Esimene asi, mis mind kohale jõudes tervitas, oli pahvakas kuuma õhku lennuki uksel. Loomulikult. Nii uus ja samas nii tuttav. Lollakas naeratus hulpis näole ja tunnike lennujaamast välja pääsemiseni möödus uimas, nii et ma ei teagi, kas kõik oli päriselt nii hästi või olin mina lihtsalt pilves.
Koti- ja viisakontoll läks valutult, kui välja arvata see, et olin unustanud täita immigratsioonisedeli, mis mulle teise järjekorra ja kümmekond minutit maksma läks. Siis sularahaautomaat, kohalik kõnekaart (jah, mul on kohalik number ja teine on väljas, aga ma ei oska telefonist vaadata, mis see on..), kutsu normaalne takso, sõida rongijaama. Väike segadus sellega, mis numbrid kohaliku kaardiga helistades eest ära kaovad, sõbralik abi telefonikaardimehelt ja juba ma seisingi lennujaama ees ja ootasin Mod, kes mu oma Toyota Hybridi peale korjama peaks. Viis minutit hiljem oli ta seal ja lennujaamast välja libisedes tabasin end mõttelt, et nii tsiviliseeritult pole ma juba ammu reisinud. Rongini oli tund aega.
Alles kiirtelt maha sõites ja ummikus isudes sain aru, et auto on kummaliselt vaikne. Et üldse on liiklus kummaliselt vaikne. Jah, loomulikult sõitis ta elektriga ja tuli välja, et elektriautod on siinmail väga populaarsed. Ootamatu ja äge. Oma liiklustihedusega on see ju superlahendus. Juht olevat eelmisel päeval kusagil isegi ühte Teslat näinud, mmmmm!
Tundus, et me ei jõua rongile. Kell näitas 15 minutit väljumiseni ja taksojuht raputas kahtlevalt pead. Aga siis olime me äkki seal ja tuli välja, et ta kell on ees ja et meeletult pikk looklev järjekord mind ei puuduta (kolmas klass, ma sõitsin teises) ja ta oli nõus mind ootama, kuni olukorda selgitan. Turismiinfo näitas kätte õige kassa, kassa juures üks noor poiss abistas mind ja lubas oodata kuni taksole maksan ja ootaski ja viis mu rongile ja kõik käis jube kiiresti ja rong oli jube täis, aga siis me juba seisimegi kahe vaguni vahelises täistuubitud ruumis, vetsu kõrval, mille hais oli midagi hoopis tesitsugust, kui Eestis iial ja ehk just seetõttu isegi talutav. Uks rongi küljel oli pärani lahti ja kahel pool olevates vagunites kõik aknad ka, nii et välja nâgi ilusti. Kõik vahekäigud olid paksult rahvast täis.
Lobisesime poisiga, kuni ta mõne aja pärat maha läks. Alles siis jõudis mu teadvusesse kohale, kus ma olen ja mis olukorras. St see polnud üldse hirmus, lihtsalt naljakas. Seisin vaheruumis, mis oli tihedalt täis tuubitud kohalikke triiksärkides mehi. Ainult mehi. Ja kui ma ütlen tihedalt, siis ma mõtlen, et TIHEDALT. Meil oli uhe ruutmeetri peal umbes seitse või kaheksa. Jube lõbus hakkas ja tundsin siirast kahjutunnet, et ei saa teha pilti "mina ja mehed" või midagi. Mõne aja pärast läks siiski ebamugavaks see liigne lähedus ja trûgisin vagunisse, kus oli ka paar naist ja juhuu, mõned turistid. Loomulikult kõik peale turistide vahtisid mind, üksik naisterahvas ju ikkagi. Lühikeses punases kleidis pealegi. Oleks vist võinud ikka pika kleidi panna.. Aga kõik olid sõbralikud ja naeratasid ja asi polnud ohutundes, vaid pigem liigses tähelepanus.
Pärast umbes tunniajast seismist pakkus üks tüüp mulle oma kohta ja ma võtsin selle vastu, kuigi see andis talle võimaluse minuga suhelda, mis on alati kaheldava vâärtusega. Ta rääkis,, et on juveliir ja näitas pilte ja ei osanud kohe üldse inglise keelt. Lõpuks ma enam ei jaksanud suhelda ja ta istus õnneks kaugemale, sest kohad olid vahepeal vabanenud. Siiski püüdis ta mulle pidevalt viibutustega selgeks teha, et võiksin ta kõrvale minna.
Rongisõit Kandysse kestis 3h ja 15 minutit ja ma jõudsin lõputud korrad ära kukkuda. Väljas oli loomulikult kottpime, sest kell oli seitse läbi. Jahe hakkas isegi. Ma ei suutnud aru saada, kas see tuleb magamatusest või on väljas tõesti alla kahekümne kraadi.
Reis rongijaamast ööbimiskohta oli mittemidagiütlev tuktukisõit ja maja ja linn tundusid ööpimeduses natuke hirmutavad. Kõht oli ka jube tühi. Süüa sai viimati lennukis..
Läksin toidujahile teisele poole järve (mu ajutine kodu asub Kandy järve kaldal),aga kõik kohad, kuhu siseneda püüdsin, olid juba suletud. Lõpuks maandusin küllap suurima kohaliku hotelli restoranis, mis oli ka ilmselgelt juba suletud, kuigi töötajad vastupidist väitsid ja sõin salatubuffeest salatijääke. Mitte just kuigi srilankalik algus mu toitumisele, aga vähemalt kõhu sain täis (: Restorani manager seisis terve aja mu kõrval ja arendas vestlust. Õnneks rääkis ta normaalser inglise keelt ja läks liimile, kui ma hoopis tema kohta uurima hakkasin. Pärast tegi toidule sooduka ka. Kena temast, sest ma tõesti ei söönud buffeele vääriliselt.
Mööda järveäärt kodu poole kõndides ja iga vastutulija tervitustele vastates (juba esimene õhtu oli väsitav, ma ei kujuta ette, kuidas kolme nädala pärast on) kuulsin igal pool enda ümber tihedaid väikseid teravaid lirtsusid. Jajaa. Kõik järveäärsed puud näisid olevat täis kõhulahtisuse käes vaevlevaid linde. Nagu miiniväli, ainult et ei näe, kust järgmine tulla võib. Ja ausõna, see oli umbes nii, nagu vihma oleks sadanud. Mingil imekombel suutsin puhtaks jääda..
Kuni viimase meetri peal siiski oma kalalõhnalise pläraka kätte sain.
Kandy linna inimesed peavad vist ikka väga rikkad olema..
No comments:
Post a Comment