Eile hommikul ärkaisn oma viimasesse täispikka päeva Chiang Mais ja sain aru, et olen lõpuks saavutanud selle, mida otsima tulin aga mille eest (loomulikult) kogu hingest põgenenud olen. Igavuse. Mul on lõpuks piisavalt igav, et mu mõistus väljuks "vajan puhkust ja lebo, ma ei taha midagi teha" faasist ja liiguks edasi "kus küll on need väljakutsed ja projektid, jubedalt tahaks mòelda" faasi. Selle tähistamiseks läksin tollesse savikujuaeda, mis mu hosteli lähedal oli, võtsin muna-avokaadoröstsaia ja jäätee ning tekitasin endale parima välikontori, mida olen iial kogenud. Mööbel oli tugev ja mugav, päike paistis puuvõrade vahelt, aga mitte liiga eredalt, tuul puhus väga õrnalt, sääsed ei viitsinud minu peale eriti aega raisata ja ükski teenindaja ei pööranud mulle pärast toidu laudatoomist tähelepanu. Istusin aia kaugemas nurgas tiigi ääres, linnud laulsid, liblikad lendasid, maapind mu jalge all oli sammaldunud ja kogu linnakära jäi kõrgetest müüridest väljapoole. Ideaalne! Ka ei olnud mul läpakat ega tahvlit, vaid tegin tööd märkmiku ja telefoniga, mis lubas keskenduda asjale endale, mitte poole tunni kaupa feissbukki uppuda (mind kuidagi ei veetle see telefonifeissbuk). Veetsin seal niiviisi kohe mitu tundi ja sain täitsa tehtud asju. Kas ka òiges, suunas, eks see selgu, aga vähemalt mõte läks jooksma, mis on kõige olulisem.
Pärast staatilist hommikupoolikut oli pärastlõuna vaja täita jalutamisega. Kõndisin kaugele vanalinnast välja, jõe äärde ja üle silla ja ringiga tagasi ja nagu oleksin neetud, sattusin taas Waroroti turule. Sel korral lähenesin aga mingist täitsa uuest küljest ja nägin mingeid täiesti uusi kangapoode täiesti tesitsuguste kangastega! Mòte hakkas täiskiirusel ketrama ja ma teadsin, et siit ma PEAN midagi NUKU Timm Thaleri jaoks kaasa viima, muidu olen täisloll! Aga püüa sa leida just need òiged kangad poest, mis ontuugalt täis ainult ilusaid ja inspireerivaid asju! Jõudisn oma selaveedetid ajaga vaesed müüjad nii ära tüüdata,et nad ei viitsinud mind enam isegi mööda kitsaid kangarullilabürinte jälitada, kui poes juba viiendat ringi tegin. Lõpusk sain aru, et pean midagi välja valima, sest ei mu rahakott ega reisikott talu kòike, mida osta tahaksin. Lahkusin poest kuue hoolikalt valitud geomeetrilise kangaga ja loodan siiralt, et neid ka reaalselt kasutada saan. Saavutasin ma sellega seda, et pidin koti kaks korda ümber pakkima ja tal otsas trampima, et ta kinni läheks ja mõistsin,et mingit šoppamist Bangkokis küll ei tule..
Òhtul käisin veel laupäevasel tänavaturul, mis on pühapäevase tänavaturu kõrval siinkandis üks olulisemakd turistiatraktsioone ja majanduse kasvu allikaid. Erinevalt Warorotist on sihtmärk konkreetselt turistid ja sinna sòidavad iganädalaselt kokku üle yerve ümbriuskonna kòik, kes vähegi millegagi kauplevad, sest ostjaid siin jagub. Turg algab kell kuus õhtul ja kestab umbkaudu kümne-üheteistkümneni ning tipphetkedel, ca üheksa paiku òhtul on see sama tihedalt rahvast täis, kui hiina metroo. Õnneks ei saanud ma kotiruumipuudusel suurt midagi osta, mis oli kergendus, kuna leidub seal pòhimõtteliselt kòike ja sealjuures väga atraktiivses vormis. Värvid, vormid, valgus, lõhnad ja helid. See turg on rikas kõige poolest. Ja loomuliklt on seal käsitööliste, kosmeetikalettide, riidestangede, leiutajate ja massööride vahele pikitud meeletus koguses erinevat tänavatoitu, mida ma ònneks sain osta, seega sõingi kahte erinevat dim sumi ja pehmeid vahvleid banaani ja rosinatega ja jõin oma armastatud puuviljakokteili.
Koju jõudes kukkusin tonksti ära, et ärgata vastu oma viimasele päevale ilusas Chiang Mais.
***
Mu rong pidi väljuma kell 15.30 ja ma ei tea miks, aga otsustasin rongijaama jala minna. St see ei olnud otseselt teadlik otsus, pigem otsustasin, et ma ei taha oma hosteli kaudu mingit orgunni. Lähen lihtsalt selles suunas ja kui satub õige auto tulema (siinkandis on ühistranspordiks punased kastiautod), istun peale. Eriti oleks see olnud mõistlik mu koti vastomandatud mastaape arvesse võttes. Aga kuidagi juhtus nii, et seda õiget autot ei tulnudki ja ma kõmpisin kokku umbes tunni lõòmavas kuumuses paarkümmend kilo seljas rongi peale. Idioot! Lubasin endale, et sellist asja endaga enam ei tee, et olen küll juba piisavalt suur tüdruk. Umbes kilomeeter enne jaama olin juba suht pehme. Viissada meetrit enne olin valmis alla andma. Siiski jõudsin kolmeks jaama ja sain koti maha visata, sest rongini oli veel pool tundi aega. Lisaks tundus, et rong pole veel ka tulnud.
Möödus kakskümmend minutit, kolmkümmend, nelikümmend.. Rongi ei olnud ikka veel. Lõpuks ta tuli! Aga ei, meid kõiki seal jaamas informeeriti, et see rong väljub kell viis, meie oma pole lihtsalt veel tulnud. Kell 16.20 saabus lõpuks meie rong, aga peale meid sellele ei lubatud. Selle asemel teda pesti ja sõideti temaga inimeste ärritamiseks paarikümne meetri haaval edasi-tagasi. Kell oli 16.40. Ja rong sõitis tühjalt minema.!!!!!
Whaaaaat?!?!
Olime mingi hispaania tüübiga juba pikemat aega olukorra üle nalja teinud. Ütlesin talle, et pane tähele, viiene rong väljub enne meie oma. Ja nii oligi! Viiene rong väljus täpselt kell viis. Siis, kümmekond minutit hiljem sõitis samale perroonile meie rong, valjuhäälditest kuulutati, et "poole neljane rong on kolmandal perroonil" ja me saime lõpuks peale minna. Väljusime jaamast kell 17.30.
Ja siin ma nüüd olen,oma magamisvagunis, ülemisel korrusel, mind turvamas kaks koormarihma. Iga voodikoha ees ripuvad rohelised kardinad kollase tikitud numbriga ja tunne on natuke nagu Harry Potteri raamatus. Kaks tüüpi norskavad võidu üle vahekäigu, niiviisi larinal läbi kurgu, kell on veerand kümme òhtul, Bangkokini on aega veel kümmekond tundi ja mina olen seda teksti juba kaks korda kirjutanud, sest blogger otsustas mind vahepeal välja logida.
Tundub, et on aeg magama minna.
No comments:
Post a Comment