Vol seitse ehk Vahel veab veidi viltu.

Äratus viis hommikul, viimased asjad kokku ja raudteejaama. Esimene klass ja suur klaasist aken vaguni tagaosas, kust saab sõites välja vaadata. Mäed mäed mäed ja palju inimesi rongi taga rööbastel kõndimas. Kui päike lõpuks välja tuleb, ei saa enam vaadata. Peab kardina ette tòmbama ja on moraalne luba pisut tukkuda. No et ei jää millestki raputavast ilma. 

Colombo raudteejaam. Järgmine rong Gallesse väljub pooleteist tunni pârast. Kirjutan kaarte. 

Kui rong tuleb, siis mängin vene vanamutti ,et istuma saada, aga ikka ei saa.. Seisan siis seal ja vaatan, kuidas jaapani ja srilanka lapsed omavahel vanemate survel vastumeelselt tutvuvad ja kuidas üks saksa paarike, suurt kasvu mulatt räppar ja pisike blond modell omavahel hillitsetult amelevad. Poole tee peal saan õnneks ikkagi istuma ja pisut silma looja lasta. Paarike oligi mu juba oma iluga surmani ära tüüdanud. 

Galle. Rongijaam. Mul pole aimugi, kuidas oma ööbimiskohta pääseda, nii et võtan tuktuki.

Ööbimiskoht on .. üllatav. Suht räpase ja kulunud ja kokkuklopsitud mulje jätab. Omanik on siiski sõbralik ja abivalmis, aga tuba, mida ta mulle näitab on kuidagi..jube. Pime, sest ühe akna ees on kapp ja teine on väga pisike. Vannitoa ukse asemel on kole kardin. Toal pole lage. Ja kõik seinad on värvimata betoonist. Või siis osaliselt värvitud, lapilisest betoonist. Toas on kaks voodit, neist ühel pole madratsit ega patja. Tekki pole kummalgi. Ainus lamp toas on ukse kõrval rippuv halogeenpirn. Kaks kappi on ka, mõlemad madratsita voodi taga kinni. Nagu kolikamber.

..

Omanik saab vist aru,et olen pisut ehmunud ja seletab iga asja kohta. No vähemalt on toa ees betoonist ròdu. Wifi? Seda peab kòrvalmajast varastama. Hmm.

Tutvun allkorruselt elava šotlase Steveniga, kes tuli just Indiast ja õppis seal sitarit mängima. Ta tundub sümpaatne, kuigi dialekt on selline, et iga teise sõna juures pean peatuma ja mòtlema. Hiljem jõuavad ka minu kõrvaltoa elanikud, üks rootsi paar. Ja seesama tüüp, kellega Kandys homikusöögil kohtusin. Oli kogemata siia sattunud. Nad on minuga umbes sama vanad ja kõik mingil määral kultuuriga seotud, seega ka otseselt sellest rääkimata on huvitav - saab vestelda keelest ja selle eripäradest näiteks. 

Kui veidi aja pärast tuppa lähen ja voodile toetun, et sealt midagi võtta, tunnen, et see kiigub edasi tagasi. Tore! 

Õhtust sööme koos siinsamas, kuna kohalik kokakunst on paljudes arvustustes väga kiita saanud. Hind on küll suht krõbe, aga mis seal ikka. Ma ei saa öelda, et just erilises vaimustuses oleksin. 

Pärast läheme rannale kohvikusse. Tore on, aga mu pea annab tugeva tuikamisega märku, et olen vara ârganud. Vabandan ja kõnnin koju. 

Voodile istudes saan aru, et madrats on õlgedest, mitte just kuigi paks ja et hõredalt asetatud peenikesed vahepuud on vahelt vägagi tunda. 

Hakkan uut kohta otsima.