Hommikusöögil saan omaniku tütrega vestelda. Ta lõi selle kooli siia jubaj 1990 ja see toimib mingil itaalia meetodil, mis meenutavat Waldorfit, aga siiski mitte päris ja olevat siin ja üldse Aasias väga popp. Just eelkoolis vist. Ja selle kúlalistemaja lõi ta ema. Alustas kahe toaga ja hiljem ehitati terve maja juurde, kus nüüd on kool ja minu tuba ka. Enne oli siin kõik avatud, terrasid ja rõdud, aga nüüd on igal pool metallvõred, alguses terroristide, hiljem ahvide pärast :) ja neil on papagoid õues suurte puuridega ja koer!
Sain ka oma esimese siidivabrikukontakti ja homme hommikul sõidan kohale. Siinsed kangad on nii ilustaes toonides, et võtab hinge kinni, nii et ma juba kardan.. :D Ja ühe poega sain ka jutule ja laupäeval kohtun manageriga. Elu keeb!
Jalutades kohtasin ka ühte kirikut. Presbüterlaste oma. See on naljakas, sest ma olen neist elus ainult kord varem kuulnud, ühest šoti või iiri muinasjutust nimega "Nõiutud puding", kus presbüterlane pudingu ära nõidus ja sellega kòik tantsima pani. Ses suhtes pole mul neist just kõige jumalakartlikum arusaam. Kas keegi teab neist rohkem?
Õhtul käisin siinses olulisimas ja suurimas budistlikus templis palvusel, st palvust vaatamas, sest turistina on âäretult keeruline hardasse meeleolusse langeda/tõusta, kui rahvast on nii palju igal pool. Trummid tagusid meeletult valjult ja õhk oli viirukist paks, aga maalingud ja graveeringud olid superilusad ja seal oli mingi antiiksete budistlike raamatute tuba, kus kappides hoitakse käsitsi puidust spoonilehtedele kirjutatud tuhandeaastaseid köiteid. Need olid väga muljetavaldavad. Raamatud ju ikkagi :)
Õues oli pime ja ühes kasvuhoone moodi majas ridade ja ridade kaupa küünlaid, sealsamas kõrval suured lillepotid mulda pistetud hõõguvate viirukitega, nii et tossupilv voolas sealt eemale. Kuu on peaaegu täis ja sâras läbi puulehtede. Kõmpisin paljajalu õues ringi (budistlikusse templisse võib vaid nii siseneda) ja nautisin seda, et enamik inimesi viibis ruumis sees, jättes õue mulle.
Kui pilt hakkas vaikselt janu ja kõhutühjuse pärast kõikuma, lahkusin templist söögiotsinguile. Õnneks oli mul täna päeval piisavalt oidu turistitänavast eemale kõndida ning isegi paar toredat kohta leida. Ja puuviljakokteili juua! Läksin nüüd ja tõmbasin järjest kaks tükki sisse. Puuõuna (wood apple) ja guaavi. Esimene oligi õunamoosi moodi natuke maitselt. Ja siis leidsin ma malaisia restorani! See oli uus ja puhas ja valge, tugeva puitmööbliga. Ilmnes, et nad olid avanud ukse kolm päeva tagasi. Omanik käis ringi ja rääkis kõigiga juttu ja hinnad olid täiesti normaalsed. (Turistile pakutakse "real street food experience'i" 400 ruupia eest, siin oli enamik asju odavamad.) Tellisin kookosriisi kerevetikarriga ja no.. see oli nagu Indoneesia! Nii hea! Ja pärast jõin veel ühe jää-piimakohvi ka, sest jää-piimateed neil polnud, aga mis sellest. Ja hoolimata sellest, et olin joonud juba nii palju, et loksusin kõndides.
Esimest korda siin on mu kõht nii nii mònusalt täis ja rahul, nagu oleksin Tais. Ja see on hea asi, sest mille muu jaoks need reisid ikka vajalikud on, kui nautimiseks :)
Et kontrastid jääksid, kohtasin teel koju tee ääres liputajat. Ka ootamatu ja kultuurist väljas kogemus.
Homme siis juba uued kontrastid.
Head ööd!
No comments:
Post a Comment