Bangkok.

Don Mueangi lennujaam, 3.13 hommikul.
Ja ongi nii. Taas kord täpselt õigel ajal ja taas kord kuidagi ootamatult on asjad siiani jõudnud. Aga kõigepealt muust.
Öö rongis kujunes ootamatult ebameeldivaks. Et see kord õnnestus mul endale saada vaid ülemine koiku, oli mul kitsas ja aknatu olemine. See iseenesest ei olnudki nii hull, kui olin kartnud, aga pärast "King's Speach" filmi vaatamist magada püüdes sain aru, et ruumi on ikka oi oi oi kui vähe ja et rong rapub suht tugevalt ning minu ja pea kahe meetri vabalangemise vahel on vaid kaks koormarihma. Ehk siis ârkasin iga küljepööramise ajal üles (ja neid oli tihti), et oma positsioneerumist serva suhtes üle kontrollida. Hommikul ärgates olemine just kuigi värske ei olnud ja lisaks avastasin, et valutan üle terve keha. Sitt öö? Eiei. Eile oli ju astanga.. Nojah. Tõele au andes valutan kaks päeva hiljem endiselt.
Kui rong pooleteisttunnise hillinemisega Bangkokki jõudis (tundub, et see on standard. Alla tunnist hilinemist mina veel kohanud ei ole), kohtusin rongijaamas taas Larissa ja Jesse'ga. Kuna nemadki olid kolmandas klassis endale istepinkidele pikali viskamist lubada saanud, oli meie unepagas umbes sama ja me nägime kõik ühtmoodi räsitud välja. Grupeerusime, et otsida kuskilt lähikonnast üles Jesse sinna eelmisel õhtul jõudnud parim sõber Benjamin ja endale ka tuba leida. St mina ja Jesse, sest Larissa lend läks juba öösel. Ja et mina enam mõelda ei viitsinud, otsustasin stalkimise kasuks.
Leidsime õige hosteli ootamatult kiiresti, kuigi meil polnud täpset aadressi, ega ka koha nime. Seal kandis näis turistide kontsentratsioon kuidagi hõre. Jesse küsis valvelauast, kas ühikas kohti on, aga ei olnud. Ja tuba oli kallis. Siis küsis ta oma sõbra kohta - nimeks Benjamin, pikk, lokkis, tuli eile? Jah, tòepoolest, ta on selles toas. Kui aga uksele koputasime, ilmnes, et see ikka ei olnud Benjamin. Jesse jättis talle sõnumi ja meie jätkasime oma rännet, et jõuda Khao Sanile, mille lähistel mäletasin eelmisest korrast odavamaid majutusvõimalusi.
Ooooooo, see oli pikk tee.. Orienteerusime päris pikalt, kuni jõudsime paadisadamasse, võtsime paadi ja siis jalutasime veel tubli paar kilomeetrit, sest Bangkok on lihtsalt metsikult suur ja me ei teadnud bussinumbreid. Kohale jõudmise hetkeks olime vee osas kuival ja kõik väga vaiksed. Larissa, kes oma iga emotsiooni äärmise jõulisusega väljendab, tundus eriti sitas tujus olevat. Minu eelmise korra koht oli kinni ja selle kõral olev koht jube kallis ja me olime niiiiiii väsinud. Ja siis, nagu ikka juhtub, pöörasin ma mingisse eriti suvalisse nurgatagusesse kohta ja see oli puidust ja rõduga ja pisike ja nunnu ja tuba, mille me Jessega kahepeale võtsime oli kahe aknaga ja odav. Juhuuu! Ja samal tänaval oli lausa kolm tametoidurestorani.
Sai pesta ja head taimetoitu süüa ja turismiinfosse minna ja busside kohta küsida ja hiinalinn minna ja piiiikalt minu kokanduspoodi otsida (kuidagi juhtus nii,et läksime koos ja mul oli natuke piinlik, et leidmine nii kaua võttis. Aga vähemalt on mul nüüd paari aasta jagu muffinivorme). Ja siis leidsime Benjamini ka lõpuks üles ja käisime hiinalinnas pimedas ringi ja Larissa oli endast väljas, sest tema kolm kuud oli otsas ja Michigan ootas ja Jesse jääb siia ja elab Euroopas. See on minu isikllik nägemus ta käitumisest, sest ta ei rääkinud midagi. Ja vahepeal avastasin end ülihäbeliku Benjaminiga kaheksi edasi tagasi jalutamas, et Jesse ja Larissa omavahel olla saaks.
Aga tegelikult oli see tore, sest see andis mulle pòhjuse teada saada, et ta tegeleb metsandusega, mis tekitas sooja tunde sisse ja et ta tüdruk tegeleb juustutegemisega, mis on lihtsalt äge. Selle vahele muuseas, et Jesse on õppinud keskkonnateadust ja teab permakultuurist ja kogu sellest ägedusest ja elab talus ja Larissa elab KA talus ja tuli kuueteistkümneselt koolist ära ja käis kodukoolis ja reisib vaheldua eduga juba mitu aastat. Tundub, et ta vanemad on hipid. Ja Jesse vanemad ka. Küsisin talt täna, kas on ja ta vastas, et ema kasvatab kodus kanepit. Jajah (:
Nojah. Ja siis oligi juba öö ja me saatsime Larissa metroo peale ja võtsime tuktuki ja saime lõpuks ometi magada. Pärast seda, kui kogemata tänaval kohtutud Johnny Deppi moodi sakslase ja blondide lokkidega iisraellasega ühed õlled/puuviljakokteilid võtsime.

Järgmine päev oli aeglane ja väga lõdvestav. Uitasime Jesse ja Benjaminiga mööda linna, kâisime turutamas ja istusime mitu tundi pargis puu all tiigi ääres, sõime mangot ja jälgisime, kuidas meetrised komodo varaanid ja suured kalad veel tegutsevad, kuidas tai mehed jooksevad ja linnud puu otsas neoonrohelise maoga võitlevad. Ja Jesse õpetas pisut akrojoogat ka. Õhtul läksime mingile laadale, mis osutus tegelikult neoontuledes ostutestivaliks ja oli suht hulluksajav, aga nâgime kohalikku põnevat pallivõistlust ja tiigriteks riietunud akrobaate ja pisut koeranäitust. Kõik segamini ühel suurel platsil ja kohutav lârm, kui erinevad firmad oma tooteid reklaamivad. Õhtustasime norteorkestri saatel ja tegime seda põhjalikult. Tai toidust peab viimast võtma. Eriti viimasel päeval.

Enne lennujaama jõudmist püüdsin pisut tukastada, aga ebaõnnestnult. Ja taksosõit oli ka täielik terror, kuna juht lihtsalt rääkis ja rääkis ja rääkis, püüdes minust rohkem raha välja pumbata ja ma pidin kõik oma agressiivsusvarud kokku rookima, et ta minust sajaga üle ei sõidaks. Paraku umbes viiekümnega siiski õnnestus..