Näiteks see, et kõik kohad on siin kasse täis. Koeri,jaa, neid olen varem ka tähele pannud, aga kasse ma enne justkui väga näinud ei olnud. Núüd in nad aga igal pool. Iga templi juures on oma kass(id), iga poe juures, iga maja juures.. Okei, ma liialdan, aga tõesti, nad on igal pool. Ja nii võibki viimasel ajal näha Chiang Mai tänavatel ühte imelikku valget naisterahvast kükakil, käsi välja sirutatud imelikus keeles kònelemas. Sest mis mõtet oleks mul kassidega inglise keeles rääkida? Enamik neist on jube arad ja pògenevad kohe, kui aru saavad, et mu huvi on otseselt neile suunatud. Mòni on aga julgem ja laseb ennast paitada ja rääkida, kui ilus kass ta ikka on. Enamik kasse on siin mingi (ma pakun, et sünnipärase) defektiga, nii et neil pole kas sabaotsa vòi lausa enamikku saba ja selle asemel on mingi mügarik. Sest siin pole nii palju uksigi, et kõik oleksid sabapidi ukse vahele jäänud. Ja kõik paarutavad rahulikult tänavatel ringi, enamikel kaelarihmad kaelas. Nii tore mu meelest!
Siis sattusin poolotsitult-poolkogemata ühte kohta, kuhu olin lootnud uuesti sattuda - terrakotaaeda. See on justkui templiaed, aga pole ka. Hetkel on seal hoopis paar kohvikut. Aga jah, tegu on aiaga, kòrge kivimüüriga muust maailmast eraldatud, puid tâis kasvanud ja erinevalt kogu muust linnast vaikne, varjuline, samblane ja niiske. Ja kòik müüripinnad ja enamik maapinda on täis erinevas suuruses ja vormis punasest savist skulptuure. Väga müstiline ja eriline koht. Paraku leidsin ta siis, kui hämarus oli juba laskumas,nii et mingeid väga hâid jäädvustusi mul saada ei õnnestunud. Aga see on küll koht, mida soovitan.
Õhtust süües sattusin peale ühele huvitavale grupile - soomlastest mees ja naine oma nelja! lapsega. Lapsed tundusid olevat väga väikeste vanusevahedega, ca kaks viiest (poiss ja tüdruk), kolmene tüdruk ja siis ca ühene tüdruk, kes ema süles magas. Et ma enamikust aru sain, mis nad rääkisid, oli see eriti huvitav jälgimine. Mees oli selline tüüpiline soome rokkar - pikk blond pats ja sokuhabe, must Metallica särk ja kõvasti tätoveeringuid. Ainult õllekõhtu ei olnud. Naine oli ka tavaline, ehk oli ta varem rokkar olnud või on nüüd ka, aga välja see ei paistnud. Ja jagasid nad maid siis peamiselt kahe vanema tütrega, sest poiss püsis üllatavalt vagusi ja ühe koha peal. Aga need kaks valgete juuste ja roosade kleiitidega daami võtsid pòhimõtteliselt turu üle ja enamus ajast nende vanemad kas ei viitsinud või ei tahtnud seda näha ja lihtsalt ajasid omi asju, totaalselt kõike ignoreerides. Alguses oli teema lihtsalt selles, et vanem tütar tahtis kana, mis oli paraku otsas ja juua, mida isa talle enne toidu valimist keelas. Siis keskendus isa toidu tellimisele (kòik toimub õues, müügiputkad on ratastel ja süüakse plastiklaudade taga plastiktoolide peal) ja tütar läks omapead ringi uurima. Ta leidis kõrvaltegutseva smuutimeistri ja hakkas seda ahistama. Küll toppis kâsi tolle jääkasti, küll võttis svammi ja hakkas jääkasti pinda pesema. Vanemad seda ei näinud, olid muuga ametis. Naine andis talle banaani, et temast lahti saada. Tüdruk läks banaaniga isa juurde ja see ei reageerinud kuidagi. Ahah, banaan, okei. Varsti oli ka väiksemal tütrel sama tehnikaga saadud banaan. Vanemad ei reageerinud endiselt. Nad istusid lauas ja hakkasid sööma ja vahepeal sòid lapsed ka, aga siis kiusasid nad ònnetut smuutinaist edasi ja ta oli ikka täitsa hâdas, sest Tais pole minu meelest kombeks laste peale häält tòsta, kuigi seda oleks vaja olnud. Vanemad ajasid omavahel juttu ja isegi kui nad minu meelest vahepeal nägid, mis toimub, ei teinud nad seda märkamagi.
Minus oli vastakuti kaks tunnet. Esiteks see, et saada nii väikese vahega neli last ja tulla nendega koos Taisse puhkama ja tulla sööma kohalike turule, mitte mònda turistirestosse on imetlusväärne ja nood inimesed peaksid medali saama. Teiseks aga see, et okei, te olete väsinud ja ei viitsi sellega tegeleda, aga need lapsed jooksid suht amokki seal ja tekitasid teistele inimestele meelehärmi, mis minu meelest ei ole okei.
Teoreetik on rääkinud.
Et elule pisut vürtsi lisada, otsustasin külastada veel ööturgu, mis on pòhimòtteliselt Chiang Mai allmaailm ja turismikuumkoht ühes. St see on kaubatänav, kuhu pääseb mööda ühte teist tänavat, kus kaup on hoopis teistlaadi. Jah, seal on ka igasugu poode ja massaažikohti ja baare, aga ka kõvasti napis riietuses ja meigitud näitsikuid, kes nähtavasti on valmis ka muuks, kui vestluseks. Kuigi ma polnud seal esimest korda ja teadsin seda oodata, siis ikkagi oli see kòik minu jaoks kriipi. Kogu see kõva muusika ja kòik need naised ja mehed.. Paratamatult tul väga lähedale küsimus, et mis ometi toimub selle naise peas, kes seal seisab? Või enam ei seisa? Ja mis toimub selle mehe peas, kes seal menüüd uurib ja ehk ka midagi tellib? Ei saa mina aru neist ilma asjadest.
Turg ise ei tekitanud minus muud tunnet peale tüdimuse ja läksin hoopis koju ära.
No comments:
Post a Comment