Kuidas siin asjad käivad.

Kuna Cozy House'is on hommikusöök hinna sees, ei ole vaja õnneks kuskilt kaugelt toitu otsima minna. 7-10 hommikul tehakse sulle kas soovitud produkt kahest munast, peekoni singi ja vorstikestega või tai hommikusöök ,ehk suur kauss suppi riisi ja hakklihaga. Kõrvale võimalus ise või ja moosiga saia röstida. Ärkasin vara, sest tahtsin jõuda randa enne, kui põrgukuumus keskpäevaks kätte jõuab. Tegelikult ärkasin enda kohta lausa uskumatult vara. Kell kaheksa olin piisavalt virgunud, et sööma minna. 

Kuna reisin üksi ja 90% siinviibijaist on kaaslasega (st istuvad kahestes laudades, ega tundu väga suhtlemisest huvitatud), paigutasin ennast suuremasse lauda koos ühe vanema paari ja ühe vanema mehega, keda olin varem väljas söömas näinud. Prantslased ja itaallane. Õnnetuseks rääkisid nad prantsuse keeles. Istusin siis ja kuulasin. Natuke sain aru ka, aga mitte just väga. Ühel hetkel nad peatusid ja uurisid,  kuidas mul prantuse keelega on. Vastasin,et paarist sõnast ikka aru saan, misjärel mulle lõiguti mingeid asju tõlkima hakati. Tuli välja, et paar on kuuekümnendates ja koos olnud ca aasta ja et neil on "problemaatiline suhe". Täpsemalt arutasid nad tol hetkel kolmekesi vist selle üle, kui erinevad nad ikka on ja kui keeruline teineteisega toimetulemine on. Ja et on põhjus, miks mehed endast nooremaid naisi tahavad, et neid siis enese näo järgi vormuda. Siiski näis, et see kõik toimub läbi huumoriorisma, mis andis vestlusele pigem positiivse ja lõbusa tooni. Kuna mees inglise keelt ei rääkinud, siis vestlesin mina peamiselt naisega, kes rääkis, et ta oli enne òpetaja, aga jäi siis peast väga haigeks ja oli pikalt depressioonis. Ja et uus mees ei luba naisel tööd teha, sest ta on väga praktilise loomuga, mehhaanik või insener või midagi, ja tahab ise kõigi eest töö ära teha. Aga et see on okei, sest nüüd on naisel igatpidi palju parem olla. Ja et ta on esimest korda välismaal ja et see on talle suur kingitus. Jah, seda ma usun. Mäletan, mis tunne mul endal oli esimest korda Euroopast välja saada. Ma oleksin vòinud lennata! Nad on siin mehe pojal külas, kes Bangkokis elab, aga kuna poja naise isa suri just Taiwanis ära ja poeg lendas perega sinna, siis tulid nad nädalaks siia puhkama, et siis Bangkokki tagasi minna ja natuke lapselapse eest hoolitseda (kohe pärast hommikusööki nad lahkusidki). Kõva suhteteoreetik, nagu ma olen, ütlesin naisele, et ärgu ta muretsegu ja et kui ta leiaks täpselt endasuguse mehe, siis hakkaks tal temaga väga igav. Vaatasin neid ja mõtlesin, et inimesed ei saa seesmiselt ikka kunagi vanaks. Mehed teevad elu lõpuni poisikesetempe (tüüp tegi just mingi lolli nalja, mille peale naine sügavalt ohkas) ja naised..armastavad salaja lilli ja liblikaid ja ilusaid kleite..? Ma olen naiseksolemisele vist liiga lähedal, et sel teemal teoretiseerida. 

Siis läksime laiali ja mina käisin ujumas ja kirjutasin blogi ja käisin söömas ja tulin tagasi ja mõtlesin, et võiks kose juurde jalutada ja vahelduse mõttes hoopis seal ujuda ja läksin rõdule bikiine võtma ja oleksin seal nagu panniga pähe saanud. Kaks tundi hiljem suure vaevaga silmi avades sain aru, et kukkusin lihtsalt lambist ära ja olen kogu selle aja suvalises poosis põrandal lamanud. Ühtki jäset ma liigutada ei suutnud ja leppisin pärast mõningast pingutust tõsiasjaga, et peab vist natuke veel magama ja et kosk võib oodata. 

Kella poole kuue paiku õhtul, kui hämarus vaikselt saabuma hakkas (kuna elame džunglis, on siin vähem valgust, kui rannas) sain ikkagi püsti ja läksin randa ning jõudsin enne vees ära käia, kui kottpimedaks läks. Rannas oli rohkem rahvast, kui ma iial näinud olen, oma viiskümmend inimest. Veest väljudes nägin sedasama itaallast, kes hommikusöögilauaski oli. Ütlesin tere, tema ütles, et käib iga jumala päev siin päikseloojakut vaatamas ja lõpuks rääkisime päris pikalt juttu. Ta on samasugune "mugavuspagulane", nagu minu meelest enamik vanemaid valgeid inimesi Tais. Soojal ajal elavad nad kodus, külma aja veedavad siin. Ca viis kuud aastas. Nad on aasia-veteranid, kõik kohad risti ja pòiki läbi käinud, teavad täpselt, kus mida näha/teha/süüa või juua saab. Seega põhjatud ja hindamatud infoallikad. Itaalias elades (pôhjas, Šveitsi piiri âäres) töötab ta metereoloogina või aednikuna. Kunagi oli ta ka suusainstruktor, aga kuna ta ei armasta külma (mõistetav, eksole), siis sellest ta loobus. Ta andis mulle juhtnööre, kus siinsamas läheduses snorgeldama minna, mis saared veel ilusad ja vaiksed on, kuidas Birma piiri mööda saab mägedes seigelda ja mis toredadi magustoite Tais on. Mina rääkisin vastu, kuidas on Eestis teatris töötada ja sain teada, et Itaalias polevat sügavast traditsioonist hoolimata enam suurt mingit teatrit alles. Loodan siiralt, et ta pole lihtsalt piisavalt informeeritud. Selleka ajaks jõudsime tagasi koju, kus tema läks pastat sööma (esmaspäevad pidavat olema pastaõhtud ja meenutades, kui hästi mr Noi süüa teeb, oleksin tegelikult tahtnud seda pastat proovida) ja mina oma "tavalisse kohta", sest pastat saan ma kodus soovi korral kas vòi iga päev. Selle asemel tellisin endale TomKha kanaga ja igaks juhuks,et kõht tühjaks ei jääks ka kanavòileiva. Ooappike. Kui supikauss kohale jõudis, mõistin oma möödapaneku suurust. See oli ÜÜRATU. Nägin suurt vaeva ja kõike ära süüa ei suutnudki.

Tagasi kodus otsustasin, et on aeg tegeleda millegi intelligentsega. Võtsin iPadi kaasa ja suundusin jõeäärsele ühisalale et lugeda. Pesastusin ühele diivanile..ja avasin silmad poolteist tundi hiljem. See koht suudab mu ikka täiest kutuks lüüa. Lugeda ma rohkem ei proovinudki ja kell 11 keerasin magama. Kahe paiku öösel virgusin korraks. Kõrvaltoas seksiti. Täheldasin endamisi, et on traditsioone, mida ei tohi murda ja magasin edasi.