Vol üheksa ehk Lahkuda võimatu näib..

Galle. Kolmas päev. Päike on nii intensiivne, et nahk sulab seljas. Jätkan oma missiooni leida endale uus kleit. Poes on òhk tänu tiivikutele pisut jahedam. See on mõnus. Müüjate laserpilgu all suudan leida isegi paar kleiti, mis võiksid mulle selga mahtuda. Ja mis ei ole pitsidega üle külvatud või maailma kõige kirjumad. Sisenen proovikabiini ja seal EI OLE tiivikut. Hetkega olen läbimärg. Tilgun. Kuidas proovida selga ümber kleite, kui oled nii kleepuv, nagu limapall?? Võtan väljakutse vastu ja rabelen a) oma kleidist välja b) esimesse uude kleiti sisse c) esimesest uuest kleidist välja d) teise uude kleiti sisse e) teisest uuest kleidist välja.. Ja annan alla. Kolmas kleit jääbki proovimata ja mul on tunne, nagu oleksin maratoni jooksnud. Nired jooksevad üle terve keha ja näo, olen näost punane ja juuksed on sassis. Kleidid, mida proovisin, on loomulikult läbimärjad. Huuu! Piinlik on. Ostan ühe neist ära. Hiljem, kui ta selga panen saan aru, et see on absoluutselt liiga lühike. Äge! :D

Saan Nareniga kokku, et siidivabrikusse minna. See on paar kilomeetrit linnast väljas, aga siiski lähedal. Sinna jõudes on koht suht hüljatud, ainult mõned tüübid hängivad ringi. Ütlevad et on lõunaaeg ja teevad meile ülevaatliku minituuri sellest, kuidas siidi valmistatakse, nii viis minutit. Seejärel suunatakse meid pisikesse poodi, kus on tagasihoidlik kogus siidkangaid ja maitsetuid riideesemeid. Siidi meeter maksab 3000 ruupiat ehk 20 eurot ja valik pole just kuigi lai. Lahkume sama targalt. 

Kui oleme pisut eemale jõudnud, räägib Naren, et nad olid talt küsinud, kui palju ta minu sinnatoomise eest raha tahab. Oleks saanud 400 ruupiat meetrilt. Päris korralik sissetulek neil tuktukimeestel siin.. Ja siis ütles ta veel ,et tegelikult seal ei ole mingit vabrikut, et see on lihtsalt näitemäng. Siid ostetakse Indiast sisse ja siin müüakse hingehinnaga. 

Siis helistab ta ühele oma sõbrale, kellel on Sirigyas siidipood. Too ütleb, et SriLanka viimane siidivabrik suleti mõne aasta eest ja kòik kangad on import. Et ta võib mulle müüa, 2000 ruupiat meeter. Oeh..! Peab vist Indiasse minema, nii vähe, kui ma seda ka soovin.. Õnneks on veel Colombo. Äkki seal on mingitki lootust..!

Õhtul sõidab Naren Kandysse sõbra pulma ja mina satun tema sõbra ja kahe võõramaalase seltskonda. Või noh, tuttavamaalase. Tüüp on saksa-itaalia verd ja elab siin juba kaks aastat, peab kindluses gelatoputkat. Ja neiu on Kanadast, aga juba kolmandat aastat Hiinas õpetaja ja veedab siin hiina uue aasta puhkust. Läheme Nareni sõbra majja ja joome maja ees verandal dżinntoonikut. Maja on ilus ja suur ja avar ja puhas, kahekorruseline ja mitme rõduga. Ta rendib seda hostelina välja, ülemisel korrusel on hetkel üks prantsuse geipaar. All laual vedeleb eestikeelne ajakiri. Saan minisüdamerabanduse. Eesti tuleb hetkeks väga lähedale. 

Joome veel paar kokteili. Kuulame muusikat. Räägime tühjast tähjast, aga see on tore, sest ei pea keskenduma sellele, millega ainult kohalikega suheldes. Matt (see on vist ta nimi) kirjeldab oma Jaapani-kogemust ja räägib ülivärvikalt sealsetest tualettidest, kus ta kòiki nuppe läbi proovides alati vähemalt pool tundi veetis. Koer Brownie liputab saba ja jâäb mu susside peale magama. Suveidüll on täiuslik. 

Usun, et lühendan oma aega Colombos ja jään siia kauemaks. Ma ei taha lahkuda.