Vol kaheksa ehk Igavene suvi.

Tõsiasi, et ma ei leia enam aega kirjutamiseks tähendab vist seda, et reis on hoo sisse saanud.

Eile hommikul põgenesin esimese asjana oma kuurist, et Galle linnas endale uus kodu leida. Taas läbi airbnb. Pärast bussi, kòndimist ja tuktukiga ekslemist leidsin lõpuks õige koha üles. Omanik tundus sümpaatne ja ta maja ka. Mu tuba on avar ja kõrge ja kollane. Erilist valgust taaskord ei ole, aga lampe on see-eest mitu. Ja vannituba on mònus. Ja veranda on ja.. Ja hommikusöök. Ühesõnaga ma jäin siia. 

Tundub, et esimest korda näen siinset päris elu, mitte turistile mõeldut. Lehmad tänaval ja jalgrattad ja vildakad müügiputkad.. Täpselt see, mis mulle päriselt meeldib. Osta banaani tüübilt, kes pole elus turisti näinud, mitte kelletki, kes arvab, et ma talle midagi võlgu olen.

Läksin suht kohe linna peale kondama ja uurima, et mis kindlus see siin ikkagi on, millest kõik nii hirmsast räägivad. No ja ausõna, see on üks ägedamaid arhitektuurilisi kohti, kus käinud olen. Et SriLanka oli alguses (tähendab koloniaalaja alguses) portugallaste käes ja siis hollandlaste käes ja siis brittide käes, on siinsele kultuurile päris kòva jälje jätnud, aga Galle oli see koht, kuhu nad kõik alguses maandusid ja seega olulisin sadam omal ajal. Ehk siis suure linnamüüriga ümbritsetud poolsaar, mis on täis pikitud mitusada aastat vanu maju, kòik puitnikerdistega aknavõredega ja sammastega ja millest läbi kõndides on vahepeal avatud hoovid ja siis verandadega toad. Imeline! 

Loomulikult on see koht ülimalt turistikas, aga kui disainipoodidesse mitte sisse minna, või lihtsalt minna ja hindade peale mitte minestada, siis kummalisel kombel see ei häiri mind. Kõik on ilus ja hele ja vanaaegne ja igal pool on lilled. Elanikkond pidi siin peamiselt moslemid olema. Ja siin on mitu kooli, ka katoliku oma ja kõik õpilased on valges. Meeletult ilus, tõesti!

Kõndisin ringi ja päike läks vaikselt (õigemini küll väga kiirelt) looja ja jäin müüriservalt merd vahtima. Ja natukese aja pärast süübisin tänapäeva inimese piinlikul kombel oma telefoni. Äkki kûsis keegi mu kõrval "so you came here to watch the sunset?" Vaatasin üles ja nägin ühte kohalikku poissi. Kas tõesti valdavad nad siin irooniat?? Olin hämmingus ja jäin temaga jutustama ja ta rääkis mulle kohalikust ajaloost ja oli üldse tore. Lõpuks jutustasime päris pikalt, käisime ühes imeilusas maroko stiilis baaris ja india restoranis, mida ma oma peaga kohe kindlasti leidnud ei oleks. Ja ma sõin esimest korda elus kätega, mis oli suht eneseületuslik, peab mainima. Üksi reisimine on ses suhtes ikka ülilahe, et võid kohata keda iganes ja kōik on võimalik. Nii heas kui halvas mõttes. Igal juhul näib, et sain endale kohaliku teejuhi ja see võib mind viia kohtadesse, kuhu ma ise iial ei satuks. 

Aa, muide! Tüübi nimi on Naren ja ta näeb välja täpselt nagu tumedam Jimmy Fallon :D

Tänane päev möödus liikumise tähe all. Ponnistasin, et leida kõigi oma mustade riiete lisanduseks ühte puhast kleiti ,aga ebaõnnestunult. On rinnaümbermõõte, mis lihtsalt ei kohandu kohaliku skeenega. Käisin postkontoris ja sain pintsliga markide peale liimi määrida, mis oli kummaline ja lõbus. Jalutasin kindluses ringi ja tundsin, et sulan lombiks, sest palavus oli nii meeletu, et seda on raske kirjeldada. Lisaks olin suutnud ennast eile ära kõrvetada, kuna suures koduotsimistuhinas oli ununud päiksekreem lisamata ja kui seda täna tegin, hakkas ta nahal kipitama nagu põrguline. Ma ei ole kunagi varem tundnud, et mu silmalaud kipitaks, aga täna oli see tõsine probleem. 

Aga siis jõudis òhtu ja pimedus ja jahedus. Sellime jahedus, nagu soojadel suveöödel Eestis. Ja too kohalik tüüp oli ümbruses ja kutsus mu oma sõpradega kunagise haigla, nüüdse lounge-kompleksi rõdule kokteilile. Ja kuigi merd polnud pimedas näha, siis kerge meretuul oli see, mis tekitas tunde, mida olen nii kaua igatsenud. Suve tunde. 

Õhtu lõpus viskas ta mu hostelisse âra, sest vihma hakkas sadama ja mul oleks olnud pool tundi kõndida. Naljakas, kuidas kohalikud vihmasse suhtuvad. See on nagu midagi hirmsat, kuigi tol hetkel lihtsalt tibutas. Aga igal juhul kui kohale jõudsime, oli uks kinni ja kella peale keegi ei teageerinud. Värava vahelt piiludes oli näha, ett oas vaadatatakse telekat, aga vihma pärast oli uks kinni pandud ja nad lihtsalt ei kuulnud. Ta keeldus lahkumast enne, kui ma sisse saan ja usun, et see on hea, sest lõppkokkuvõttes võttis oma viisteist minutit koputamist, et keegi märkaks. Ja mina poleks kindlasti julgenud nii kõvasti klopsida oma põhjamaises tagasihoidlikkuses. Lõpuks hakkas ta juba üle müüri ronima ja mul oli tegelikult väga lõbus. 

Kohalikud on selles suhtes nii kummalised ja eestlastest nii nii erinevad. Nad võivad üle oma varju hüpata, et teisel inimesel hea oleks. Ja nad võivad olla teineteist mitte kunagi varem näinud, aga râägivad, nagu vanad tuttavad. Ja näiteks miniad ja väimehed onGI pojad ja tütred, mis on segadusseajab, aga ülitore!