Vol üksteist ehk Sinna ta läks..

Ja ma ei kirjutanudki enam.. Nii see kord on. Astud karusellilt maha, võtad lõdvemalt ja järgmisel hetkel on lõdvemast saanud olematu :) Aga mis teha. Eks ma tunnen ennast piisavalt, et teada, et selline oht on alati olemas. Eriti, kui reisil kaob eesmärk ja kõik muutub ühtlaseks lebonaadiks.

Tegelikult mingil määral mu mõtlemisvõime siiski säilis. Iga kord liikluses viibudes arutlesin peas selle üle. Sest siinne liiklus on tòesti midagi müstilist. Et kuidas on võimalik, et kõik sõidavad seal, kus soovivad nii nagu soovivad ja kuskil pole ühtegi õnnetust? Ja ma jälgisin neid inimesi ja sain aru, et nad nâevad üksteist. Neile ei ole oma õigus nii oluline. Nad on alati valmis pidurdama, kòrvale tõmbama, vajadusel kellelegi millegi seletamiseks peatuma. Jah, nad lasevad metsikult signaali, aga pigem on see märguanne, et "mina olen siin". Pealegi ütles üks kohalik, et see on nagu teretus. Kõrvulukustav ja ehmatav, aga sellisel juhul ju palju aktsepteeritavam, eksole. Mitte nagu meie signaalid, mis põhimõtteliselt tähistavad sooja kohta saatmist. Ja ausõna, erinevalt Itaaliast ei ole ükski auto isegi natuke kriibitud mitte.

Siis kolisin Galles sees ja sain omaenda pisikese korteri, kôögi ja vetsuga. Ja vanniga,m ida ma kasutada ei jòudnud. Ja verandaga, mida ma kasutada jõudsin, kuigi mitte just kuigi konstruktiivselt. Lihtsalt tore oli olla õues, aga varjus ja vaikuses. Ja ümber oli loodus ja linnud ja lilled ja liblikad ja inimesed ei vahtinud, sest neid lihtsalt ei olnud.

Ja siis jõudsi ma Colombosse, kusu elukoht oli keskusest nii kaugel, et ma lõpuks sinna ei jõudnudki.. Aga see-eest suutsin eelviimasel päeval ennast rannas ära pòletada. Poleks arvanud, et see võimalik on, aga noh, vähemalt sain päev enne lahkumist korralikud randid :D Korraldasin suurejooneliselt šopingu, mis päädis seitsme paari värviliste sokkidega, sest pood valmistas pettumuse. Ja nautisin suurlinna anonüümsust, kus kedagi ei koti, kas oled valge või ei. Või kui ka kotib, siis ei pane seda pärast väikelinna liigtähelepanu lihtsalt tähele. Või olen ma lihtsalt immuunseks muutunud..

Ja suurim uudis, mis mulle taas elu sisse tõi - MA LEIDSIN SIIDI!!!

Okei, see ei olnud just odav, pigem lämmatavalt kallis. Seega ei ostnud ma seda kuigi palju, küll aga midagi seemneks oma mõtete realiseerimiseks. Mis aga põhiline - kui küsisin näidiseid, et äkki sealt ikkagi midagi tellida, siis ilmnes,  et see on problemaatiline, kuna erinevaid toone on 250.. Ja ma sain tänu sellele omanikuga rääkida, kes ûtles, saab mind ehk oma india tootjetega ühendada ja ma saan ikkagi otse sealt tellida. Sest jah,  tòsi ta on, SriLankal interneti väidetest hoolimata siiditootmine puudub.

Tundub, et järgmine reis on Kalkutasse ;)

Ja siiin ma nüüd istun, Oslo lennujaamas. Juba mitmendat tundi. Ja meenutan seda, milline on elu külmal maal. Kindlasti olen seda kaugel viibides romantiseerinud. 

Aga vähemalt hetkel on tunne, et töötahe on tagasi. Abi ka sellest lebotamisest..