Two nights in Bangkok..

Minu kaks päeva Bangkokis on jõudnud viimasesse õhtusse. Laman oma katusetoa voodil, kuulan lahtisest aknast eemalasuval rõdul istuva kassi meeleheitlikku müügimist (üldse on siinsed kassid väga suguiharad ja ses suhtes valjuhäälsed) ja mòtlen òudusega homsele hommikule, kui kogu oma tavaari siit neljandalt korruselt alla ja edasi metroose ja veel edasi Eestisse ja Haapsallu pean vedama. 

Siinset aega võtab kõige paremini kokku üks sõna - higine. Kui Tais on palav, siis Bangkokis on lämmatav, ööpäevaringselt. Rohke tsement ja asfalt imevad terve päeva endasse lauspäikest, et seda siis hommiku ja uue päikseni tagasi üles kiirata. Kui mujal saad õhtuti vahel pikade varrukatega pluusi nautida, siis siin unista edasi. Või tähendab, minugi poolest kanna seda, aga mõnus see olema ei saa. 

Kui eile hommikul üleeilsete riietega kell kaheksa hommikul rongilt maha astusin, ootas mind sisseregistreermiseni ees kuus tundi, mil pidin edasi kleepuma. Õnneks lubati mul kohale jõudnuna hosteli eesruumis natuke akut laadida, nii mobiilil kui endal, kott sinna jätta ja salaja sain nurga taga isegi särgi ära vahetud. Siis võtsin ette jalutuskäigu mòne kvartali tagusesse parki, leidsin varjulises kohas pingi ja laua ja pesastusin sinna. Natukese aja pärast ühines minuga üks kohalik vanamees, kes tegi alguses sellist häält, et ma olen ta koha ära vòtnud, kui ma aga teda ignoreerisin, istus järgmise laua taha ja hakkas lehte lugema. Lamasin pingile ja ärkasin selle peale, et kuulsin kõrvalpingilt norskamist. Haha. Magasime seal kõrvuti laudade taga oma tunni, siis soovisin talle head päeva ja jalutasin edasi. Ta isegi naeratas. Sellised asjad liidavad. 

Veel paar tundi ja kohvikusistumist hiljem sain lõpuks tuppa ja pesta ja riideid vahetada ja tõdeda, et aknast on päris hea vaade. Asun Lumpini pargi läheduses, ümberringi suurel hulgal pilvelõhkujaid. Minu maja on küll kõigest neljakordne, aga mu uberik on ehitatud maja katusele, mis tähendab, et olen ümberkaudsetest pisimajadest kõige kõrgemal ja saan neist üle vaadata. Ühtlasi tähendab see, et saan aknaid lahti hoida, sest sisse vaadata keegi väga ei saa JA mul on suurepärane võimalus joosta üles alla kümnest trepist, kui unustan näiteks vett osta, nagu tâna juhtus. 

Et ma ei ole suurem asi turismiatraktsioonide külastaja, on viimased paar päeva olnud suhtselt etteaimatavalt turgudekesksed. Esiteks olen pidanud kuskilt süüa saama ja teiseks oli vaja viia lõpule missioon "uued kingad", sest minu armastus kõndimise vastu on viinud asjad nii kaugele, et mõlemas kingatallas oli auk. Ja nii ebamugav kui see ka siin ei ole (päris kuum oli sellel konkreetsel kohal), siis Istanbuli vihma ja pluss viie kraadi juurde ja eriti veel Eestisse nad kohe kindlasti enam poleks kõlvanud. Lisaks nägid nad juba ka âärmiselt rõvedad välja. 

Aga ei tohi jätta lisamata olulist detaili, nimelt minu jalanumbrit, mis on siinsete standardite kohaselt 41. Ja seda, et keskmine tailanna kannab kinga a'la 37. Mis omakorda tähendab seda, et suuremat numbrit, kui 40 on pea vòimatu leida. Seega veetsin eilse õhtupooliku, kui olin puhanud ja pesnud ja mònda aega mittemidagitehaviitsinud, mööda ühe ööturu kingapoode hekseldades. Tulutu vaev. Ainus, mille sain, oli peavalu.

Õnneks hakkas õhtul vihma sadama, see andis lootust jahedamale hommikule. 

Täna otsustasin kohe hommikul alustada Hiinalinna läbikammimisega, aga et hommikul ärgates ikka veel sadas, sain kohe mõnuga tunnikese kauem voodis jaurata. Pärast ilmnes, et kòik läks igati hästi, sest enne kümmet seal vist suurt midagi ei toimugi. Pärast kahte tundi tihedat poodide läbikammimist ning teepottide, teepurude, kottide ja loomulikult kingade uurimist, olin saanud LÕPUKS OMETI tutikad jalavarjud pluss lisaks kolm paari sokke, koti teed, veel ühe seljakoti (Fjällraven noh, mul OLI seda vaja!), kotitäie minisõõrikuid ja pehme põrsa, sest see oli liiga nunnu, et teda maha jätta. Õnneks on mul inimene, kellele seda kinkida nii, et saan ta ära sokutada, aga vahel ikka nätserdamas käia. 

Lisaks,olles nüüd viimud läbi põhjaliku turu-uuringu Tai erinevate piirkondade kaubavaliku ja hindade osas olen suht hämmingus sellest, kui suured on hinnavahed täpselt samale kaubale isegi paari tänavavahe kaugusel! Ausõna, kuni kümnekordsed! Ja ma räägin kauplemata hindadest, st kui ma oleksin oma asju ostes kaubelnud, siis vòiks see vahe ka suurem olla. Muidugi on ka kallites kohtades jäetud kauplemisruumi, aga kaubanduskeskuses ju ikka kauplema ei hakka? Vòi hakkad? 

Ühesõnaga, oma sisseostud tasub viia läbi kohe kindlasti turgudel ja kohe kindlasti hommikustel turgudel, mis on mòeldud kohalikele. Sest just sealt ostavad kohalikud kogu kraami, mida õhtul sulle kordades kallimalt maha ärida. Või mida kaubanduskeskustes veel hullemalt üle pipardada. Jah, tõsi, poes on ventilatsioon ja teatud loogika ja vähemalt illusioon mingist steriilsusest ja wc.. Turul pead teadma, kus miski on, muidu otsid ennast lolliks, aga tegelikult pole seal üldse nii räpane kui esimese hooga tundub ja tualette ka leidub ja mõnes poes on vent ka :) Ja kui mõelda kümnekordsele hinnavahele, siis...no saate isegi aru. 

Eriti karjuv oli see vahe täna õhtul, kui olin hommikul Hiinalinnas tuuritanud ja jalutasin Silomi kõrghoonete vahel asuval ööbazaaril, mis oli segamini gogobaaride ja prostidega. Vot seal olid alles hinnad!

Üldse oli see ööbasaar minu jaoks elamuslik, sest kuigi olen elus prostituutidega kokku puutunud kúll, siis mitte sellisel moel. Sest siin oligi tegemist pm kaubatänavaga. Iga ukse ees istusid toolidel näitsikud, kõigil komplektselt samas koloriidis kleidid vòi lausa univormid seljas ja nende läheduses mees või naine "menüüga". Sisu ma neil ilmselgelt täpsemalt ei näinud, aga igal juhul paistis punaste kleitidega tüdrukute menüü valdavalt punane. Neiud ise istusid telefonis vòi ajasid omavahel juttu, meeleolu oli pisut heksalteeritum kui ehk muidu tänaval, aga samas tailannad ja peoõhtud on suht hüsteerilised kooslused niikuinii. Peale punaste oli valida veel näiteks kollaste, siniste, mustade ja mereväetüdrukute vahel. 

Kui sellest tänavast välja sain. Algas teisel pool ristmikku uus, kitsam ja pisem, aga tâis välkuvaid tulesid, roosasid lühtreid ja kõva muusikat. Baaride sildid plinkisid ja katuste all olid välilauad. Tervel tänaval, nii laugele kui nägin, ei olnud ühtki naist. Siltidelt võis lugeda "dream boy","fresh boys" ja "hot males". Sealsamas kõrval puuviljadega kauplev tüüp arvas, et ma peaksin sisse minema, et seal saab keppi ka ja see on okei, et ma tüdruk olen. Kuigi kõik oli jube põnev ja kõõlusin seal heki taga veel natuke aega, et sisse piiluda, siis sinna tänavale ma siiski ei läinud ja tundsin, et maailm siiski suudab mind veel šokeerida. Siiski tunnen, kuidas minus on kuidagi mingi stagneeritus naiste kehade muümise osas, et see on kuidagi tavaline,aga kui panna úles silt, "fresh boys", lööb mingi alarmi tööle. Tegelikult see pole ju okei. Tegelikult peaks mõlemal puhul alarm tööle minema.

 

Kuhu see aeg küll kaob?

Ma olen rongis, teel Bangkokki.. Kuidas see küll nii läks, mina ei tea.

Eile hommikul ärkaisn oma viimasesse täispikka päeva Chiang Mais ja sain aru, et olen lõpuks saavutanud selle, mida otsima tulin aga mille eest (loomulikult) kogu hingest põgenenud olen. Igavuse. Mul on lõpuks piisavalt igav, et mu mõistus väljuks "vajan puhkust ja lebo, ma ei taha midagi teha" faasist ja liiguks edasi "kus küll on need väljakutsed ja projektid, jubedalt tahaks mòelda" faasi. Selle tähistamiseks läksin tollesse savikujuaeda, mis mu hosteli lähedal oli, võtsin muna-avokaadoröstsaia ja jäätee ning tekitasin endale parima välikontori, mida olen iial kogenud. Mööbel oli tugev ja mugav, päike paistis puuvõrade vahelt, aga mitte liiga eredalt, tuul puhus väga õrnalt, sääsed ei viitsinud minu peale eriti aega raisata ja ükski teenindaja ei pööranud mulle pärast toidu laudatoomist tähelepanu. Istusin aia kaugemas nurgas tiigi ääres, linnud laulsid, liblikad lendasid, maapind mu jalge all oli sammaldunud ja kogu linnakära jäi kõrgetest müüridest väljapoole. Ideaalne! Ka ei olnud mul läpakat ega tahvlit, vaid tegin tööd märkmiku ja telefoniga, mis lubas keskenduda asjale endale, mitte poole tunni kaupa feissbukki uppuda (mind kuidagi ei veetle see telefonifeissbuk). Veetsin seal niiviisi kohe mitu tundi ja sain täitsa tehtud asju. Kas ka òiges, suunas, eks see selgu, aga vähemalt mõte läks jooksma, mis on kõige olulisem. 

Pärast staatilist hommikupoolikut oli pärastlõuna vaja täita jalutamisega. Kõndisin kaugele vanalinnast välja, jõe äärde ja üle silla ja ringiga tagasi ja nagu oleksin neetud, sattusin taas Waroroti turule. Sel korral lähenesin aga mingist täitsa uuest küljest ja nägin mingeid täiesti uusi kangapoode täiesti tesitsuguste kangastega! Mòte hakkas täiskiirusel ketrama ja ma teadsin, et siit ma PEAN midagi NUKU Timm Thaleri jaoks kaasa viima, muidu olen täisloll! Aga püüa sa leida just need òiged kangad poest, mis ontuugalt täis ainult ilusaid ja inspireerivaid asju! Jõudisn oma selaveedetid ajaga vaesed müüjad nii ära tüüdata,et nad ei viitsinud mind enam isegi mööda kitsaid kangarullilabürinte jälitada, kui poes juba viiendat ringi tegin. Lõpusk sain aru, et pean midagi välja valima, sest ei mu rahakott ega reisikott talu kòike, mida osta tahaksin. Lahkusin poest kuue hoolikalt valitud geomeetrilise kangaga ja loodan siiralt, et neid ka reaalselt kasutada saan. Saavutasin ma sellega seda, et pidin koti kaks korda ümber pakkima ja tal otsas trampima, et ta kinni läheks ja mõistsin,et mingit šoppamist Bangkokis küll ei tule..

Òhtul käisin veel laupäevasel tänavaturul, mis on pühapäevase tänavaturu kõrval siinkandis üks olulisemakd turistiatraktsioone ja majanduse kasvu allikaid. Erinevalt Warorotist on sihtmärk konkreetselt turistid ja sinna sòidavad iganädalaselt kokku üle yerve ümbriuskonna kòik, kes vähegi millegagi kauplevad, sest ostjaid siin jagub. Turg algab kell kuus õhtul ja kestab umbkaudu kümne-üheteistkümneni ning tipphetkedel, ca üheksa paiku òhtul on see sama tihedalt rahvast täis, kui hiina metroo. Õnneks ei saanud ma kotiruumipuudusel suurt midagi osta, mis oli kergendus, kuna leidub seal pòhimõtteliselt kòike ja sealjuures väga atraktiivses vormis. Värvid, vormid, valgus, lõhnad ja helid. See turg on rikas kõige poolest. Ja loomuliklt on seal käsitööliste, kosmeetikalettide, riidestangede, leiutajate ja massööride vahele pikitud meeletus koguses erinevat tänavatoitu, mida ma ònneks sain osta, seega sõingi kahte erinevat dim sumi ja pehmeid vahvleid banaani ja rosinatega ja jõin oma armastatud puuviljakokteili. 

Koju jõudes kukkusin tonksti ära, et ärgata vastu oma viimasele päevale ilusas Chiang Mais. 

***

Mu rong pidi väljuma kell 15.30 ja ma ei tea miks, aga otsustasin rongijaama jala minna. St see ei olnud otseselt teadlik otsus, pigem otsustasin, et ma ei taha oma hosteli kaudu mingit orgunni. Lähen lihtsalt selles suunas ja kui satub õige auto tulema (siinkandis on ühistranspordiks punased kastiautod), istun peale. Eriti oleks see olnud mõistlik mu koti vastomandatud mastaape arvesse võttes. Aga kuidagi juhtus nii, et seda õiget autot ei tulnudki ja ma kõmpisin kokku umbes tunni lõòmavas kuumuses paarkümmend kilo seljas rongi peale. Idioot! Lubasin endale, et sellist asja endaga enam ei tee, et olen küll juba piisavalt suur tüdruk. Umbes kilomeeter enne jaama olin juba suht pehme. Viissada meetrit enne olin valmis alla andma. Siiski jõudsin kolmeks jaama ja sain koti maha visata, sest rongini oli veel pool tundi aega. Lisaks tundus, et rong pole veel ka tulnud. 

Möödus kakskümmend minutit, kolmkümmend, nelikümmend.. Rongi ei olnud ikka veel. Lõpuks ta tuli! Aga ei, meid kõiki seal jaamas informeeriti, et see rong väljub kell viis, meie oma pole lihtsalt veel tulnud. Kell 16.20 saabus lõpuks meie rong, aga peale meid sellele ei lubatud. Selle asemel teda pesti ja sõideti temaga inimeste ärritamiseks paarikümne meetri haaval edasi-tagasi. Kell oli 16.40. Ja rong sõitis tühjalt minema.!!!!!

Whaaaaat?!?!

Olime mingi hispaania tüübiga juba pikemat aega olukorra üle nalja teinud. Ütlesin talle, et pane tähele, viiene rong väljub enne meie oma. Ja nii oligi! Viiene rong väljus täpselt kell viis. Siis, kümmekond minutit hiljem sõitis samale perroonile meie rong, valjuhäälditest kuulutati, et "poole neljane rong on kolmandal perroonil" ja me saime lõpuks peale minna. Väljusime jaamast kell 17.30.

Ja siin ma nüüd olen,oma magamisvagunis, ülemisel korrusel, mind turvamas kaks koormarihma. Iga voodikoha ees ripuvad rohelised kardinad kollase tikitud numbriga ja tunne on natuke nagu Harry Potteri raamatus. Kaks tüüpi norskavad võidu üle vahekäigu, niiviisi larinal läbi kurgu, kell on veerand kümme òhtul, Bangkokini on aega veel kümmekond tundi ja mina olen seda teksti juba kaks korda kirjutanud, sest blogger otsustas mind vahepeal välja logida.

Tundub, et on aeg magama minna. 

Kui kõige vähem oskad oodata..

Ma ei oodanud tänasest päevast mitte midagi erilist. Plaanisin minna putukamuuseumisse vanalinna loodenurgas, pärast seda ehk parki istuma.. Erilise entusiasmita kõndisin valitud suunas, aga kui tuli hetk vasakule keerata, vanalinnast eemale, otsustasin, et ei, ma ei viitsi ja pöörasin paremale, vanalinna lõunaküljele (Chiang Mai vanalinn on perfektse ruudu kujuline) ja läksin hoopis vaatama ühete hiiglaslikku barokset hoonet, mis kunagi aastaid tagasi mu pilku oli püüdnud. Minu meelest on see ainus omataoline siin linnas, aga ma ei imestaks kui terves Tais. Kaks hoonet Kõrged ja heledad, rohkete luksuslike kuldskulptuuridega seintel ja balustraadidel, värviliste lillevitraažakendega, meeletute portaalidega ning möirgavate lõvidega kahel pool treppe ja sarviliste sokkudega katusel. Keset hoovi hiiglaslik kolmekorruseline kuldpurskaev. Kui tal viimati külas käisin, oli maja tühi ja ma uitasin seal vabalt ringi. Tundus, nagu oleks ehitus kunagi lihtsalt pooleli jäänud, sest elanud ei olnud seal küll keegi. 

Nüüd kâis aga maja juures elu. Hindudest tüübid tõstsid värvilisi klaase autost maha ja töömehed sebisid ringi. Oli näha, et asjad on kõvasti edasi liikunud. Hoovi oli tekkinud bassein ja torustik, elektrijuhtmed. Sisetööd tundusid olevat täies hoos. Ma tean, et majale on see hea, et keegi ta lõpuks ometi kätte on võtnud, aga minul oli pisut kurb, et ei saanudki enam seal üksinda uidata. Uurisin ja loomulikult tuleb sinna hotell. Kui kallis, et julge ma isegi mõelda..! 

Kohe järgmises majas nägin akendel mingied üliluksuslikke kostüüme, mis vòinuksid pärineda Lumekuninganna etendusest. Helesinised ja valged. Pitsilised-satsilised, tiivad ja kroonid ja kraed, krinoliinid ja sabakuued. Kõik sätendas ja läikis. Justkui valgetest puuokstest konstrueeritud detailid eendusid kostüúmidest oma poole meetri jagu. Täiesti nahaalselt, nagu ma siin viimasel ajal olen harrastama hakanud, libisesin uksest sisse ja piilusin ringi. Sest see nägi välja täpselt,nagu mòni teatrikostüüminäitus. Häirisin oma piilumisega mõnda noort tüdrukut, kes parajasti neidsamu kleite selga proovisid, üks noormees neid aitamas. Õnneks olid nad valmis mind tõlkima, sest poiss inglise keelt väga ei rääkinud. Tuli välja, et tegu oli laenutusega ja et kòik kostüümid on sealsamas tehtud selle poisi ja tema tiimi poolt. Igal juhul väga pònev leid. 

Mööda linna lõunakülge edasi minnes tekkis tunne, et nüüd peaks tualetti minema, aga no ei tulnud sellist kohta, kuhu tahaks sisse astuda. Kuni lõpuks tegin ekspromtsisenemise kohta, mis tundus sòbralik, umbes nagu too Bangkoki koht, üldse mitte traditsiooniliselt taipärane. Otsustavaks sai ehk see, et ukselink oli kassi kujuline ja nägin taamal koogiletti. Interjöör oli ülinunnu, selline laurashleylik, ainult et igal pool olid kassipildid ja -kujukesed. Tellisin jäätee ja puuviljakoogi ja olin juba maha istumas, kui nägin, kuidas teenindaja kandikuga trepist üles liigub. 

"Kas teil on teine korrus ka?" 

"Jah, seal on kassid."

" Oooooo!" 

Loomulikult läksin joonelt teisele korrusele!

Ja see, mis ma sealt eest leidsin, ületas kõik mu ootused. Seal olid madalad diivanid ja pastelsetes toonides lauad, mille igaühe küljes olid ka kassitoidukausid. Kaks tasandit, mitu mitu kassimaja ja mitmekorruselist voodit ja PALJU kasse!! Hallid ja valged, üks karvapallim kui teine ja üks siiam ja üks karvutu kass. Esimese hooga ma lihtsalt seisin seal keset tuba ja olin ònnelik. Seal oli peale minu veel umbes kolm-neli inimest, kõik mängisid kassimänguasjadega ja kassid tuuseldasid igal pool ringi. Paari minuti pärast rahunesin pisut maha ja istusin ja no..hakkasin nautima. Mängisin ka natuke, aga edasi pigem jälgisin. 

See oli üks tõeline ònnelik-olemise-koht! Kòik naeratasid helgelt ja olid jube rõõmsad. No ja ausõna, kuidas saaks mitte! Tõeline teraapia! Vahet pole see kook ja tee, eksole, kuigi need olid ka väga head. Olin seal kokku vist oma tunni. Lõpuks olin ruumis üks ja üks tüüp jäi mu kõrvale magama ja kõik teised tõmbasid ka igaüks kes kuhu kerra ja lihtsalt hea oli olla. Lahkudes uurisin, et kaua nad avatud on olnud ja ilmnes et NELI PÄEVA! Vau, on mul alles ònne! Küsisin, et kas neid kasse saab lapsendada ka ja vastuseks tuli, et kòik need kassid kuuluvad SAMALE inimesele! KAHEKSATEIST tükki!!!!! Ja et need ongi kõik tema kassid ja et ta tegi nendega kohviku ja ise elab sealsamas..! Nagu wtf?! See annab väljendile "crazy cat lady" ikka hoooooopis teise tähenduse! Ma olen lapsuke selle kõrval :D 

Aga kõik kassihullud, kes te Chiang Maisse satute ja karvast lähedust igatsete, sealt saab! 

Kui ma kohvikust väljusin, olin vâga tõstetud meeleolus ja jalutasin edasi, sihiks kohalik disainiraamatukogu, mille olemasolust olin kuulnud juhuslikult taksos rongijaamast kesklinna. No on ikka iga asi millekski hea! 

Hoone oli kollane ja modernne, kuigi muud sellest ei ootakski. Avatud puittrepid viisid teisele korrusele, esimesel korrusel oli koosolekukeskus ja kohvik, raamatukokku saadeti mind aga trepist üles. Nüüd sai selgeks, miks minust oli erakordselt intelligentne enne ärasõitu telefoniga passist pilti teha, sest kaasas ma seda siin igapäevaselt ei kanna, aga ilma poleks ma sisse saanud. Ja ausòna, ma oleksin ikka paljust ilma jäänud. 

Raamatukogu oli kõrge ja avar ja hele ja jahe ja vaikne. Riiulid olid kõrged, kakskeelsete siltidega ja liigendasid ruumi kaheks osaks. Ülemistelt korrustelt sai raamatuid kätte mööda seina libiseva metallredel abil. Keset ruumi olid pikad töölauad mòne suure mac lauaarvutiga ja pesadega läpakate jaoks. Päris mitu inimest istus laudade taga ja tegi tööd. Atmosfäär oli kõike muud, kui tolmune. 

Sama võib öelda raamatute kohta. Kuigi ma ajakirjade sektsioonist oma uurimisega palju kaugemale ei jõudnudki (nii palju disainiajakirju!!), siis natuke ringi vaatasin ikka. Iga raamat oli oma kilekaante vahel, pekmekaamelistel tagakaane külge pandud tugev papp, nii et kõik teavikud kinldasti korras püsiksid. Hea süsteem! 

Istusin laua taha ja hakkasin lappama. Mõnus kerge tunne oli. Olin seal paar tundi, enne kui kòht nii tühjaks läks, et pidin minema hakkama.

Niisiis osutus minu algselt mõttetuks tunnistatud päev üheks ägedamaks siiani! Olles kogu Aasia kuumusest juba loiutatud, oli nii värskendav ja eriline veeta üks päev jahedates õhutatud heledates ruumides, kus on palju valgust, aga see on sama ohutu, kui kodus. Ja selle kõige juures nautida seda, et varbad on paljad ja seljas ainult õhuke särk! Fantastika! 

Üldse on mul siin olnud aega mõtiskleda teemal, miks see Eestimaa talv mulle kohe üldse ei istu. Jah, külm, okei, pime, jah, aga on veel üks asi, millega ma kunagi ei harju ja mis tapab inimesi tõenäoliselt umbes sama palju, kui pimedus. Selleks on kehatus. Sest kui on nii külm nii väljas kui sees, siis inimesed pakivad ennast sisse, on pidevalt mingite kihtidega kaetud ja oma nahka, oma keha justkui ei olegi enam. Mina küll tunnen, et kaotan talvel sellega kontakti, et ma püüan muuta ta omamise võimalikult väheebamugavaks, aga oma keha tajumisest, selle nautimisest on asi ikka väga kaugel. Nahk on kuiv ja kare, punetav, lõhenev, õhu- ja päiksepuudusest punniline. Mis seal ikka nautida? Seevastu siin, ka päiksepõletuse või sääsepunnide või meeletu higistamise korral on mu keha ikkagi kogu aeg sada protsenti olemas, ma näen seda ja tunnen ja saan aru, kuidas ma olen teda igatsenud. 

Jah, ka see on hea pòhjus siin olemiseks!

Väärtuslikud detailid.

Et asjad, mida teha olin plaaninud, hakkavad vaikselt otsa saama või jäävad mu viitsimise taha (see kehtib pigem kultuursemate asjade kohta) ja pealegi olen ma enamikke asju juba kunagi siin teinud, siis kisub olemine vaikselt üheülbaliseks ja väiksed elulised detailid muutuvad aina olulisemaks. 

Näiteks see, et kõik kohad on siin kasse täis. Koeri,jaa, neid olen varem ka tähele pannud, aga kasse ma enne justkui väga näinud ei olnud. Núüd in nad aga igal pool. Iga templi juures on oma kass(id), iga poe juures, iga maja juures.. Okei, ma liialdan, aga tõesti, nad on igal pool. Ja nii võibki viimasel ajal näha Chiang Mai tänavatel ühte imelikku valget naisterahvast kükakil, käsi välja sirutatud imelikus keeles kònelemas. Sest mis mõtet oleks mul kassidega inglise keeles rääkida? Enamik neist on jube arad ja pògenevad kohe, kui aru saavad, et mu huvi on otseselt neile suunatud. Mòni on aga julgem ja laseb ennast paitada ja rääkida, kui ilus kass ta ikka on. Enamik kasse on siin mingi (ma pakun, et sünnipärase) defektiga, nii et neil pole kas sabaotsa vòi lausa enamikku saba ja selle asemel on mingi mügarik. Sest siin pole nii palju uksigi, et kõik oleksid sabapidi ukse vahele jäänud. Ja kõik paarutavad rahulikult tänavatel ringi, enamikel kaelarihmad kaelas. Nii tore mu meelest!

Siis sattusin poolotsitult-poolkogemata ühte kohta, kuhu olin lootnud uuesti sattuda - terrakotaaeda. See on justkui templiaed, aga pole ka. Hetkel on seal hoopis paar kohvikut. Aga jah, tegu on aiaga, kòrge kivimüüriga muust maailmast eraldatud, puid tâis kasvanud ja erinevalt kogu muust linnast vaikne, varjuline, samblane ja niiske. Ja kòik müüripinnad ja enamik maapinda on täis erinevas suuruses ja vormis punasest savist skulptuure. Väga müstiline ja eriline koht. Paraku leidsin ta siis, kui hämarus oli juba laskumas,nii et mingeid väga hâid jäädvustusi mul saada ei õnnestunud. Aga see on küll koht,  mida soovitan. 

Õhtust süües sattusin peale ühele huvitavale grupile - soomlastest mees ja naine oma nelja! lapsega. Lapsed tundusid olevat väga väikeste vanusevahedega, ca kaks viiest (poiss ja tüdruk), kolmene tüdruk ja siis ca ühene tüdruk, kes ema süles magas. Et ma enamikust aru sain, mis nad rääkisid, oli see eriti huvitav jälgimine. Mees oli selline tüüpiline soome rokkar - pikk blond pats ja sokuhabe, must Metallica särk ja kõvasti tätoveeringuid. Ainult õllekõhtu ei olnud. Naine oli ka tavaline, ehk oli ta varem rokkar olnud või on nüüd ka, aga välja see ei paistnud. Ja jagasid nad maid siis peamiselt kahe vanema tütrega, sest poiss püsis üllatavalt vagusi ja ühe koha peal. Aga need kaks valgete juuste ja roosade kleiitidega daami võtsid pòhimõtteliselt turu üle ja enamus ajast nende vanemad kas ei viitsinud või ei tahtnud seda näha ja lihtsalt ajasid omi asju, totaalselt kõike ignoreerides. Alguses oli teema lihtsalt selles, et vanem tütar tahtis kana, mis oli paraku otsas ja juua, mida isa talle enne toidu valimist keelas. Siis keskendus isa toidu tellimisele (kòik toimub õues, müügiputkad on ratastel ja süüakse plastiklaudade taga plastiktoolide peal) ja tütar läks omapead ringi uurima. Ta leidis kõrvaltegutseva smuutimeistri ja hakkas seda ahistama. Küll toppis kâsi tolle jääkasti, küll võttis svammi ja hakkas jääkasti pinda pesema. Vanemad seda ei näinud, olid muuga ametis. Naine andis talle banaani, et temast lahti saada. Tüdruk läks banaaniga isa juurde ja see ei reageerinud kuidagi. Ahah, banaan, okei. Varsti oli ka väiksemal tütrel sama tehnikaga saadud banaan. Vanemad ei reageerinud endiselt. Nad istusid lauas ja hakkasid sööma ja vahepeal sòid lapsed ka, aga siis kiusasid nad ònnetut smuutinaist edasi ja ta oli ikka täitsa hâdas, sest Tais pole minu meelest kombeks laste peale häält tòsta, kuigi seda oleks vaja olnud. Vanemad ajasid omavahel juttu ja isegi kui nad minu meelest vahepeal nägid, mis toimub, ei teinud nad seda märkamagi. 

Minus oli vastakuti kaks tunnet. Esiteks see, et saada nii väikese vahega neli last ja tulla nendega koos Taisse puhkama ja tulla sööma kohalike turule, mitte mònda turistirestosse on imetlusväärne ja nood inimesed peaksid medali saama. Teiseks aga see, et okei, te olete väsinud ja ei viitsi sellega tegeleda, aga need lapsed jooksid suht amokki seal ja tekitasid teistele inimestele meelehärmi, mis minu meelest ei ole okei. 

Teoreetik on rääkinud.

Et elule pisut vürtsi lisada, otsustasin külastada veel ööturgu, mis on pòhimòtteliselt Chiang Mai allmaailm ja turismikuumkoht ühes. St see on kaubatänav, kuhu pääseb mööda ühte teist tänavat, kus kaup on hoopis teistlaadi. Jah, seal on ka igasugu poode ja massaažikohti ja baare, aga ka kõvasti napis riietuses ja meigitud näitsikuid, kes nähtavasti on valmis ka muuks, kui vestluseks. Kuigi ma polnud seal esimest korda ja teadsin seda oodata, siis ikkagi oli see kòik minu jaoks kriipi. Kogu see kõva muusika ja kòik need naised ja mehed.. Paratamatult tul väga lähedale küsimus, et mis ometi toimub selle naise peas, kes seal seisab? Või enam ei seisa? Ja mis toimub selle mehe peas, kes seal menüüd uurib ja ehk ka midagi tellib? Ei saa mina aru neist ilma asjadest. 

Turg ise ei tekitanud minus muud tunnet peale tüdimuse ja läksin hoopis koju ära. 

Šopahooliku pihitimus, osa kaks.

Eile hommikul otsustasin teha ära kohustusliku treti Chiang Mai lennujaama kaubanduskeskusesse. Esiteks lootsin sealt leida ühtesid konkreetseid jalanõusid ja teiseks võtta ette missioon pesupood! Eestis ei jõua ma selleni pea kunagi, siin pole mul aga mingeid takistusi - aega on laialt käes ja riietusruumis pole vaja palju kihte maha koorida. 

Loomulikult avastasin poes kingaosakonda läbi kammides, et otsitavaid jalavarje ei ole seal enam. Oh mind, naiivikut! Millal ma need eelmised ostsingi?? Viis aastat tagasi? Kuus? Pole ime, et valik vahepeal pisut muutunud on. Rõõmsamaks see tarkusekilluke mind ei teinud, aga ega parata polnud ka midagi. 

Pesuosakonnas hakkas mind kohe üks müüja jälitama. See on siinkandis poodide üks suur miinus - mõnelpool ei saa ümber ka keerata ilma, et keegi sappa ei haagiks. Kõik on nii abivalmid, abivalmid, aga mina tahaksin rahulikult ringi käia ja mõelda ja näppida! Kui ta mulle juba kolmandat asja soovitas, millest ma huvitatud ei olnud, olin vist nii õnnetu näoga, et ta tõmbas natuke tagasi, aga ainult teatud kaugusesse, sest jumal hoia, mida ma siis vòiksin korda saata, kui keegi mind pingsalt ei jälgi! Lõppkokkuvõttes oli trett mulle edukas ja mu rahakotile hävituslik ja loodetavasti ei pea ma enam mõnda aega Eestis pesupoodi jalga tõstma. 

Tagasiteel linna poole otsustasin oma õnne proovile panna ja minna otsima ühte kohalikku kaltsukat, mille kohta netist lugesin. Et mulle meeldivad sellised kohad, siis ei olnud see otseselt úldse seotud vajadusega uute riiete järele, vaid pigem lihtsalt uudishimu. Sest netis oli kohta kirjeldatud kui "metsikult räpast, nii et tunned pisikuid oma kehal ringi jooksmas" ja "kõigil klientidel olid näomaskid", aga samas "see on mu lemmikkoht" ja "hinnad on meeletult odavad". Ostsin endale igaks juhuks isegi näomaski.

Et ilm oli endislet hall ja vihmane, olid seda ka minu kingad ja sääred ja mis kõige  hullem - too sulanud susside hööveldumine on teinud mu kingatallad nii siledaks, et panen igal vähegi libedamal pinnal liugu. Siin on aga igal pool kahjelplaadid maas. Seega kui sajab, ehk viimased päevad, käin ringi nagu part jääl. Koht asus loomulikult suht eikusagil, aga moodne tehnoloogia ja google maps osutusid taas kord asendamatuteks, nii et jòudsin vipersuteta kohale. 

Koht nägi väljast vaadates tõesti suht ebausaldisväärne välja, lihtsalt nagu tokkide otsa püsti aetud traatseintega katus. Kui aga sisse minna, jalanõusid ukse taha jättes nagu ikka, oli see koht põhimòtteliselt nagu Paavli kaltsukas noil kaugetel päevadel ,mil seal riideid veel hiidvannidest òngitsema pidi. Lihtsalt selle vahega, et vannid olid põrandal ja külma asemel olid maja servades niiskuskahjustused. Mingeid tohutuid pisikuhorde ma ei tajunud ja hakkasin tuulama. Asi lõppes sellega, et istusin keset ühte vanni ja tuustisin kleite kahes suunas laiali. Ja jah, see oli okei, sest ainult servast ei ulatunud kuigi kaugele. Ja jah, see oli täitsa mònus, sest vihma sadas väljas ja riided olid kuivad ja soojad ja pehmed ja ma leidsin täitsa mitu ilusat asja. Seitsme eseme eest maksin kokku sada bahti, ehk ca kaks pool eurot. Pärast neid selga proovides olid nad pea kòik mulle loomulikult vähemalt number väiksed, aga mis sellest. Mul oli täitsa lõbus pärastlòuna. 

Koju jõudes olim úleni niiske ja kahtlustasin, kas ma mitte ikkagi sealt näiteks kirpe külge ei saanud. Õnneks siiani tundub, et siiski mitte. 

Õhtu jõudis vaikselt ja muudkui sadas ja sadas ja ausòna, hakkas pisut jahegi. Panin ööseks aknad kinni. 

Šopahooliku pihtimus.

Chiang Mai.. Iga ostuhullu unistus. Vähemalt sellise ostuhullu, kes armastab palju ja hästi süüa ning keda huvitavad käsitöö ja kõik selleks vajalikud tarbed. Või söögitegemine. Riideid on siin ka palju. Ehteid. Raamatupoode. Disainipoekesi.. Ühesõnaga, ma olen kohas, kuhu ükski terve mõistusega inimene (kes mõistab, et mul on JUBA kúllalt kangaid kolme eluea jaoks), mind ei laseks. 

Esimene koht, kuhu hommikul minna otsustasin, on Waroroti turg. See asub põhilisest turismipiirkonnast väljaspool, ca kilomeeter vanalinna kirdenurgast minnes ja katab kokku päris mitme kvartali suuruse piirkonna. Turu keskmeks on hiiglaslik kolmekorruseline turuhoone ja selle ümber tänavate ja tänavate kaupa erinevaid väikseid poode. See on Chiang Mai kangakeskus. Kangapoode on siin kümneid, igaühes erinev valik ja stiil. Enamike kangapoodide omanikud on hindud ja kangaid müüakse mingil kummalisel põhjusel jardides, sest kòik muu käib meetriksüsteemis. Lisaks kangastele saab siit igas vikerkaarevärvis niite, lõngu, nööpe, pärleid, poolvääriskive, vääriskive, kulda, hòbedat ja lotopileteid juhuks, kui raha peaks lõppema, sest see juhtub kiiresti. 

Tegin endale teene ja ignoreerisin suht kõike muud peale kangaste. Vähemalt turuhoones sees läks täitsa õnneks aga sealt edasi oli keerulisem. Alguses sattusin poodidesse, mis olid suurele tänavale lähemal ja seega rohkem turistihoiakuga, ehk kallimate hindade ja paindumatu suhtumisega. Kui aga majade vahel natuke ringi ekselda ja poristesse põiktänavatesse ronida (sest ööst saadik sadas), siis leidus seal poode, mis nägid pigem välja nagu laod, kuhu esimese hooga sisse ei lähekski. Aga kui ikka lähed, siis võid leida sealt uskumatuid aardeid. Ja mis kõige parem - asjadel on hinnasildid!! Ühest sellisest ostsin kümme meetrit erivärvilisi õhukesi linaseid kangaid ja kandipaeltest õmmeldud mustrilisi paelu, millele peale vaadates karjus vastu "töötunnid!" ja mis maksid umbkaudu euro meeter. Siis sattusin ühte pisikesse räbalasse putkasse, mis müüs kohalike mägihõimude kasutatud riideid. Muidu poleks see ehk midagi,kui need hõimud oma riideid nii meeletult värve ja mustreid täis ja läbi ei tikiks. Materjalid, millele see kòik oli tehtud, olid pehmelt öeldes odavad - ühe tagumine pool oli lausa narmendavast plastikriisikotist - ja väikestest tükkidest kokku aetud, mustrid seevastu aga hingematvad. Paraku olid ka hinnad seal putkas hingematvad ja et ma ei usu, et hòimurahvad sellest rahast ise midagi näevad, piirdusin vaid fotodega. Kui aga nendesamade tüüpide oma turujupile jõudsin, ei suutnud ma sealt paari kotita lahkuda! Olen sellist tahtnud sellest ajast, kui siin kunagi esmakordselt käisin ja lõpuks ometi on ta mul olemas!

Viimase asjana läksin kangapoodi, kus juba hommikul käinud olin ja näinud ülipehmet siidi-polüestri segu. Omanik oli mulle öelnud, et meetri hind on 100 bahti, st 2,7 euri meeter ja seda ma pidin saama! Kui aga poodi jõudsin, oli kassas hoopis üks noorem naisterahvas, kes mu hinnaväite peale suured silmad tegi. Et misasja, isa müüb seda kangast ju 140, või vahel 120 bahtiga! Nii et perebisnis :) Ta hõikas isa, lüheldast hindut ja too ütles tulles, et jah, tõelpoolest tegi ta mulle hea hinna :) Üldse mulle meeldis see tüüp. Kui küsisin, kas on siid, vastas ta, et on segu ja kui küsisin protsenti, siis ütles, et 35-65 polüestri kasuks ja et triikida ei tohi. Lõpuks ometi üks aus müügimees! Nad uurisid mu päritolu ja Eesti kohta ja tüdruk ohkas, et tahaks väga sinna minna, aga aega ei ole.. Et talle meeldib väga külm ilm ja et ta on kuuma suhtes allergiline. Ma arvan, et Chiang Mai ei ole sel juhul parim koht elamiseks, aga talle ma seda siiski ei öelnud. Hakkasin põhimõtteliselt juba minema, kaheksa meetrit kangast kotis, kui mulle pakuti india kohvi ja küpsist ja ajasime veel natuke juttu ja no väga sümpaatne oli. Ja saavutasid nad selle, et lähen kindlasti tagasi. 

Siis kolisin oma uue hosteli uude tuppa, laotasin kogu uue varanduse mööda põrandat laiali ja pool tuba sai seda täis. Oh rõòmu! Hea, et ainult käsipagasiga tulin! 

Sest ma ju tahan siit ometi veel asju..!

Pikk päevatee kaob ööse.. Ja tagasi hommikusse.

Reis Koh Kutilt Bangokki ei olnud just midagi erilist. Eriline oli vaid vist see, et üle pika pika aja lasin end esmakordselt turismifirmal ühest punktist teise viia. Siin on reisides nimelt kaks võimalust, kas võtad nn mõtleva ja tegutseva inimese rolli ja kasutad riiklikku ühistransporti, st otsid üles bussi/rongijaama ja ostad sealt pileti, vòi võtad mugava inimese rolli, ostad mõnest lennujaamas (või ükskõik millises hostelis) olevast infopunktist paketi kuhu iganes, sulle tullakse järele ja viiakse ära. Tihtipeale isegi odavamalt. Esimesel versioonil on aga teatud eelised. Nimelt sõidad sa korraliku suure bussiga, mis läheb kindlasti punktist a punkti b, kus sul on suure tòenäosusega võimalik istuda kahel kohal, õhk on jahe ja enamasti antakse isegi pudel vett teele kaasa.Turismifirmadel on aga pisikesed minivanid ja nende osas on suht vene rulett, millise otsa satud. Kui paljukesi teid sinna sisse surutakse, kas jalgadel on ruumi ja kas konditsioneer töötab, kus teid lõpuks maha pannakse, kus ümbes istuma sunnitakse ja kaua seal kuskil ootama peab. 

Turismifirma kasuks otsustasin ainult ühel põhjusel - tahtsin jõuda kuuesele rongile ja et minivanid sõidavad lubatud kiirusest enamasti ca 20 km/h kiiremini, ega tee plaanipäraseid peatusi, jõuab nendega rutem. Ka teadsin tänu nòustamisele, et nad teevad peatuse lennujaamas, kust rongi peale on minu teadmistega kõige lihtsam jõuda. Ootused ei petnud mind ja pärast magamistähe all möödunud viite tundi (ja 300 km) olingi lennujaamas. Sealt läksin skytrain'ile, sealt edasi metroosse ja olingi juba viieks rongijaamas (olgu mainitud, et Cozyst startisin laevale kell kaheksa hommikul, Tai on suur ja lai). 

Rongijaamas ootas mind aga tore üllatus - kõik rongid olid absoluutselt välja müüdud! Nii et mitte lihtsalt minu soovitud alumises magamisupees ei olnud kohti, eiei, kolmest õhtul väljuval rongist oli kohti üldse veel ainult viimase rongi kolmandasse klassi..! Kuna ma ei olnud Bangkokis ööbimisega arvestanud, võtsin selle, mis võtta oli (lisaks ostsin ära ka nädala pärast väljuva tagasisõidupileti. Ja arvake mis - ka need rongid olid juba totaalselt välja müüdud!). Ühtlasi võtsin teatavaks, et mul on rongini aega viis tundi ja et mu telefoni aku vaagub hinge. Kuna rongijaama ümbrus ei ole just kuigi helge ja sõbralik paik, tegin Marionit ja jalutasin suvalises suunas, eesmärgiga leida koht, kus saaks pikemalt istuda, et telefon jõuaks laadida. Mu õnn ei petnud mind. Maandusin pisikeses puhtas ja sõbralikus hiinapärases käsitööjäätisekohvikus, kus mängis euroopalik pop, põrand läikis ja seinapistik mind juba ootas. Olin seal üle tunni, nautisin jäätee-frappe't, banaani-šokolaadisaia ja kõige puhtamat avalikku tualetti terves Tais. Pärast seda oli elu tunduvalt ilusam ja aeg rongini ka enam mitte nii pikk. 

Rongis oli peale minu veel suur hulk turiste. Tegelikult oli enamik kolmanda klassi reisijaid turistid, kohalikke oli suures vähemuses. Hiljem teise kolmanda klassi vagunisse piiludes mõtlesin, et äkki nad lihtsalt hoiavad vagunid meelega lahus, sest seal olid ainult taid. Minu koht (jah, need on nummerdatud) oli ühe kiitsukese tedretähnilise poisi kòrval, kelle triibulised põlvpüksid olid neoonvärvi täis ja kelle kohta hiljem selgus, et ta on pärit Walesist, et ta nimi on Ceidiog, et tal on pooleli üle poole aasta vältav Kagu-Aasia reis, et ta lõpetas just matemaatikaõpingud ja mõtleb nüüd, mis edasi. Ja et neoonvärv on mingi peo tulemus, mitte kunstilembuse väljendus. Tegelikult sain seda kõike teada alles hommikul, aga nüüd istusime vaikides ja ootasime, et rong liikuma hakkaks ja et palun palun meie vastu keegi istuma ei tuleks! Kell sai kümme, pool üksteist, kolmveerand üksteist..kell üksteist hakkasime liikuma. Miks, teab nähtavasti vaid rongijuht. Ühele kahest vastasistmest istus tai mees, sain ikkagi oma varbaid toetada. Sõita oli jäänud neliteist tundi. 

Umbes tund pärast starti, kui oli juba ilmnenud, et magamine saab olema suur probleem, tuli rongi kaks pahmoti moodi tai tüüpi. Üks lihtsalt räpane, teine ka ilmselgelt purjus ja agressiivse olekuga. Nad kâisid vaguni läbi, aga maha ei istunud ja läksid siis edasi..et natukese aja pärast tagasi tulla. LOOMULIKULT olid nende kohad meie vastas god dammit!! Paganama Murphy!! Eelmine tai istus kõrvalpingile ja meie saime endale nood naabrid. Too normaalsem pani oma asjad pingi alla ja jäi suht kohe magama, teine aga hakkas oma rämedal moel mingit juttu ajama. Mu naaber püüdis viisakalt vastata, ta mees ka, oleks vist ohtlik olnud mitte, mina saatsin pilgu ja noole ja panin silmad kinni. Purjus tüübid on viimased, kellega ma suhelda tahan. 

Öö möödus aeglaselt ja vaevaliselt, mugavamat asendit otsides ja mõeldes, et järgmisel korral lendan sinna. Siiski õnnestus mul nähtavasti vahepeal ka sügavamalt magada, sest hommikuks oli mu pingi alla pandud avamata veepudel pooltühjaks joodud. Ceidiog ütles hiljem, et oli korraks öösel silmi avades näinud, kuidas too purjus tüüp ta snäkke sööb, nii et hea, et oma käekoti enda ja seina vahele olin pressinud. Esmakordne selline kogemus siin riigis, ütlen igaks juhuks kohe ära. Õnneks väljusid tüübid ca kaks tundi enne rongi jòudmist, nii et saime endale kumbki ühe pingi ja lõpuks ometi natuke mugavamad poosid. Mis sellest, et kell oli tol hetkel juba ca üksteist hommikul ja uni tegelikult läinud. 

Selles samas peatuses istusime päris pikalt, nii pool tundi ehk. Ühel hetkel avastasin, et meie eest on rong koos ühe vaguniga läinud ja et vaguni eestotsast paistavad rööpad ja loodus. Küllap oli see siiski plaanipärane, sest varsti tagurdas meie ilma vagunita uus rong ette ja sõitsime edasi. Chiang Maisse jõudsime tunniajase hilinemisega. Olime rongis veetnud viisteist tundi. Mu selg pole sellest siiani toibunud.

Pärast sellist brutaalset trippimist tundus ka Chiang Mai kuidagi ebasõbralik. Jube lârmakas ja tolmune ja segane. Telefoni aku oli surnud, internet ei töödanud ja ma polnud kindel, kus mu broneeritud hostel asub. Õnneks leidsin ta siiski probleemideta üles ja sain üle kolmekümne tunni pesta ja privaatsrlt olla. Ja kuigi mu toas oli justkui olemas kõik, mis soovisin,st privaatne vannituba ja rõdu, siis ostustasin minna ja ülejäänud ajaks endale uus koht otsida, teise vanalinna otsa, kus on suur park ja rohkem loodust. Ja sööma pidin ka niikuinii. 

Pärast pikemat jalutamist ja erinevate kohtade uurimist (kõik olid kas väga kallid või täis või mõlemat), peatusin lõpuks ühe koha ees, mis tundus sõbralik. Tuli välja, et tuba oleks mulle vajalikeks päevadeks olemas ja et see maksab vähem,kui olin arvestanud. Palusin seda näha. Läksime möôda halli puittreppi teisele korrusele ja mulle näidati tuba, kus polnud midagi peale voodi ja ventika seinal, ei vannituba, ei rõdu, küll aga suur aken, valgeks värvitud puitpõrand ja tuttavlik värvilõhn. Ühised pesuboksid allkorrusel oli avarad ja puhtad. Ütlesin, et mõtlen natuke ja jalutasin edasi, aga otsus oli tegelikult langetatud. Poole tunni pärast olin tagasi ja tänasest on see minu kodu kuni pühapäevase tagasilennuni. Mida kõike ei suuda üks puittrepp ja valged laudpõrandad! 

Järgmiseks missiooniks oli toit. Õnneks ei olnud ses osas küsimust - suundusin sinna, kus oma esimesel Chiang Mai ajastul igal õhtul olin söönud, põhjavärava juurde turule. Sinna laotuvad igal õhtul laiali kümned toidupakkujad ja sealt leiab igaüks endale midagi. Isegi see, kes tahab steiki ja friikartulit. Aga mina tahtsin nuudleid ja puuviljakokteili ja neid ma sain, ja kimbu banaane ka veel. Mu lemmikuid, pisikesi ja matsakaid, ümmarguste mustade seemnetega. Istusin oranžil plasttaburetil troopilises öös, mis pool seitse õhtul kukkus nagu raiutult ja minu sisse tuli taas rahu. Kuus aastat on möödas, aga siin on kõik sama. Samad müüjad samadel positsioonidel, isegi puuviljakokteil maksab sama palju ja seda teeb sama naine. On kohti maailmas, kus aeg ei liigu ja mis tagasitulijana on hea ja kergendust pakkuv. Ja olijatele - nad vist ei märkagi aja möödumist, sest siin on kõik päevad ja kuud ja aastad sama nägu. Ainult vihma sajab vahel, eimuud.