Hommikusöögilauas sattusin taas kokku oma tuttava itaallasega, kelle nimi ilmnes olevat Marco. Rääkisime oma tunni juttu, üheks teemaks näiteks see, et siinkandis on enamik lihttöölisi kambodžalased, et rahvuslik kadedus on ülemaailmne ja kuidas enamikust riikidest kuskile mujale parema elu peale ihatakse, sest naabrid on rikkamad. Naaberriigid siis. Ja et kambodžalased lüpsavad kõiki turiste just selle pärast nii hullusti, et vaadates Tai poole näevad nad jõukust ja soovivad seda KOHE endale ka. Kas võib seda võrrelda Eesti-Soome suhtega 90ndatel? Mina ise seda aega selles aspektis ei mäleta, aga kahtlustan küll.
Hommikusöögiks oli Marco valinud taipärase riisisupi ja seda vaadates tundsin, et vajan ka seda meeletut kogust sooja vedelikku oma organismi, tavapärase saialaadungi asemel. Niisiis istusime mõlemad, hiigelkausid ees ja mina jätsin isegi moosisaiad söömata. Pärast sööki ranna poole minnes loksusin seestpoolt korralikult.
Kolmas päev mere ääres ja ma hakkangi rahulikumalt võtma. Saan juba aru, et ei ole mõtet päevitada, kui tegelikult ei viitsi ja loksun selle asemel oma pool tundi vees. Kuivan pisut ja uuesti. Ilm oli tuuletu, vahepeal sõudis mööda mõni kaiak, lapsed uuristasid tulemusteta liiva sisse auke, sest iga uus laine ajas need jälle kinni, minikrabid piilusid ettevaatlikult oma urgudest välja ja kui piisavalt kaua paigal olla, tulid välja toitu otsima.
Kui jõudis aeg lõunat süüa, tundsin rinnakorvi all juskui mingit haigutavat tühjust. Sain aru, er pean sööma midagi rammusat ja kreemist, näiteks kookoskarrit. Lootusrikkalt läksin oma toiduputkasse ja seal ta oligi - roheline karri mereandidega. Nagu taeva kingitus. Esitasin tellimuse ja jäin ootama. Ja saabus..supp. Vôi no mingi väga vedel supilaadne ollus ja isegi riisi ei olnud kõrval. Kookospiimast, tundus, võis selle roa puhul vaid unistada. Tellisin ehmunult riisi kõrvale ja hakkasin sööma. No ja ma ei tea, kas te teate seda tunnet, et toit on lihtsalt vale? Püüdsin endast parimat anda ja ikkagi edasi süüa, aga auk rinnus muutus aina teravamaks ja enesetunne aina nirumaks. Mõtisklesin omaette, et mis värk see siis nüüd on ja et ÄKKI on mul nisusõltuvus?! St see on mul kindlasti, aga kas tõesti nii raskekujuline? Et kui ühel toidukorral nisu ei saa, hakkab nii halb? Sest hommikul sõin ma ju RIISISUPPI?! Vahepeal ilmus ka Marco ja ütles friikartuleid tellides, et selline reaktsioon on normaalne ja et riis ongi teistsugune ja selle pärast ta peabki kord nädalas pastat sööma. (Selle peale, et eelmistel kordadel Tais pole ma kordagi saia söönud ja midagi sellest kogenud ei ole, ma tol hetkel ei tulnud.) Igal juhul jäi pool karrit minust lauale ja tellisin endale hoopis pannkoogi. Just pannkoogi, ühe, ja ei, mitte ülepannikoogi. Sest nisujahu on siin rariteet ja pannkooki söövad ainult turistid, seega on need kuum kaup. Aega läks oma pool tundi, kuni oma kummalise välimusega ja pigem keeksi meenutava, aga hea ja toitva pannkoogi kätte sain.
Paraku jäi auk rinna alla alles ja seda ei täitnud ka vesi ega mangokokteil ega isegi õhtune pad thai mereandidega.
Kuigi olemine oli kahtlane, otsustasin ikkagi õhtupoolikul mere asemel hoopis kose juurde ujuma minna. Sinna on oluliselt pikem tee, vist oma poolteist kilomeetrit, sellest enamik ülesmäge. Juba poolel teel oli mul keel põhjalikult vestil ja nägu tõenäolislet punane peas. Sest kõik normaalsed inimesed lähevad sinna mopeediga. Aga mina ei ole normaalne inimene ja ka vasakul pool teed sõitmise loogika ei ole mulle siiani veel kohale jõudnud.
Veidi enne koske pidin tõdema, et turismi arengul on ilmselgelt mòned miinuskohad. Tee peale oli püstitatud üks putka, kus istus üks mees ja selleks, et edasi minna, pidi midagi annetama. Jumal tänatud, et natuke raha kaasa võtsin. Aga paari aasta pärast on see summa juba suure tõenäosusega konkreetne. Kose juures oli päris palju rahvast, õnneks enamik neist juba minekul ning sain nautida oma ujumist ja kerget peamassaaži vaid kahe tai poisi juuresolekul. Ilmnes, et valisin hea aja, kuna kohe varsti hakkas rahvast jälle juurde voolama ja konkreetne kosk/järv on õige pisike. Lasin minikaladel natuke oma varbaid näksida ja kòndisin jahutunult tagasi. Kell oli 17.15 ja mees oli oma korjanduskarbi kokku korjanud ja lahkunud. Vist ametnik :) Kui uuesti tulla, siis pärast viite. Hämaruse saabudes on niikuinii ka rahvast vähem.
Õhtusöögi otsustasin leida kodu lähedalt, sest lõunaelamus ja koselkäik ei kutsunud kaugele sööma minema. Astusin sisse, või õigemini välja kohta nimega Magnolia Lounge, mis asub Cozy House kõrval ja mille lauas istudes nägin oma lemmikut jòeäärset diivanit. Istusinja ootasin..ja ootasin..ja ootasin.. Lõpuks läksin ka võtsin ise menüü, lugeisn selle kolm korda läbi ja valisin toidu välja, aga välja ei teinud minust endiselt keegi. Olin kokku oodanud oma 30-40 minutit ja juba minemas, kui mult lõpuks tellimus võeti. Ja samal ajal tundub, et kellelgi teisel sama probleemi ei olnud. Ma olin lihtsalt justkui nähtamatu. Vähemalt oli saabunud pad thai mõnus, värske ja toitev, kuigi kaks korda kallim, kui kohalike kohas.
Tagasi Cozysse jõudes, auk endiselt rinnus, ostustasin proovida ainsat veel pähe tulevat moodust - võtsin retseptsioonist purgi Cocat ja kulistasin alla. Ja uskuige või mitte, aga parem hakkas! Aitäh, Diana, et mulle selle meetodi õpetasid!
No comments:
Post a Comment