mulle näitab on kuidagi..jube. Pime, sest ühe akna ees on kapp ja teine on väga pisike. Vannitoa ukse asemel on kole kardin. Toal pole lage. Ja kõik seinad on värvimata betoonist. Või siis osaliselt värvitud, lapilisest betoonist. Toas on kaks voodit, neist ühel pole madratsit ega patja. Tekki pole kummalgi. Ainus lamp toas on ukse kõrval rippuv halogeenpirn. Kaks kappi on ka, mõlemad madratsita voodi taga kinni. Nagu kolikamber.

..

Omanik saab vist aru,et olen pisut ehmunud ja seletab iga asja kohta. No vähemalt on toa ees betoonist ròdu. Wifi? Seda peab kòrvalmajast varastama. Hmm.

Tutvun allkorruselt elava šotlase Steveniga, kes tuli just Indiast ja õppis seal sitarit mängima. Ta tundub sümpaatne, kuigi dialekt on selline, et iga teise sõna juures pean peatuma ja mòtlema. Hiljem jõuavad ka minu kõrvaltoa elanikud, üks rootsi paar. Ja seesama tüüp, kellega Kandys homikusöögil kohtusin. Oli kogemata siia sattunud. Nad on minuga umbes sama vanad ja kõik mingil määral kultuuriga seotud, seega ka otseselt sellest rääkimata on huvitav - saab vestelda keelest ja selle eripäradest näiteks. 

Kui veidi aja pärast tuppa lähen ja voodile toetun, et sealt midagi võtta, tunnen, et see kiigub edasi tagasi. Tore! 

Õhtust sööme koos siinsamas, kuna kohalik kokakunst on paljudes arvustustes väga kiita saanud. Hind on küll suht krõbe, aga mis seal ikka. Ma ei saa öelda, et just erilises vaimustuses oleksin. 

Pärast läheme rannale kohvikusse. Tore on, aga mu pea annab tugeva tuikamisega märku, et olen vara ârganud. Vabandan ja kõnnin koju. 

Voodile istudes saan aru, et madrats on õlgedest, mitte just kuigi paks ja et hõredalt asetatud peenikesed vahepuud on vahelt vägagi tunda. 

Hakkan uut kohta otsima.

Vol kuus ehk Vahelduseks rahulikumalt.

Siia tulles arvasin, et kandy saab olema selline koht, kus mul on jube igav ja ei oska endaga midagi peale hakata. Nüüd on aga kuidagi läinud nii, et kappan ringi ja ainsad rahuhetked on need, kui päeval korraks kodus koomasse langen. Kui seda hetke on.

Et täna oli mu viimane päev siin, otsustasin rahulikult võtta ja uimerdada. Käia ehk ainult botaanikaaias. No ja siidipoes.. 

Hommikusöögilauda jõudsin varem, kui iial, kell kaheksa. Tundub, et see on parim aeg inimestega tutvumiseks, sest suht kõik vist püüavad sel ajal süüa ja päevaga algust teha. Põgusalt vestlesin kahe prantslasega ja teretasin kahe saksa mehega, kes olid kõike muud, kui vestlusaltid. Siis aga tuli lauda vanapaar, kes käivat selles külalistemajas juba seitseteist aastat igal aastal ja mis kõik need mehed ei olnud, nemad olid - ehk siis rõòmsameelsed, avatud ja jutukad, aga heas mõttes. Loomulikult oli ikkagi esimene kûsimus, et kust ma pärit olen, aga vastuse peale tuli reaktsiooniks: " Ooo! Arvo Pärt!" Ja baas vestluseks oli loodud. Nad on mõlemad britid, aga elabad Hispaanias, kuhu nad pensionipõlbpves kolisid. Inglismaal olid mõlemad kunstiõpetajad ja mees tegeleb igapäevaselt maalimisega. Nüüd hakkab valmis saama ka raamat, mis on tulvil tema SrLankal tehtud maale kohalikest kohtadest. Sain seda lehitseda ja kuigi stiil on ülimalt traditsiooniline ja akvarelne, st mitte minu maitse, siis oli igal juhul äärmiselt inspireeriv kuulata, kuidas ta esimesel siinkäigul juhuslikult mingi galerii omanikuga tutvus, kuidas too järjestikustel aastatel tema näitusi korrladas ja kuidas see kõik lõpuks selle raamatuni on viinud. Galles pidavat paar ta tööd üleval ka olema. Absoluutselt lähen vaatama. 

Ka ilmnes, et just nädal enne mu tulekut oli siin toimunud viiepäevane kirjandus- ja kunstifestival, asjalik sealjuures. No pagan! Aga vähemalt olen ma nüüd sellise festivali olemasolust teadlik. 

Pisut vestlesime ka teatriteemadel - tänu mu siidimaaniale peamiselt - ja naine rääkis, et tema tütre sõbranna on Londonis õmbleja ja teeb filmidele kostüüme. Näiteks Harry Potterile..ja Game of Thronesile hetkel.. Ütlesin, et kuigi mul on teine eriala, siis kadedaks teeb ikka, et on reaalselt võimalik teha kostüüme, mis on pärlitega üle tikitud ja et selle naise töötuba sooviks küll näha! Usun, et kui viitsin vähegi tegeleda, siis saan ka!

Lõppkokkuvõttes kestis see hommikusöök oma paar tundi ja oli üks lahedamaid mu kõigi reiside jooksul. 

Botaanikaaeda läksin ebatraditsiooniliselt tuktukiga, sest sinna oli kuus kilomeetrit ja jalad annavad ausaltöelda eilsest mäkkeronimisest ja bussis seismisest tunda. Eks karma is a bitch ja sain kohe korraga kõigi nende puudutud pilatesetundide ja ujumatajätmiste eest.

Aed ise oli suur ja inimrohke, kuna täna on täiskuu ja püha ja vaba päev. Aga päike oli suht lòõskav vahemaad pikad ja kui kõndisin läbi palmiku, kus iga palm oli erinevat liiki, siis kindlasti oli see huvitav, aga ma ei suutnud eriliselt vaimustuda. Sama kehtib erinevate bambuseliikide kohta. Kuigi see bambus oli küll tõeliselt muljetavaldav, mille varred olid reiejämedused ja vähemalt kolmekordse maja kõrgused. 

Mulle meeldivad lihtsalt rohkem lilled, pole midagi parata. Ja nii ma siis kondasingi seal ringi ja tegin makrovõtteid erineva struktuuriga lehtedest ja vartest. Ühtegi sellist lille, mille peale oleks tahtnud pikali kukkuda, ma paraku ei näinud. Ka orhideemajas mitte. 

Üldkokkuvõtteks võiks öelda, et minu maisptse jaoks oli see park liiga "puhas", liiga "kliin". Liiga palju tühje platse ühe puuga keskel, natuke liiga hoitud ja hoolitsetud ja kodustatud tundus kòik. Muidugi oli toredaid puid ja paar alleed olid ägedad, näiteks tantsivate kuuskede allee, mis vonklevad suvalises suunas taeva poole. Aga jah, mitte päris minu teema. 

Täna käisin poodlemas ka, kohalikus kaubanduskeskuses, kus oli nii paarkümmend poodi, pooled neist kinni. Ostsin kolm lehte ilusat paberit ja ühed aluspüksid. Olen enda üle uhke. 

Ja siidi ostsin ka. 28 meetrit. Muidugi, kui see ikka on siid :) Seda ma pole veel julgenud kindlaks teha. 

Ja ongi kõik. 

Hommikul kell kuus läheb rong. Jõuan veel kuus tundi magada.

Head ööd!

Vol. viis ehk Üks päev seiklust.

Hommikul ärkan kell pool seitse. Bussini on pool tundi. Viskan kõik vajaliku kahe minutiga kokku, teise kahega pesen hambad ja panen riidesse. Hosteli omanik lubas mu küll teel tööle ära visata, aga sellegi poolest on pehmelt öeldes kiire. Pisike iidvana roheline VW põrnikas ukse ees on lahti ja sealt astub välja tüüp, keda ma veel kohanud ei ole. Ilmneb, et olen kogu aeg netis temaga suhelnud, aga siin teistega, mis seletab väga ilmekalt, miks otse nii keeruline suhelda on olnud. Autos pole turvavöösid. Äge! Ummik. Mitte nii äge. Siiski läheb õnneks ja jõuan täpselt bussile.

Tunni ja viieteist minuti pärast olen lòpuks kangavabriku ukse taga. Ilmneb, et mingi tüüp on ainult minu pärast siia kohale tulnud. Ja et neil pole mingit siidi. Küll ülikvaliteetset käsitsikootud puuvilla ja siidilaadset lina ja puuvilla segu, aga siidi mitte. Ja et selles konkreetses vabrikus valmistatakse hoopis tooteid,  mitte kangast. Saan siiski ekskursiooni, kangastest mingi ülevaate ja tassi siirupilaadset piimaga teed. Istun teed juues töötajatega sama laua taga. Naine mu kõrval tikib käsitsikootud täispuuvillase fair trade sari küljes olevate pärlite ümber kuldniidist lillekesi. Sari pikkus on 6,25 meetrit. Ta teeb seda terve päeva. Sari hind poes on alla 100 euro.

Vabrikust saan manageri kontakti ja lubaduse, et Colombo poodi saabuvad minu nimele kanganäidised. Tean, et mul pole nende kangastega suurt midagi teha, aga nad on nii ilusad! Raudselt ostan lõpuks ikkagi midagi kaasa.

Mind visatakse bussi peale, millega saan järgmisest sihtpunktist, Kaljutemplist, 20 km kaugusele. Seal ootan uut bussi, millega kulub templini jõudmiseks tund. Siin on üldse väga kiire liiklus.

Satun istuma ühe mehe kõrvale, kes tahab hirmsast suhelda. Kuna ta on vana, tundub pensionär, ja turist, läheb tal see päri slihtsalt. Tuleb välja, et ta on Marokost, käis just eelmisel kevadel Baltimaades ja reisib üldse hästi tihti. Arvab, et ma pean kindlasti Markokosse minema. Olen temaga nõus. Ta naisel oleks ka väga hea meel minuga tutvuda. Ja kaksikutel. Ja üldse ta ütles oma naisele, et võtab uue naise, kui peaks kedagi ilusamat kohtama. Naine on muidu väga noor - 35. Nad on olnud abielus 16 aastat. Ja jah, see on Marokos väga normaalne. See on tal üldse teine naine, esimene on juba vana ja haige, tema hoolitseb lihtsalt majapidamise eest. Elavad kõik koos. Kokku lubab usk üldse neli naist võtta. Islam. Aga kui peaks viis tükki meeldima? Ei, ainult neli ikkagi. Nojah siis. Elu on karm ja ebaõiglane.

Tüüp on tegelikult väga muhe, endine prantsuse keele ōpetaja ja direktor ja sealjuures üldse mitte perv.

Sirigyasse, Kaljutempli juurde jõudes oskan öelda ainult "fuck". Mitte et see kõige viisakam oleks, aga see pilt on lihtsalt nii hull! Mägi, mis on alt kitam, kui ülevalt, tipus kasvavad puud ja väidetavalt saab sinna otsa minna. Templini on kilomeeter kõmpimist ja siis ca 2500 astet mäest üles. Ja mägi ise on nagu visatud sinna põldude vahele. Ilmneb, et umbes 200 miljonit aastat tagasi. Pilet on kallis, aga mis sellest. Ronimine on pehmelt öeldes rets, aga see selleks. Üles jõudes tunduvad kaugemal asuvad normaalse kujuga mäed madalad. Hing on samas pisut liiga kinni selleks, et vaadet liialt nautida saaks. Istun ühe puu alla varju ja pildistan jaapanlasi, kes üksteist sajas erinevas poosis pildistavad. Siis jään mõttesse. Virgudes on minuga sama puu alla ilmunud umbes kümmekond kohalikku noort, kes pisevalt minu poole vaatavad, kõva häälega omavahel kommenteerivad ja itsitavad. Enesest teadlik olek tõstab kiirelt pead. Ma olen ära põlenud, samas lumivalge ja pärast pikka tõusu raudselt näost lapiline. Ma näen välja naljakas ja kohmakas ja kui selle üle avalikult nalja tehakse, on see kòike muud, kui meeldiv. Võiksin ju muljale minna, aga otsustan mitte alla anda. Jälgin neid, nad naeravad ja kommenteerivad veel rohkem. Poisid teevad ilmselgelt kahemõttelist huumorit. Olen lihtsalt niisama, võimalikult emotsioonitu ja vaatan neile järjest otsa. Ühel hetkel tuleb üks ja küsib, kas oskan nende keelt. Jess! Vastan,et ei, aga ilmselgelt olen mina teemaks. Nad eitavad ja mina ei usu neid. Lõpuks, kui nad on huvi pisut mujale suunanud, teen et kaon. 

Alla jõudes korraldan kaheksakandilise järvekese ääres endale eine roheluses. Papaia ja banaan. Needsamad noored ilmuvad mu juurde ja tahavad pilti teha ja mind feissis lisada. Arvan, et see pole siiski väga hea idee, aga kuna nad nii väga tahavad, siis okei. Äkki see ei olnud NII hull, mis nad seal rääkisid? 

Noorte rüünnakule järgneb rünnak müügimehelt.

Ja siis ahvilt.

Kui püüan ahvi tõrjuda. Lööb ta mulle küüned sisse. Müügimees loobib teda kividega ja ahv taandub. Tundub, et on aeg lahkuda.

Tagasisõit algab petlikult lihtsalt. Loksun pooltühjas bussis poole tunniga tagasi vahepeatusesse. Seal aga algab põrgu sellest hetkest, kui bussist maha hüppan ja kohe järgmisele astun, et koju saada. Sest see on täis. Ja täis siinmaal on TÄIS. Algul on ju naljakas ka ikka, kuigi kark suurest ronimisest endiselt väriseb all ja söönud pole ka suurt midagi. Aga kui poollteist tundi möödub ja buss on veel rohkem täis ja mu kannad on surnud ja põlved valutavad ja mul pole ruumi grammigi liigutada, sest iga kord saab keegi mu kotiga, siis on tunne, et nüüd ma enam ei jaksa. Vahepeal tukun. Lõpuks songin kotist suurte raskustega telefoni ja panen waze tööle - kui palju siis veel?! 15 km ja pool tundi..! Terve sõidu mulle kòrva tagunud india muusika ajab aina rohkem närvi ja tahaks kellelegi virutada. Näiteks sellele tüübile kes vastu metallist käetuge oma sõrmusega igale rütmile kaasa trummeldab. Õnneks on sellelgi kord lõpp.

Kõht täis ja rahunenuna kodu poole kòndides, poest ostatud tomatid kilekotiga käe otsas rippumas, arutlen, et kas see liputaja on täna ka seal. Ja et kui on, siis ma tahan teda tomatiga visata. Tundub juba, et olen pääsenud, aga ei, ta on seal! Vaatan möödudes kindlameelselt mujale, tomat pihku pigistatud. Viskan, aga liiga ebakindlalt ja see ei jõua temanigi. Pagan! 

Sada meetrit enne kodu on veel üks. Tundub, et nad täistavad reedet. Teda oskan õnneks juba kahtlustada ja vaatan ainult üles. 

Kuskil võiks mingi òpetus olla, kuidas sellistega käituda. Kuidas neid nii solvata, et nad mu rahule jätaksid? Nad mängivad ju üllatusele, nii ei ole paraku reaktsiooni valimisele just liialt aega.

Äkki võiks politseisse teatada?

Külalistemaja hoovi jõudes on üks töötaja, pisike vanamees seal.

Järgneb selline dialoog:

- Seal eemal

- Jah

- Järve ääres

- Jah

- Seal on kaks meest

- Jah

- Liputavad (ilmestan oma sõnu käeviipega)

- Jah

...

- See on normaalne?

- Jah

...

- Okei. Head ööd siis.

Nojah. Head ööd siis.

Vol. neli ehk Vaikselt võtab vedu.

Hommikul on juba natuke lihtsam ärgata. Kuna aken on lahti, on soe ja väljas elu keeb, tekib selleks ka oluliselt rohkem tahtmist, kui viimase poole aasta jooksul kodus. 

Hommikusöögil saan omaniku tütrega vestelda. Ta lõi selle kooli siia jubaj 1990 ja see toimib mingil itaalia meetodil, mis meenutavat Waldorfit, aga siiski mitte päris ja olevat siin ja üldse Aasias väga popp. Just eelkoolis vist. Ja selle kúlalistemaja lõi ta ema. Alustas kahe toaga ja hiljem ehitati terve maja juurde,  kus nüüd on kool ja minu tuba ka. Enne oli siin kõik avatud, terrasid ja rõdud, aga nüüd on igal pool metallvõred, alguses terroristide, hiljem ahvide pärast :) ja neil on papagoid  õues suurte puuridega ja koer!

Sain ka oma esimese siidivabrikukontakti ja homme hommikul sõidan kohale. Siinsed kangad on nii ilustaes toonides, et võtab hinge kinni, nii et ma juba kardan.. :D Ja ühe poega sain ka jutule ja laupäeval kohtun manageriga. Elu keeb!

Jalutades kohtasin ka ühte kirikut. Presbüterlaste oma. See on naljakas, sest ma olen neist elus ainult kord varem kuulnud, ühest šoti või iiri muinasjutust nimega "Nõiutud puding", kus presbüterlane pudingu ära nõidus ja sellega kòik tantsima pani. Ses suhtes pole mul neist just kõige jumalakartlikum arusaam. Kas keegi teab neist rohkem? 

Õhtul käisin siinses olulisimas ja suurimas budistlikus templis palvusel, st palvust vaatamas, sest turistina on âäretult keeruline hardasse meeleolusse langeda/tõusta, kui rahvast on nii palju igal pool. Trummid tagusid meeletult valjult ja õhk oli viirukist paks, aga maalingud ja graveeringud olid superilusad ja seal oli mingi antiiksete budistlike raamatute tuba, kus kappides hoitakse käsitsi puidust spoonilehtedele kirjutatud tuhandeaastaseid köiteid. Need olid väga muljetavaldavad. Raamatud ju ikkagi :)

Õues oli pime ja ühes kasvuhoone moodi majas ridade ja ridade kaupa küünlaid, sealsamas kõrval suured lillepotid mulda pistetud hõõguvate viirukitega, nii et tossupilv voolas sealt eemale. Kuu on peaaegu täis ja sâras läbi puulehtede. Kõmpisin paljajalu õues ringi (budistlikusse templisse võib vaid nii siseneda) ja nautisin seda, et enamik inimesi viibis ruumis sees, jättes õue mulle.

Kui pilt hakkas vaikselt janu ja kõhutühjuse pärast kõikuma, lahkusin templist söögiotsinguile. Õnneks oli mul täna päeval piisavalt oidu turistitänavast eemale kõndida ning isegi paar toredat kohta leida. Ja puuviljakokteili juua! Läksin nüüd ja tõmbasin järjest kaks tükki sisse. Puuõuna (wood apple) ja guaavi. Esimene oligi õunamoosi moodi natuke maitselt. Ja siis leidsin ma malaisia restorani! See oli uus ja puhas ja valge, tugeva puitmööbliga. Ilmnes, et nad olid avanud ukse kolm päeva tagasi. Omanik käis ringi ja rääkis kõigiga juttu ja hinnad olid täiesti normaalsed. (Turistile pakutakse "real street food experience'i" 400 ruupia eest, siin oli enamik asju odavamad.) Tellisin kookosriisi kerevetikarriga ja no.. see oli nagu Indoneesia! Nii hea! Ja pärast jõin veel ühe jää-piimakohvi ka, sest jää-piimateed neil polnud, aga mis sellest. Ja hoolimata sellest, et olin joonud juba nii palju, et loksusin kõndides.

Esimest korda siin on mu kõht nii nii mònusalt täis ja rahul, nagu oleksin Tais. Ja see on hea asi, sest mille muu jaoks need reisid ikka vajalikud on, kui nautimiseks :)

Et kontrastid jääksid, kohtasin teel koju tee ääres liputajat. Ka ootamatu ja kultuurist väljas kogemus.

Homme siis juba uued kontrastid.

Head ööd!

Vol. kolm, ehk Buddha kaitse all.

Hommikul ärkasin lapse nutu peale. See oli vali ja nõudlik ja näis tulevat kuskilt lähedalt. Kukkusin sellest hoolimata jälle ära. Uuesti virgudes sama lugu. Kas ta ikka veel nutab? Või jälle? On neid muitu? Kolmandal korral nentisin endamisi, et järelikult on kõrvalmajas lasteaed, kuigi aknast midagi näha ei ole.

Lõpuks ärganuna oma kolmanda korruse apartamendist alla laskudes, et hommikust sööma minna ilmnes, et ma ei pannudki palju mööda. See lasteaed-kool asub nimelt teisel korrusel, täpselt minu all ja seda veab üks omaniku tütardest. Seal õpib paarkümmend pisikest mustasilmset ja lokkisjuukselist nuku välimusega last ja kuna just jaanuaris tulid uued lapsed, ongi jaanuar "nutukuu". Tundub, et äratuskella mul siin vaja ei lähe.

Hommikusöögilauas tutvusin ühe Rootsi backpackeriga. Noor poiss, esimest korda Euroopast väljas, aga reisib üksi ja peamiselt maapiirkondades. Väga julge mu meelest. Jagasin temaga tükikest eesti kultuuriloost ja tutvustasin talle Vennaskonda.

Omaniku naine ja teine tütar tegid hommikusööki ja avatud tuba oli väga hubane. Naine rääkis oma mehest olulisemalt paremat inglise keelt, jutustas, et on mitu korda Euroopas käinud, seitsmekümnendatel, ja et nad peavad seda võõrastemaja juba 81. aastast saadik ja et enne ta jooksis ringi, nagu segane (otseselt, eksole), aga siis murdis puusaluu ja pärast oppi on elu väga aeglaseks läinud. Küsisin, kas ta harjutusi teeb ja ta ütles, et on laisk.. Inimesed on ikka nii sarnased!

Kuna ma siin väga mingeid turistiatraktsioone läbi joosta ei viitsi (paari erandiga), otsustasin oma tavapärase käitumise kasuks, ehk siis  lihtsalt jalutada. Ja ainus ilmselge sihtpunkt siin linnas on mäe otsas istuv hiiglaslik Buddhakuju. Teel sinnapoole leidsin täiesti juhuslikult turu, mis oli paraku orienteeritud turistidele ja kuiig leidsin sealt siidi, taheti meetri eest 1200 ruupiat, st umbes 8 eurot. Olen kindel, et kui paremini tingida oskaksin, saaksin selle vähemalt kuue peale. Aga õnneks jätsid värvid soovida ja kangas polnud piisavalt tihe, nii et sain rahus edasi minna. Et mul ainult jaksu oleks Colomboni oodata..!

Edasi sattusin kohalikule toiduturule ja sain esmakordselt elus osaliseks sellisele müügitööle, mida indiaskäinud kindlasti teavad. Enne kui arugi sain, olin ostnud vürtse sellise raha eest, mida ma normaalselt iial välja ei käiks. Ja ma ju sain aru, et ta petab, mingil määral vähemalt. Ohhjahh..!

Kui ma lõpuks sinna mäkke jõudsin, kus see paganama Buddha istub, olin südamerabanduse äärel. Mitte et see oleks jube kõrge mägi olnud (kuigi ta oli järsk, nii palju saan enda kaitseks öelda) või et mul poleks peakatet olnud või juua.. Ma olen lihtsalt viimasel ajal nii kohutavalt vähe ennast liigutanud, et võhm sai otsa. Paras! Ronisin siis Buddha selja taga trepist üles ja istusin varjualuses trepile maha. Õnneks seal ei olnud kedagi ja selleks hetkeks, kui keegi tuli, olin oma kohaga juba piisavalt harjunud, ega hakanudki kohe põgenema. Nautisin üle linna panoraamvaadet ja jahedat vaikset kohta oma pool tundi. Nii harv võimalus siinkandis. Ja võin uhkusega öelda, et võtsin isegi ploki lahti ja tinteka kätte. Mitte et sealt midagi tulnud oleks, aga progress ikkagi.

Aa, muide, see Buddha valvab tegelikult oma hammast seal ja see on väga püha koht ja tegelikult ta ON turistikas, kuigi mitte väga populaarne õnneks. Ja mõned legendid rääkivat, et tegelikult see hammas põles üldse ära kunagi, aga mis meil sellest.

Kui kord mäest alla sain, orienteerusin rongijaama, et pühapäevaks rongile pilet osta ja siis tagasi koju. Kasutasin waze'i ja see oleks kindlasti palju paremini töötanud, kui ma a) oleksin auto või b) oskaksin seda jalakäijale seadistada, kui see üldse vòimalik on. Siiski on mul nüüd pilet kotis.

Tagasi majas ilmnes, et tubade tsementpõrandaid parajasti poleeritakse, täpsemalt minu oma, nii et pidin oma dušiga paar hetke ootama. Aga see-eest on mul nüüd läikivilus põrand. 

Aa. Õhtul leidsin siis lõpuks üles esimese kohalike söögikoha ja tõin endale mingit pastaga sarnanevat asja köögiviljade ja munaga. Portsu hind 140 ruupiat, mis teeb alla euro. Maitse oli väga hea, aga paratamatult pani mõtisklema, et kui ma ei oleks öelnud, et pangu vähem vürtsi, mis minust siis oleks saanud. Praegusel juhul pidasin lihtsalt kolm korda vahet, et nuusata ja pool liitrit vett ära juua. 

Ma loodan,et see muutub, aga hetkel on Tai toidureitingu suhtes ikka pika puuga ees. 

Aga vähemalt mangostan oli superhea!

Vol. kaks, ehk Meeste Maa.

Ööuni magatud, hakkab pilt vaikselt ette tagasi tulema. Esimene päev siin riigis oli nii kiire ja kirju, nagu oleks neid olnud umbes kolm.

Esimene asi, mis mind kohale jõudes tervitas, oli pahvakas kuuma õhku lennuki uksel. Loomulikult. Nii uus ja samas nii tuttav. Lollakas naeratus hulpis näole ja tunnike lennujaamast välja pääsemiseni möödus uimas, nii et ma ei teagi, kas kõik oli päriselt nii hästi või olin mina lihtsalt pilves. 

Koti- ja viisakontoll läks valutult, kui välja arvata see, et olin unustanud täita immigratsioonisedeli, mis mulle teise järjekorra ja kümmekond minutit maksma läks. Siis sularahaautomaat, kohalik kõnekaart (jah, mul on kohalik number ja teine on väljas, aga ma ei oska telefonist vaadata, mis see on..), kutsu normaalne takso, sõida rongijaama. Väike segadus sellega, mis numbrid kohaliku kaardiga helistades eest ära kaovad, sõbralik abi telefonikaardimehelt ja juba ma seisingi lennujaama ees ja ootasin Mod, kes mu oma Toyota Hybridi peale korjama peaks. Viis minutit hiljem oli ta seal ja lennujaamast välja libisedes tabasin end mõttelt, et nii tsiviliseeritult pole ma juba ammu reisinud. Rongini oli tund aega.

Alles kiirtelt maha sõites ja ummikus isudes sain aru, et auto on kummaliselt vaikne. Et üldse on liiklus kummaliselt vaikne. Jah, loomulikult sõitis ta elektriga ja tuli välja, et elektriautod on siinmail väga populaarsed. Ootamatu ja äge. Oma liiklustihedusega on see ju superlahendus. Juht olevat eelmisel päeval kusagil isegi ühte Teslat näinud, mmmmm!

Tundus, et me ei jõua rongile. Kell näitas 15 minutit väljumiseni ja taksojuht raputas kahtlevalt pead. Aga siis olime me äkki seal ja tuli välja, et ta kell on ees ja et meeletult pikk looklev järjekord mind ei puuduta (kolmas klass, ma sõitsin teises) ja ta oli nõus mind ootama, kuni olukorda selgitan. Turismiinfo näitas kätte õige kassa, kassa juures üks noor poiss abistas mind ja lubas oodata kuni taksole maksan ja ootaski ja viis mu rongile ja kõik käis jube kiiresti ja rong oli jube täis, aga siis me juba seisimegi kahe vaguni vahelises täistuubitud ruumis, vetsu kõrval, mille hais oli midagi hoopis tesitsugust, kui Eestis iial ja ehk just seetõttu isegi talutav. Uks rongi küljel oli pärani lahti ja kahel pool olevates vagunites kõik aknad ka, nii et välja nâgi ilusti. Kõik vahekäigud olid paksult rahvast täis.

Lobisesime poisiga, kuni ta mõne aja pärat maha läks. Alles siis jõudis mu teadvusesse kohale, kus ma olen ja mis olukorras. St see polnud üldse hirmus, lihtsalt naljakas. Seisin vaheruumis, mis oli tihedalt täis tuubitud kohalikke triiksärkides mehi. Ainult mehi. Ja kui ma ütlen tihedalt, siis ma mõtlen, et TIHEDALT. Meil oli uhe ruutmeetri peal umbes seitse või kaheksa. Jube lõbus hakkas ja tundsin siirast kahjutunnet, et ei saa teha pilti "mina ja mehed" või midagi. Mõne aja pärast läks siiski ebamugavaks see liigne lähedus ja trûgisin vagunisse, kus oli ka paar naist ja juhuu, mõned turistid. Loomulikult kõik peale turistide vahtisid mind, üksik naisterahvas ju ikkagi. Lühikeses punases kleidis pealegi. Oleks vist võinud ikka pika kleidi panna.. Aga kõik olid sõbralikud ja naeratasid ja asi polnud ohutundes, vaid pigem liigses tähelepanus.

Pärast umbes tunniajast seismist pakkus üks tüüp mulle oma kohta ja ma võtsin selle vastu, kuigi see andis talle võimaluse minuga suhelda, mis on alati kaheldava vâärtusega. Ta rääkis,, et on juveliir ja näitas pilte ja ei osanud kohe üldse inglise keelt. Lõpuks ma enam ei jaksanud suhelda ja ta istus õnneks kaugemale, sest kohad olid vahepeal vabanenud. Siiski püüdis ta mulle pidevalt viibutustega selgeks teha, et võiksin ta kõrvale minna. 

Rongisõit Kandysse kestis 3h ja 15 minutit ja ma jõudsin lõputud korrad ära kukkuda. Väljas oli loomulikult kottpime, sest kell oli seitse läbi. Jahe hakkas isegi. Ma ei suutnud aru saada, kas see tuleb magamatusest või on väljas tõesti alla kahekümne kraadi.

Reis rongijaamast ööbimiskohta oli mittemidagiütlev tuktukisõit ja maja ja linn tundusid ööpimeduses natuke hirmutavad. Kõht oli ka jube tühi. Süüa sai viimati lennukis..

Läksin toidujahile teisele poole järve (mu ajutine kodu asub Kandy järve kaldal),aga kõik kohad, kuhu siseneda püüdsin, olid juba suletud. Lõpuks maandusin küllap suurima kohaliku hotelli restoranis, mis oli ka ilmselgelt juba suletud, kuigi töötajad vastupidist väitsid ja sõin salatubuffeest salatijääke. Mitte just kuigi srilankalik algus mu toitumisele, aga vähemalt kõhu sain täis (: Restorani manager seisis terve aja mu kõrval ja arendas vestlust. Õnneks rääkis ta normaalser inglise keelt ja läks liimile, kui ma hoopis tema kohta uurima hakkasin. Pärast tegi toidule sooduka ka. Kena temast, sest ma tõesti ei söönud buffeele vääriliselt.

Mööda järveäärt kodu poole kõndides ja iga vastutulija tervitustele vastates (juba esimene õhtu oli väsitav, ma ei kujuta ette, kuidas kolme nädala pärast on) kuulsin igal pool enda ümber tihedaid väikseid teravaid lirtsusid. Jajaa. Kõik järveäärsed puud näisid olevat täis kõhulahtisuse käes vaevlevaid linde. Nagu miiniväli, ainult et ei näe, kust järgmine tulla võib. Ja ausõna, see oli umbes nii, nagu vihma oleks sadanud. Mingil imekombel suutsin puhtaks jääda..

Kuni viimase meetri peal siiski oma kalalõhnalise pläraka kätte sain. 

Kandy linna inimesed peavad vist ikka väga rikkad olema..

Ikka kuulen ja kuulen..oma nime..!

Tundub müstiline, et ma pole juba kolm aastat pikemal reisil käinud, aga siit ta siis tuleb. Marioni seiklused SriLankal algavad nüüd.

Tegelikult algavad seiklused muidugi varem. Istun hetkel Doha lennujaamas ja juba on päris seikluslik, mis sellest, et mikroskaalal.

Tallinn. Jätan oma talveriided ema kätte. Pagasi ja tassimise osas suurepärane otsus. Väliseid klimaatilisi tingimusi arvestades mitte nii väga. Loomulikult ei ole asi tegelikult nii hull, aga praeguseks on fakt, et lühike kleit ja suvekingad pole miinuskraadidega ka lennujaamas sees just kõige parem mõte. See selleks.

Rahvast eriti veel ei ole ja igaüks saab istuda turvaliselt oma toolireas. Ülimalt mugav. Siis siseneme aga transfeerbussi ja ilmneb, et rahvast onGI nii vähe. Maksimaalselt viisteist inimest. Lennuk on tühi ja jahe ja vetsus on silt, et vett ei ole. Silt ei valeta.

Arlanda lennujaam Rootsis. Kuidagi õnnestub mul kõik kaasreisijad inimtühjas pagasisaalis silmist kaotada. Lähen suvaliste tüüpide sabas läbi mingi kahtlase ukse ja leian ennast lennujaama eesruumist. Uksed mu taga on loomulikult sulgunud ja transfeeri asemel lähen Qatar Airwaysi lauda otsima. Õnneks on lennukini aega. Vist. 

Saan oma pardakaardid kätte ja liigun kontrolli. Ja siis kuulen teist korda elus kõlaritest oma nime. Mida minust tahetakse, paraku aru ei saa, aga natuke jube on ikka. Pisut lohutust pakub see, et lisaks minule kõlab veel mitu vene nime. Juhuu! Ma ei olnud ainus, kes ära eksis! Õnneks on kõik siiski korras ja mind lubatakse lennukile. 

Qatar on Arlandaga võrreldamatu. Mässin ennast pleedi sisse, panen soojad sokid jalga ja vaatan filmi "Room". Näe, TT, nii kiiresti vaatasingi ära! Päris emotsionaalne on, aga õnneks sisse kriipima ei jää. Võtan välja pinali, et sealt pliiatsit võtta ja avastan, et olen unustanud pliiatsiteritusnoa välja võtta. Panen pinali kiiresti kinni tagasi ja võtan kavva nuga kohalejõudmiseni ignoreerida. Huvitav, mis kõigil teistel kotis olla võib..?

Maandume. Kell on kohaliku aja järgi 5.30 ja sooja on 16 kraadi. Väljas on paks udu. Õige, kõrbes on ju suured temperatuurikõikumised. 

Doha lennujaam on modernne ja puhas. Erinevad faktuurid ja mustrid, futu ja etno ulatavad teineteisele käe. Keset keskmist saali on hiigelsuur kaisumõmm, lamp peas. Tore, et monumentaalkunst võib ka nunnu olla. 

Varsti stardib viimane lend. Kell Eestis on pool seitse hommikul.