Niisiis.

Jah, ka siinne aeg on otsa saanud. Tänane oli mu viimane päev selles pisikeses naljakas linnas, kus kõik inimesed viipavad teineteisele sõbralikult ja näib, et enamik mehi kannab pikki lehvivaid juukseid ja John Lennoni stiilis prille ja naised maani hòljuvaid kleite ja kanepivine moodustab kerge sudu üle terve asustuse. Kus putukad teevad õues sellist häält, nagu elektri kõrgpingeliinid ja linnud ehitavad süvakevadiselt katuseräästaisse pesi ja hommikul võib leida vannitoast roosa konna, või hiigelämbliku ja koerad aina paarituvad ja puude otsas on lilled ja võrkkiike võib ära uppuda. Ma olen väga tänulik sellele kohale, et ta mu vastu võttis ja võimaldas mulle just täpselt sellise kogemuse, maalähedase ja vaikse ja lõõgastava. Ehk tegelikult liigagi lõõgastava. Ma tunnen, kuidas igatsen liigutada ja tegutseda ja jalutada, aga siin ei ole kusagile minna. Päeval turule ainult. Ja kuigi on tunne, et kòhulihased on igaveseks kadunud ja kuues kuu endale ette söödud ja et äkki ma ei oskagi enam normaalselt elada, siis mu bangalo on ikkagi olnud kõige mõnusamaks kohaks, kus sellist tunnetust saavutada. Mingitki kodutunnet omada. Aitäh talle.

Täna ma ei teinud jälle mitte midagi. Pärast Tanja lahkumist olen taas samasugune eremiit, nagu tavaliselt, ega tunne mingit vajadust kellegagi siin suhelda. Ainult söögikoha valikul eelistan kohti, kus näen elu endast mööda kandumas ja see on tore. Näiteks eile, kui vastupandamatu isu ajel endale õhtusöögiks suure banaanitäidisega ning šokolaadi ja pähkitega pannkoogirulli tellisin, kandus minust mööda pâris mitu naist, kelles mu taldriku sisu ilmselget elevust tekitas. Mõistan neid, mõne aasta eest oleks ma ise samamoodi vaadanud ja tegelikult oli isegi natuke piinlik. Aga samal ajal uhke ka.

Minu viimane ost siit on paar uusi kõrva(vägistamis)rõngaid. Käsitsi valmistatud. Puidust, luust kinnitusega. Jube ilusad, aga ma ei tea, kas olen kunagi vòimeline neid ise kòrva saama, sest see on ikka paras peenmehhaanika. Ja tähtis on see ost tegelt vaid seetõttu, et nägin neid juba esimesel õhtul siia tulles ja võttis pikki sisemonolooge, enne kui nad lõpuks omastada otsustasin.

Ja üks asi veel. Leidsin täna tänavalt punase värvipliiatsi jupi. Kõndisin tast alguses mööda, aga siis tungis pähe päkapikk Ingo ja tema kirjad. Ja see, et vasaku käega kirjutades pidi olema võimalik oma aju ümber programmeerida, et niiviisi saab positiivseid sisendusi aktiviseerida. Ja siis läksin tagasi ja korjasin ta üles. Teritamine tegi ta veel poole lühemaks, sest mopeede liigub tihedalt ja süsi aina pudenes, aga nüüd on mul "meditatsioonipliiats" (:

Ja homme on äratus kell seitse. Ja minibuss kell kümme. Ja kuigi tegelikult on viis päeva veel ees, siis läheneb see reis vaikselt oma lòpule.