Vol. viis ehk Üks päev seiklust.

Hommikul ärkan kell pool seitse. Bussini on pool tundi. Viskan kõik vajaliku kahe minutiga kokku, teise kahega pesen hambad ja panen riidesse. Hosteli omanik lubas mu küll teel tööle ära visata, aga sellegi poolest on pehmelt öeldes kiire. Pisike iidvana roheline VW põrnikas ukse ees on lahti ja sealt astub välja tüüp, keda ma veel kohanud ei ole. Ilmneb, et olen kogu aeg netis temaga suhelnud, aga siin teistega, mis seletab väga ilmekalt, miks otse nii keeruline suhelda on olnud. Autos pole turvavöösid. Äge! Ummik. Mitte nii äge. Siiski läheb õnneks ja jõuan täpselt bussile.

Tunni ja viieteist minuti pärast olen lòpuks kangavabriku ukse taga. Ilmneb, et mingi tüüp on ainult minu pärast siia kohale tulnud. Ja et neil pole mingit siidi. Küll ülikvaliteetset käsitsikootud puuvilla ja siidilaadset lina ja puuvilla segu, aga siidi mitte. Ja et selles konkreetses vabrikus valmistatakse hoopis tooteid,  mitte kangast. Saan siiski ekskursiooni, kangastest mingi ülevaate ja tassi siirupilaadset piimaga teed. Istun teed juues töötajatega sama laua taga. Naine mu kõrval tikib käsitsikootud täispuuvillase fair trade sari küljes olevate pärlite ümber kuldniidist lillekesi. Sari pikkus on 6,25 meetrit. Ta teeb seda terve päeva. Sari hind poes on alla 100 euro.

Vabrikust saan manageri kontakti ja lubaduse, et Colombo poodi saabuvad minu nimele kanganäidised. Tean, et mul pole nende kangastega suurt midagi teha, aga nad on nii ilusad! Raudselt ostan lõpuks ikkagi midagi kaasa.

Mind visatakse bussi peale, millega saan järgmisest sihtpunktist, Kaljutemplist, 20 km kaugusele. Seal ootan uut bussi, millega kulub templini jõudmiseks tund. Siin on üldse väga kiire liiklus.

Satun istuma ühe mehe kõrvale, kes tahab hirmsast suhelda. Kuna ta on vana, tundub pensionär, ja turist, läheb tal see päri slihtsalt. Tuleb välja, et ta on Marokost, käis just eelmisel kevadel Baltimaades ja reisib üldse hästi tihti. Arvab, et ma pean kindlasti Markokosse minema. Olen temaga nõus. Ta naisel oleks ka väga hea meel minuga tutvuda. Ja kaksikutel. Ja üldse ta ütles oma naisele, et võtab uue naise, kui peaks kedagi ilusamat kohtama. Naine on muidu väga noor - 35. Nad on olnud abielus 16 aastat. Ja jah, see on Marokos väga normaalne. See on tal üldse teine naine, esimene on juba vana ja haige, tema hoolitseb lihtsalt majapidamise eest. Elavad kõik koos. Kokku lubab usk üldse neli naist võtta. Islam. Aga kui peaks viis tükki meeldima? Ei, ainult neli ikkagi. Nojah siis. Elu on karm ja ebaõiglane.

Tüüp on tegelikult väga muhe, endine prantsuse keele ōpetaja ja direktor ja sealjuures üldse mitte perv.

Sirigyasse, Kaljutempli juurde jõudes oskan öelda ainult "fuck". Mitte et see kõige viisakam oleks, aga see pilt on lihtsalt nii hull! Mägi, mis on alt kitam, kui ülevalt, tipus kasvavad puud ja väidetavalt saab sinna otsa minna. Templini on kilomeeter kõmpimist ja siis ca 2500 astet mäest üles. Ja mägi ise on nagu visatud sinna põldude vahele. Ilmneb, et umbes 200 miljonit aastat tagasi. Pilet on kallis, aga mis sellest. Ronimine on pehmelt öeldes rets, aga see selleks. Üles jõudes tunduvad kaugemal asuvad normaalse kujuga mäed madalad. Hing on samas pisut liiga kinni selleks, et vaadet liialt nautida saaks. Istun ühe puu alla varju ja pildistan jaapanlasi, kes üksteist sajas erinevas poosis pildistavad. Siis jään mõttesse. Virgudes on minuga sama puu alla ilmunud umbes kümmekond kohalikku noort, kes pisevalt minu poole vaatavad, kõva häälega omavahel kommenteerivad ja itsitavad. Enesest teadlik olek tõstab kiirelt pead. Ma olen ära põlenud, samas lumivalge ja pärast pikka tõusu raudselt näost lapiline. Ma näen välja naljakas ja kohmakas ja kui selle üle avalikult nalja tehakse, on see kòike muud, kui meeldiv. Võiksin ju muljale minna, aga otsustan mitte alla anda. Jälgin neid, nad naeravad ja kommenteerivad veel rohkem. Poisid teevad ilmselgelt kahemõttelist huumorit. Olen lihtsalt niisama, võimalikult emotsioonitu ja vaatan neile järjest otsa. Ühel hetkel tuleb üks ja küsib, kas oskan nende keelt. Jess! Vastan,et ei, aga ilmselgelt olen mina teemaks. Nad eitavad ja mina ei usu neid. Lõpuks, kui nad on huvi pisut mujale suunanud, teen et kaon. 

Alla jõudes korraldan kaheksakandilise järvekese ääres endale eine roheluses. Papaia ja banaan. Needsamad noored ilmuvad mu juurde ja tahavad pilti teha ja mind feissis lisada. Arvan, et see pole siiski väga hea idee, aga kuna nad nii väga tahavad, siis okei. Äkki see ei olnud NII hull, mis nad seal rääkisid? 

Noorte rüünnakule järgneb rünnak müügimehelt.

Ja siis ahvilt.

Kui püüan ahvi tõrjuda. Lööb ta mulle küüned sisse. Müügimees loobib teda kividega ja ahv taandub. Tundub, et on aeg lahkuda.

Tagasisõit algab petlikult lihtsalt. Loksun pooltühjas bussis poole tunniga tagasi vahepeatusesse. Seal aga algab põrgu sellest hetkest, kui bussist maha hüppan ja kohe järgmisele astun, et koju saada. Sest see on täis. Ja täis siinmaal on TÄIS. Algul on ju naljakas ka ikka, kuigi kark suurest ronimisest endiselt väriseb all ja söönud pole ka suurt midagi. Aga kui poollteist tundi möödub ja buss on veel rohkem täis ja mu kannad on surnud ja põlved valutavad ja mul pole ruumi grammigi liigutada, sest iga kord saab keegi mu kotiga, siis on tunne, et nüüd ma enam ei jaksa. Vahepeal tukun. Lõpuks songin kotist suurte raskustega telefoni ja panen waze tööle - kui palju siis veel?! 15 km ja pool tundi..! Terve sõidu mulle kòrva tagunud india muusika ajab aina rohkem närvi ja tahaks kellelegi virutada. Näiteks sellele tüübile kes vastu metallist käetuge oma sõrmusega igale rütmile kaasa trummeldab. Õnneks on sellelgi kord lõpp.

Kõht täis ja rahunenuna kodu poole kòndides, poest ostatud tomatid kilekotiga käe otsas rippumas, arutlen, et kas see liputaja on täna ka seal. Ja et kui on, siis ma tahan teda tomatiga visata. Tundub juba, et olen pääsenud, aga ei, ta on seal! Vaatan möödudes kindlameelselt mujale, tomat pihku pigistatud. Viskan, aga liiga ebakindlalt ja see ei jõua temanigi. Pagan! 

Sada meetrit enne kodu on veel üks. Tundub, et nad täistavad reedet. Teda oskan õnneks juba kahtlustada ja vaatan ainult üles. 

Kuskil võiks mingi òpetus olla, kuidas sellistega käituda. Kuidas neid nii solvata, et nad mu rahule jätaksid? Nad mängivad ju üllatusele, nii ei ole paraku reaktsiooni valimisele just liialt aega.

Äkki võiks politseisse teatada?

Külalistemaja hoovi jõudes on üks töötaja, pisike vanamees seal.

Järgneb selline dialoog:

- Seal eemal

- Jah

- Järve ääres

- Jah

- Seal on kaks meest

- Jah

- Liputavad (ilmestan oma sõnu käeviipega)

- Jah

...

- See on normaalne?

- Jah

...

- Okei. Head ööd siis.

Nojah. Head ööd siis.