Kommuun.

Sõit Paist Chiang Maisse oli vaatamata Tanja kingitud südamephadus-vastasele tabletile veel hullem, kui minek. Kui buss poolel teel peatuse tegi, mõtlesin tõsimeeli, et kui see poleks lihtsalt probleemi edasi lükkamine, jääksin sinnasamma toibuma ja jätkaksin milllagi hiljem. Aga läksin. Ja jäin ellu. Kuigi jõudin sõidu vältel päris mitu korda mõelda, et sellise tripi edasi lükkamine on samuti hea põhjus Pais pikalt aega veeta. Ja et oh kui tore oleks seda vahemaad hoopis mopeedil läbida. Aeglasemalt ja õhulisemalt.
Chiang Mais läks aga nii, et mulle ei istunud esimene koht, mida nägin ja teine oli seesama, kus olin eelmisel korral pikalt pesitsenud, aga too oli üles vuntsitud, kandis nüüd lisanimetust "boutique" ja öö inimese kohta maksis kunagise mõnusa 170 bahti asemel 450!!! Uhhh! Kõndisin järgmisele tänavale, astusin sisse kohta, mis mind tegelikult ei huvitanud ja viis minutit hiljem, aru ma ei saa, kuidas, olin kirjutanud ennast sisse kuuesesse ühistuppa. See lihtsalt juhtus mingi ootamatu tunde ajel, sest hinnavahe esimese hosteli üksiktoaga polnud üldse nii suur ja ma ei saanud seda tuba enne isegi mitte näha.. Ja noh..ma enamasti võimalusel annan oma parima, et selliseid variante vältida. Vot nii.
Mind juhatati paar maja edasi mingi pisikese kuurini, kus mind väga lärmakalt tervitas suur kamp hipisid. Tuba oli pisike, kokku oli neid neli, igaühes kuus kuni kaheksa inimest. Peale nelja toa oli majakeses veel kaks kusist dušši ja loisevat vetsu ja maja ees varjualune laua ja paari lebodiivaniga. Minuga samas toas oli üks tai, üks filipiini ja üks prantsuse neiu. Tailanna küsis, kust ma pärit olen ja pärast vastust ei teinudki lolli nägu. Läks hoopis särama ja ütles, et oh! tema sõber on ka eestlane ja tuleb varsti ja on meiega samas toas. Wowowoww! Minu esimene Tai-eestlane ja minuga samas TOAS!? Vääga põnev.
Varjuaaluses käis aktiiv-passiivne seltsielu. Keegi just lahkus, vahetati kontakte, lubati ühendust pidada, arutati selle üle, et kuigi koos on oldud vaid kaks-kolm päeva, tundub see igavikuna.. Jajah. Reisimise vârk. Istusin sinna kerge enamugavustundega maha, lasin ennast küsitleda ja püüdsin ka ise mingit infot endasse imada. Seda oli aga nii palju, et väga ei ònnestunud. Praeguseks võin öelda, et seal oli üks üliüllihipi Larissa (kusjuures, see on hoopis Kreeka nimi) Michiganist, temaga vähemalt esmapilgul paarduv Jesse Prantsusmaalt, just Indiast tulnud ja väga seda nâgu Jeremy Kaliforniast, (vist) Reigo Eestist, elab Melbourne'is ja tegeleb lavade konstrueerimisega, üks väga unise olekuga poiss Norrast, vist just keska lõpetanud ja siis veel paar prantslast ja itaallast ja üks jollandi poiss ja minu toanaabrid. Väga kirju seltskond. Ja väga hipi. Ja, uskumatul kombel oli mu meeleseisund valmis nendega ühenduma ja lòppkokkuvõttes tundsin end ootamatult kodus.
Päeval ol mul veel uks missioon - minna lennuvälja supermarketisse ja osta endale aluspesu ja jalanõud. Olles täiel teadmisel, et minu suuruse juures on see väga raskesti saavutatav ja neile nähtavasti umbes sama frustreeriv, kui mulle. Arvestades, et nende suurustes olen ma a'la XXXL, ilma naljata ja mu jalanumber on 41. Ha! Igal juhul ma tegin selle ponnistuse ja ei jäänudki täiesti tühjade kätega, kuigi ühel hetkel pesuosakonnas püksikuid tuulates ei olnud see isegi enam traagiline, kui võtsin kätte ühe roosamannase M-suuruse teise järel, mõttes arutlsedes,et Helina on ju juba neljane ja viimane aeg tal korralikku pesu kandma hakata. Võtaks talle siit mõned, tnduvad parajad küll. Sest ausalt. Need olid nukusuuruses. M! Ohhjahh..
Õhtul oli tänavaturg ja tolleks ajaks kõik piisavalt vennastunud, et suure kambaga minna. Ostlemise osas suht mõttetu ettevõtmine, aga parajalt seltskondlk ja tore. Kuigi muidugi ma ostsin asju - liitri kookosõli ja kolm raamatut. Ääretult intellgentne valik seljakoti kaalu arvestades. Kuigima olin tervest seltskonnast vist ainus, kes alkoholi ei tarbinud, oli mul muhe olla ja hiljem võõrastemajas tagasi tekkinud poolalasti massaažigrupp oli küll pisut ootamatu, aga lõbus vaadata ja pani mõtlema, et kummaline, et sellised asjad võiad minus võõristust tekitada. Ehk nägi see pisut liiga palju välja, nagu stereotüüp vaba armastuse jagamisest hipilaagrites. Not my cup of tea. Selle asemel tutvusin Rootsist pärit Siiriga, kes ka massöörina tegutseb ja kes mulle ühe võtte õpetas. Olles hommikul kell seitse tõusnud olin üks esimesi, kes voodisse kobis, mitte et pidu sinna vähem kostnud oleks..
Et Jeremy oli Indias õppinud nii massööriks, kui joogatreeeriks, leppisime kokku, et hommikul 9.30 läheme parki ja teeme koos uhe joogatunni. Astanga. Inimesed hakkasid reaalselt alles umbes siis vaikselt virguma, aga üllataval kombel me läksimegi parki ja tegimegi selle tunni, kuigi kaks tundi hiljem. Ja see oli ootamatult mõnus. Ma olen alati arvanud, et ei ole astangaks võimeline, aga näib, et Jeremy oli oma kursused hästi läbinud ja suutis minus edasist huvi tekitada. Veel üks põhjus Indiasse minekuks. Ja siis tegi üks prantsuse poiss meile juhitud tsüklimeditatsiooni, vaheldumisi füüsise ja meelega seotut. Ja kuigi minu kontsentraysioon jooksis sajaga rappa, oli see paartunnik seal pargis väga väga tore.
Ja noh, siis mõne aja pärast oligi vaja rongile kobida. Larissa ja Jesse on ka siin, aga kuna neil polnud piletid ette ostetud, siis kolmandas klassis. Mina olen teises, magamiskohaga, aga see kord avatud akende ja tõmbetuulega. Mis on tegelikult väga tore. Ja uni juba tulebki varsti, kuigi kell on alles pool kaheksa..
Ja ma olen tõesti tõesti rõõmus, et mu seekordne Chiang Mai kogemus just täpselt selliseks kujunes. Piisavalt hullumeelseks ja ootamatuks, et reisi sabaotsale veel mõnusat atmosfääri lisada.