Laev aeglustas oma käiku ja ma kiikasin sõidusuunda. Seal ta oli. Kuldne buddha, võtmas vastu siin randuvaid laevu ja kai peal kümneid inimesi ootamas oma tagasisõitu mandrile. Olemata ise veel jalgagi maale tõstnud, oli mul neist kahju. Nagu siinkandis ikka, pakiti meid piirkonniti lahtise taguotsaga autodesse ja sõit sai alata. Minu sihtmärk, Cozy House asub sadamaga võrreldes poolel teel saare kaugeimasse otsa, tee sinna on künklik ja käänuline ja siinsed juhid enamasti tempoga tagasi ei hoia. Aga samal ajal pean ütlema, et mina pole ennast siin liikluses veel kunagi ebaturvaliselt tundnud. Vajadusel tõmmatakse ju hoog maha, kui järjekordne hulkuv koer (tegelikult tundub, et nad kõik siin hulguvad vabalt ringi,nii et äkki lihtsalt jalutuskäigust väsinud koer) kuskil tee peal ees vedeleb.
Minu autokaaslasteks oli suur kamp kohalikke, mis pole oluline mingil muul põhjusel, kui et üks neist, tüdruk, nägi äärmiselt äge välja. Ta soeng oli ebatavaliselt konkreetne - sirge tukk ja sirge lõuani lõige ning ta kandis suuri ümmargusi päikseprille, mis ta näo kuju ja naeratusega väga hästi kokku sobisid. See naeratus meenutas mulle kedagi tuttavat, natuke justkui Dianat ja natuke Triin Niinemetsa ja ma vahtisin teda selle sõidu jooksul kohe kindlasti liiga palju.
Sain aru, kui hakkasime kohale jõudma. Mingi poolsaarekese otsas kasvavad puud olid tuttavad. Paar müügiputkat olid tuttavad. Sild oli tuttav. Näe, siin ta ongi, Cozy House..ja auto pani sellest hooga mööda. Tunne oli umbes selline, nagu multikates, kus tegelane jääb käsi õieli millelegi järele küünitama. Sõitsime veel mònisada meetrit ja peatusime siis. Tuleb välja, et see koht on kolinud ja hòlmab endas nüüd palju suuremat pinda rohkemate majakeste ja uhkemate tubadega. Alguses hakkas mul natuke kõhe, kas see ongi see, mida ma olen kartnud? Et tulen siia ja kõik on teisiti? Hoov oli tühi, admin oli tühi, kuskil ei tundunud kedagi. Aga siis tuli kuskilt omaniku tütar, keda eelmisest korrast mäletasin ja tema naeratus oli täpselt samasugune, kui mõne aasta eest ja ta näitas mulle natuke ringi ja mu hirm kadus. Kõik on suurem, aga kõik olulised asjad on alles. Ühisala jõe ääres on alles, kaiakid, vildakas pinksilaud, tasuta kohv ja tee, hommikusöögid ja iganädalaed grillõhtud on alles ja mis kõige olulisem, omanikud on alles. Noi ja tema tütar, kes siin vaikselt isalt seda kõike üle vòtab. Ja tänu neile on alles ka see emotsionaalne soojus, mida eelmisel korral kogesin ja mis mind siia tagasi tõi.
Praeguseks on Cozy House lausa kuulus, talle anti TripAdvisori "certificate of excellence" ja netis ei ole tal ainsatki halba arvustust. Aga Noi ütles, et tema seda sertifikaati ei vaja, tema tahab lihtsalt, et kõik oleksid õnnelikud ja ma arvan, et selle klausli on ta kohe kindlasti täitnud. Ma loodan, et nad iial ei väsi, sest Koh Kut ilma nendeta ei oleks enam see.
Siin olles tundub, nagu oleksin ajakapslis. Tuttavad lõhnad, helid, tuul ja meri. Krabid rannal on tuttavad, sügav pimedus ja õhtune jahedus on tuttavad.
Kuna ma polnud hommikul midagi söönud, suundusin toitu otsima. Härra Noi püüdis mu sadakond meetrit hiljem mopeediga kinni, ta läks mune ostma, ja viskas mu ühte toidukohta ära. Tavaline plastiklaudade ja -toolidega tee poole avatud tai koht. Ei midagi erilist. Aga kui vaatad, mis inimestel taldrikus on, siis tahad seda KÕIKE! Ühe jaapani túdruku eeskujul tellisingi nuudlisuppi mereandidega, nautisin ennast täiel määral ja maksin kõhutäie eest lõpuks umbes poolteist eurot. Ja samal ajal on kõik koostisosad värsked, roheline on krõmpsuv ja kalmaarid-krevetid tõenäoliselt hommikul kuskilt siitsamast välja tòmmatud.
Jõudsin veel ka ujumas käia, aga siis tundus, nagu oleksin puuga pähe saanud. Kogu reisiväsimus langes laviinina mulle peale ja kukkusin mitmeks tunniks oma toa rõdule ära. Ârgates hâmardus ja oligi aeg minna taas süüa otsima ja randa jalutama ja tagasi siia, et kaheksa paiku õhtul pusa selga tõmmata ja õues diivanil pooltukkudes edasi istuda. Sest õhtud on siin kõikehõlmavad. Kell kuus hakkab hämarduma, pool seitse on kottpime ja juba tunnike hiljem tundub, et kaua ma ikka üleval passin, sest on ju öö. Olen sellest palju rääkinud, aga ma tõesti ei harju vist kunagi, et korraga on pime ja soe ja et sellegi poolest ei ole veel öö.
Ja see oli alles esimene päev siin paradiisisaarel.
No comments:
Post a Comment