Kui välja arvata asjaolu, et mõlemad lennukid hilinesid tunni ja teises istusime oma tunni veel kohtadel, enne kui liikuma saime, siis on tänase seisuga Turkish Airlines mu lemmik üldse. Noored ja viisakad pardateenindajad, ülim hoolitsus, mugavad ja avarad istmed nii suuremas kui väiksemas lennukis ja loomulikult tutikad ekraanid iga istme juures tohutu hulga meelelahutusvõimalustega. Ühesõnaga - suure hulga inimeste pisikeses ruumis kinni pidamine on emotsionaalselt päris hästi ära kompenseeritud. No ja siis muidugi toit..! Mul oli seda süües reaalselt tunne, et ma pole maa pealgi mõnda aega nii hästi söönud. Värske, maitsekas, ilusti serveeritud. Ja olemas oli ka vege versioon.
Seega isegi nautisin neid istuma sunnitud tunde natuke. Vaatasin ära filmid " Everything is Illuminated" (päris tore oli, soovitaks küll) "Joy" (natuke kurb oli vaadata, kuidas inimene endaga kõike teha laseb, aga seda parem meel lõpus ta pärast) ja "Mad Max" (visuaalselt päris äge tõesti, aga sellist kiidulaulu, nagu kõikjalt kuulnud olen, küll ei laulaks). Samas, vaatasin lõpuni, kuigi teisi variante oli sadu.
Aga tagasi reisi juurde. Kuna lennud hilinesid, siis jõudsin Bangkokki eeldatust poolteist tundi hiljem. Loomulikult avastasin lennujaamas, et bussi, millelel olin lootnud jõuda, ei lähegi, et eelmine on juba lahkunud ja et pean ikkagi teise linna otsa bussijaama orienteeruma. Samas, üllatuslikult oli skytrain eile millegi pärast tasuta, nii et juhuu! Rongis tutvusin ühe USA tüübiga, kes töötab muidu kruiisilaevadel, aga vabal ajal tuuritab niisama mööda maailma ringi, tema riikide nimistu tundus olevat päris muljetavaldav ja minule lisandus tuleviku reisiplaanidesse Mauriitsius. Siis läks tema maha, et õhtul mõnele Bangkoki pilvelõhkuja katuseterrassile pidutsema minna ja mina sõitsin edasi. Ümber istudes tegin endale ka kohaliku kõnekaardi, et saaks ikka igal pool netis olla, nagu tänapäevainimesele kohane ja seega sattusin järgmises rongis pisut liiga aktiivselt telefoni näppima. Ühel hetkel vaatasin üles ja tundus, et olen õigest peatusest mööda pannud! Kiiresti maha ja jaama teisele tasandile, et tagasiminevale rongile saada..siis avastades, et tegelikult tulin maha hoopis peatus liiga vara. Nujuh siis. Tagasi sinna, kust tulin ja uut rongi ootama.
Tegelikult oli see kõik nii lihtne, nii lihtne. Hea on ikka asju mitmendat korda teha, ei pea kogu aeg side silmadel ringi käima. Bussijaama leidsin ilusti üles, sain pileti 19.30 bussile (algselt planeeritud neljase asemel), nentisin endamisi, et polegi veel uut aastat bussis vastu võtnud ( reis pidi kestma 5,5h) ja läksin toitu otsima. Õige peatselt istusin juba bussijaama 7/11 kõrval seisva toiduputka plastiktoolil ja nautisin, tõesti Nautisin oma pad thaid. See oli natuke ülekeedetud ja seal ei olnud krevette, nagu mulle meeldib ja see oligi ühe suvalise bussijaamaputka suvaline toit, aga see oli Nii Hea! Tai maitsed! Ma olen neid igatsenud!
Kuigi buss sõitis Tratti 5,5 tunni asemel 6, ei olnud sellest hullu. Feissbuk osutus hindamatuks vahendiks hostelimanikuga kontakti loomisel ja kui me koos kahe jaapanlasega lõpuks kohale jõudsime, oli ta meil uksel vastas head uut aastat soovimas.
Hommikul jõudsin käia turul, leida sealt oma lemmikut jackfruiti ja minitomateid ning pangaautomaadiga pahuksisse minna. Pärast nelja proovimist polnud ma ikka raha saanud ja automaat lihtsalt katkestas järjest mu katseid. Tekkis kahtlus, et ehk on kaart välismaiste tehingute tõttu blokeeritud. Helistasin Eestisse ja loomulikult sai mu kohaliku kaardi krediit otsa täpselt siis, kui pärast pikki indentifitseerimisi operaatorini jòudsin. See konkreetne hetk oli esimene praeguse reisi jooksul, mil tundsin, et lähen kurjaks. Kordasin sama protsessi eesti kaardiga ja ilmnes, et mu pangakaart ikkagi ei ole blokeeritud, et nähtavasti on tegemist koostöövõimetu pangaautomaadiga ja sain lõpuks oma raha kätte.
Kuigi olin turu risti-põiki läbi jalutanud, siis söönud ei olnud ma endiselt midagi, sest tai kombe kohaselt hommikuks kanasuppi riisiga süüa ma ei soovinud. Niisiis suundusin külalistemajja, kus eelmisel korral olin peatunud ja kus oli olnud nii toitu, kui pisike kasutatud raamatute poeke. Poest oli kolme aastaga paraku saanud vaid paar hädist riiulit, kust ma midagi ei leidnud ja just siis, kui hakkasin toitu tellima, sai omanik kõne, et mind oodatakse, kuna auto laevaleminekuks on ees! No jumal tänatud, et oma võõrastemajapidajale ütlesin, kuhu lähen! Niisiis jätsin söömata ja jõudsingi siia, kus olen.
Üldse tundub, et asjad on turismi osas siinmail positiivses suunas edasi liikunud. Organiseerimine on välismaalasele loogilisem ja transport pole enam nii väga loomavaguni tüüpi. Inimesed räägivad paremini inglise keelt ja praegune kiirpraamgi on hulga suurem ja mugavam, kui viimati, mil tuli kurja vaeva näha, et üle parda pritsiv laine sind lisaks märgamisele ka kaasa si viiks. Turismi kõrgpiirkondadest ma ei räägi, ma ei ole neid näinud, lihtsalt kuulnud nende räpasusest ja ebameeldivusest, aga see Tai, mida mina tean, on küll tulemist ja olemist väärt!
Rõõm kuulda, et oledki kohal!
ReplyDeleteTean väga hästi seda tunnet, kui saad taas külastada tuttavaid armsaks saanud paiku:-)
Tore kuulda : ) Kirjuta jälle! : )
ReplyDelete