Kui kõige vähem oskad oodata..

Ma ei oodanud tänasest päevast mitte midagi erilist. Plaanisin minna putukamuuseumisse vanalinna loodenurgas, pärast seda ehk parki istuma.. Erilise entusiasmita kõndisin valitud suunas, aga kui tuli hetk vasakule keerata, vanalinnast eemale, otsustasin, et ei, ma ei viitsi ja pöörasin paremale, vanalinna lõunaküljele (Chiang Mai vanalinn on perfektse ruudu kujuline) ja läksin hoopis vaatama ühete hiiglaslikku barokset hoonet, mis kunagi aastaid tagasi mu pilku oli püüdnud. Minu meelest on see ainus omataoline siin linnas, aga ma ei imestaks kui terves Tais. Kaks hoonet Kõrged ja heledad, rohkete luksuslike kuldskulptuuridega seintel ja balustraadidel, värviliste lillevitraažakendega, meeletute portaalidega ning möirgavate lõvidega kahel pool treppe ja sarviliste sokkudega katusel. Keset hoovi hiiglaslik kolmekorruseline kuldpurskaev. Kui tal viimati külas käisin, oli maja tühi ja ma uitasin seal vabalt ringi. Tundus, nagu oleks ehitus kunagi lihtsalt pooleli jäänud, sest elanud ei olnud seal küll keegi. 

Nüüd kâis aga maja juures elu. Hindudest tüübid tõstsid värvilisi klaase autost maha ja töömehed sebisid ringi. Oli näha, et asjad on kõvasti edasi liikunud. Hoovi oli tekkinud bassein ja torustik, elektrijuhtmed. Sisetööd tundusid olevat täies hoos. Ma tean, et majale on see hea, et keegi ta lõpuks ometi kätte on võtnud, aga minul oli pisut kurb, et ei saanudki enam seal üksinda uidata. Uurisin ja loomulikult tuleb sinna hotell. Kui kallis, et julge ma isegi mõelda..! 

Kohe järgmises majas nägin akendel mingied üliluksuslikke kostüüme, mis vòinuksid pärineda Lumekuninganna etendusest. Helesinised ja valged. Pitsilised-satsilised, tiivad ja kroonid ja kraed, krinoliinid ja sabakuued. Kõik sätendas ja läikis. Justkui valgetest puuokstest konstrueeritud detailid eendusid kostüúmidest oma poole meetri jagu. Täiesti nahaalselt, nagu ma siin viimasel ajal olen harrastama hakanud, libisesin uksest sisse ja piilusin ringi. Sest see nägi välja täpselt,nagu mòni teatrikostüüminäitus. Häirisin oma piilumisega mõnda noort tüdrukut, kes parajasti neidsamu kleite selga proovisid, üks noormees neid aitamas. Õnneks olid nad valmis mind tõlkima, sest poiss inglise keelt väga ei rääkinud. Tuli välja, et tegu oli laenutusega ja et kòik kostüümid on sealsamas tehtud selle poisi ja tema tiimi poolt. Igal juhul väga pònev leid. 

Mööda linna lõunakülge edasi minnes tekkis tunne, et nüüd peaks tualetti minema, aga no ei tulnud sellist kohta, kuhu tahaks sisse astuda. Kuni lõpuks tegin ekspromtsisenemise kohta, mis tundus sòbralik, umbes nagu too Bangkoki koht, üldse mitte traditsiooniliselt taipärane. Otsustavaks sai ehk see, et ukselink oli kassi kujuline ja nägin taamal koogiletti. Interjöör oli ülinunnu, selline laurashleylik, ainult et igal pool olid kassipildid ja -kujukesed. Tellisin jäätee ja puuviljakoogi ja olin juba maha istumas, kui nägin, kuidas teenindaja kandikuga trepist üles liigub. 

"Kas teil on teine korrus ka?" 

"Jah, seal on kassid."

" Oooooo!" 

Loomulikult läksin joonelt teisele korrusele!

Ja see, mis ma sealt eest leidsin, ületas kõik mu ootused. Seal olid madalad diivanid ja pastelsetes toonides lauad, mille igaühe küljes olid ka kassitoidukausid. Kaks tasandit, mitu mitu kassimaja ja mitmekorruselist voodit ja PALJU kasse!! Hallid ja valged, üks karvapallim kui teine ja üks siiam ja üks karvutu kass. Esimese hooga ma lihtsalt seisin seal keset tuba ja olin ònnelik. Seal oli peale minu veel umbes kolm-neli inimest, kõik mängisid kassimänguasjadega ja kassid tuuseldasid igal pool ringi. Paari minuti pärast rahunesin pisut maha ja istusin ja no..hakkasin nautima. Mängisin ka natuke, aga edasi pigem jälgisin. 

See oli üks tõeline ònnelik-olemise-koht! Kòik naeratasid helgelt ja olid jube rõõmsad. No ja ausõna, kuidas saaks mitte! Tõeline teraapia! Vahet pole see kook ja tee, eksole, kuigi need olid ka väga head. Olin seal kokku vist oma tunni. Lõpuks olin ruumis üks ja üks tüüp jäi mu kõrvale magama ja kõik teised tõmbasid ka igaüks kes kuhu kerra ja lihtsalt hea oli olla. Lahkudes uurisin, et kaua nad avatud on olnud ja ilmnes et NELI PÄEVA! Vau, on mul alles ònne! Küsisin, et kas neid kasse saab lapsendada ka ja vastuseks tuli, et kòik need kassid kuuluvad SAMALE inimesele! KAHEKSATEIST tükki!!!!! Ja et need ongi kõik tema kassid ja et ta tegi nendega kohviku ja ise elab sealsamas..! Nagu wtf?! See annab väljendile "crazy cat lady" ikka hoooooopis teise tähenduse! Ma olen lapsuke selle kõrval :D 

Aga kõik kassihullud, kes te Chiang Maisse satute ja karvast lähedust igatsete, sealt saab! 

Kui ma kohvikust väljusin, olin vâga tõstetud meeleolus ja jalutasin edasi, sihiks kohalik disainiraamatukogu, mille olemasolust olin kuulnud juhuslikult taksos rongijaamast kesklinna. No on ikka iga asi millekski hea! 

Hoone oli kollane ja modernne, kuigi muud sellest ei ootakski. Avatud puittrepid viisid teisele korrusele, esimesel korrusel oli koosolekukeskus ja kohvik, raamatukokku saadeti mind aga trepist üles. Nüüd sai selgeks, miks minust oli erakordselt intelligentne enne ärasõitu telefoniga passist pilti teha, sest kaasas ma seda siin igapäevaselt ei kanna, aga ilma poleks ma sisse saanud. Ja ausòna, ma oleksin ikka paljust ilma jäänud. 

Raamatukogu oli kõrge ja avar ja hele ja jahe ja vaikne. Riiulid olid kõrged, kakskeelsete siltidega ja liigendasid ruumi kaheks osaks. Ülemistelt korrustelt sai raamatuid kätte mööda seina libiseva metallredel abil. Keset ruumi olid pikad töölauad mòne suure mac lauaarvutiga ja pesadega läpakate jaoks. Päris mitu inimest istus laudade taga ja tegi tööd. Atmosfäär oli kõike muud, kui tolmune. 

Sama võib öelda raamatute kohta. Kuigi ma ajakirjade sektsioonist oma uurimisega palju kaugemale ei jõudnudki (nii palju disainiajakirju!!), siis natuke ringi vaatasin ikka. Iga raamat oli oma kilekaante vahel, pekmekaamelistel tagakaane külge pandud tugev papp, nii et kõik teavikud kinldasti korras püsiksid. Hea süsteem! 

Istusin laua taha ja hakkasin lappama. Mõnus kerge tunne oli. Olin seal paar tundi, enne kui kòht nii tühjaks läks, et pidin minema hakkama.

Niisiis osutus minu algselt mõttetuks tunnistatud päev üheks ägedamaks siiani! Olles kogu Aasia kuumusest juba loiutatud, oli nii värskendav ja eriline veeta üks päev jahedates õhutatud heledates ruumides, kus on palju valgust, aga see on sama ohutu, kui kodus. Ja selle kõige juures nautida seda, et varbad on paljad ja seljas ainult õhuke särk! Fantastika! 

Üldse on mul siin olnud aega mõtiskleda teemal, miks see Eestimaa talv mulle kohe üldse ei istu. Jah, külm, okei, pime, jah, aga on veel üks asi, millega ma kunagi ei harju ja mis tapab inimesi tõenäoliselt umbes sama palju, kui pimedus. Selleks on kehatus. Sest kui on nii külm nii väljas kui sees, siis inimesed pakivad ennast sisse, on pidevalt mingite kihtidega kaetud ja oma nahka, oma keha justkui ei olegi enam. Mina küll tunnen, et kaotan talvel sellega kontakti, et ma püüan muuta ta omamise võimalikult väheebamugavaks, aga oma keha tajumisest, selle nautimisest on asi ikka väga kaugel. Nahk on kuiv ja kare, punetav, lõhenev, õhu- ja päiksepuudusest punniline. Mis seal ikka nautida? Seevastu siin, ka päiksepõletuse või sääsepunnide või meeletu higistamise korral on mu keha ikkagi kogu aeg sada protsenti olemas, ma näen seda ja tunnen ja saan aru, kuidas ma olen teda igatsenud. 

Jah, ka see on hea pòhjus siin olemiseks!