(Ettevaatust, käesolevas osas esineb pikantset materjali ja vulgaarsusi, alaealistele mittesoovitav.)
Õnneks oli eilne päev piisavalt meeletu, et mind mälestuste ja mõtetega täita.
Hommikul otsustasin, et viimase päeva puhul katsetan veel kord snorgeldamist. Küsisin mr Noilt maski, ta otsis, leitu ei rahuldanud teda ja ta tõi mulle toast oma isikliku maski! Lubasin seda hoida, nagu silmatera ja suundusin mere äärde. Mitte sinna, kuhu eelmisel korral, vaid natuke lähemale, sest Marco ütles (ja Marco teab, sest ta käib päevad läbi ringi, lestad kaenlas), et seal on praegu ka täitsa ilus.
Kui maski pähe panin ja veealusesse sukeldusin (sel korral tsärgiga, sest mu selg alles paraneb eelmisest põletusest), tundus esimese hooga, et olen sattunud mingisse õudusfilmi. Rand oli pealtpoolt täpselt sama ilus, kui eelminegi, aga sel korral hulpis veepinnal lehti ja õietolmu, mis vee alt jättis suht robustse mulje ja pòhjas oli natuke sodi. Jube kole. Kui lõpuks kivideni jõudsin,kus kogu elu käib, siis ujusin esmajoones peaaegu otsa ühele suurele roostes ankrule. Ja siis järgmisele.. Whaat..!? Need kõrgusid põhjas kurjakuulutavalt, nagu terved laevavrakid ja tekitasid ōõvastava külma tunde. Kivid olid ka teistsugused, kõik kaetud justkui mingi pruuni kihiga ja jätsid tänu sellele räpase mulje.
Pisut aja pärast ilmnes õnneks, et just seesama kiht on kalade toit, või vähemalt toidu allikas ning et erinevaid kalu oli ka seal mitmeid. Ma väga pikalt sel korral ei räägi,muidu kordaksin ennast, aga mu lemmikuks tolles kohas olid arglikud tumesinise-tumepruunitriibulised, kes oleksid nagu endale pidžaamad selga unustanud. Ja kõige lahedam "taim" oli justkui suurele territooriumile laialei valgunud valkjas kühmuline fossiil,aga kui lähemalt vaadata, siis oli ta tegelikult kaetud piiisikeste valgete kombitsatega, mis veevooluga kaasa liikusid. Ja kollasetäpilisi kalu nägin sel korral mitte ühte, vaid umbes sajapäist parve ja vot see oli lahe!
Enne välja ujumist tundus mulle suht madalas vees, et näen ühe suurema kala laipa põhjas, aga lähemalt vaadates oli "laibal" kaks suurt silma ja ta hakkas liigutama ja ujus minema kiirelt, nagu vene allveelaev võõras vees.
Siis, et oli mu viimane päev saarel, läksin otsejoones massaaži, sest esiteks oli see tee peal ja teiseks reaalselt parim massaaž mu elus. Sain kohe jaole, sama tüdruku, jee, ja sel korral valisin òliprotseduuri. Mmmm! Oli kohe tunda, kui vähem pinges mu keha sel korral oli ja kui vähem pinges ta veel lõpuks oli! Poolepeal tuli teise ruumipoolde mingi tüüp, kes kaebas seljavalu ja tellis tunniajase seljamudimise. Kuna meie vahel oli ainult kardin, siis oli kuulda, kuidas nad massööriga kommunikeeruda püüdsid.
Kui massaaž läbi sai ja mina poolunesegase näoga õue jõudsin, jäin taas kord omaniku (vòi õigemini omaniku mehega) vestlema. Küsitlesin teda põhalikult ta eraelu detailide üle (st millal nad Meaowga kohtusid ja kuidas ja kust ta pärit on -Kanadast- ja mis ta pool aastat Kanadas elades teeb ja nii edasi, ausõna see oli asjakohane) ja ta rääkis meelsasti. Siis läks jutt minu päritolule ja sellega seoses eestalstele Tais ja sellega seoses Pattayale. Ja ma sain no NII ereda pildi sellest kohast, et juba professionaalsest huvist võiks seda vaatama minna, aga üksi ma vist ei julgeks. Vahepeal tuli see kardinatagune seljatüüp ka välja ja rääkis, kuidas ta oli just enne Koh Kutile jòudmist kolm päeva Pattayas veetnud ja, et see oli ikka karm inimloomaaed olnud. Näiteks, selsamal hetkel, kui ta oli keset päeva peatänavale astunud, pisteti talle pihku flaier, mille peal olid vahekorras paarid. Tema esimene mõte oli olnud, et ega siin tänaval OMETI lapsi ei ole?! Ja terve tänav on täis go-go-baare ja ladyboy'sid ja kõikvõimalikku kinky't. Ja et üks ladyboy püüdis talle täiega ligi ajada.
Bob, kanadalane rääkis aga loo sellest, kuidas ta oli istunud mingis sealses baaris, ta naine oli kuskil tantsimas, ja õlut joonud, kui ta kõrvale istus naitsterahvas, kes ütles kohe, et ta meestest huvitatud ei ole. Bob vastas, et tema ei ole ka millestki huvitatud, sest ta on abielus. Sellega olid suhted paigas ja naine ütles, et ta oli Pattayasse tulnud ja siia jäänudki, sest siin on olemas see, millest ta elu aeg unistanud on - nokudega naised!! Hetk hiljem väljus rahva seast kena pikk naisterahvas, nad võtsid ümbert kinni, hakkasid minema ning naine pööras ümber ja lisas - suurte nokudega!
Ja üldse on Pattaya hetkel palju malbem, kui kunagi, sest siis pidi baari sisenedes tihti vahekorras inimestest üle astuma.
Vot sellised lood!
Kuna olin Bobiga juba oma tunni lobisenud, küsisin talt, kas ta oskab mind mu telefonipaketi osas nõustada, sest pidin seda nädal pärast saabumist uuendamaja nüüd nett ei tööta, aga ma ei tea siin saarel, kas ja kus see üldse võimalik on. Long story short käskis ta mul tsikli selga istuda ja ütles, et viib mu kohale. No ja see oli ikka tsikkel, mitte mingi mopeed! Ülicool oli suure mürinaga eriti järskudest mägedest üles tõmmata, tuul juustes. Karjusin hääletult ta selja taga adrenaliinist laetult.
Õigesse kohta jõudes uuris Bob kohalikelt müüjatelt, et kus seda raha kaardile lisada saab ja ta juhatati mingi suvalise laua taga istuva vanamehe juurde. Õnneks on Bob viimased umbes kakskümmend aastat Tais elanud ja kuna talle meeldib rääkida, siis on tal tai keel selge. Ise ma seda vanameest nähtavasti leida poleks pruukinud.
Kui kaart ostetud, küsis (või õigemini nentis) Bob, et "ega sul vist väga kiire ei ole" ja kui vastasin,et ei, siis keeras ta nina vastassuunda. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et tänu tai telefonikaartide iseärasustele olen nüüd näinud Koh Kutil ka selliseid paiku, kuhu ma ilma teejuhita kunagi sattunud poleks. Bob on elanud siin saarel neliteist aastat ja ta on rahutu hing, seega teab ta vist iga nurgatagust. Igal. Juhul viis ta mu mingisse rannakülla, mille kõrval oli suur ja meeletult uhke hotell ja rääkis, kuidas omanik on endine poliitik ja rikkaks saanud poliitikutele omaselt riigi röövimisega. Siis mingile kaile, mis asub taas kord kalli hotellikompleksi kõrval, mis taas kord kuulub mingile ekspoliitikule ja rääkis, et kai ehitati siia konkreetselt tolle tüübi soovil, mis sellest, et see on kai jaoks umbes halvim koht kogu rannikul. Ja riiklikule tellimusele omaselt on töö ka nii kesiselt tehtud, et betooni muudkui mureneb. Käisime ka mingil pisikesel puusillal, kus kuulsin lugu vendadest, kes oma isalt enamuse saarest pärisid ja vanas kummipuusalus, kus sain teada, et kummipuude kasvatamine on heaks mooduseks maa väärtuse tõstmisel, sest siin riigis on maa omamise seadused väga komplitseeritud, et vältida vaesemate inimeste rikastumist. Siinjuures, see ei kõlanud absoluutselt kibestunult. Pole ju põhjustki, ta on välismaalane.
Viimasena viis ta mu mingi sillani, mille alt me läbi ronisime ja mööda oja mäest natike alla laskusime. Ta ütles, et see on üks ta lemmikkohti, kus ta vahel istumas käib. Senimaani oli kõik olnud väga soliidne, see oli nüúd esimene koht, kus ma mòtlesin, et kas oli ikka hea mõte siia eikuskile tulla. Me olime küll pikalt rääkinud küll Tai kommetest meeste, kui naiste suhete osas (Mehel, kui ta on muidugi rikas, on tavaliselt "peamine naine" ja "teine naine" ja siis veel üks või mitu tüdruksõpra, kes on enamasti üliòpilased ja see on täiesti normaalne. Suhteasjades on taid aga väga pragmaatilised ja seega peanaisel on omakorda poiss-sòbrad ja see on ka okei jne. Et tai mehed on üldse elu jooksul kõige rohkemate partneritega mehed maailmas. Aga olles abielus võõramaalasega on tai naised väga armukadedad. Ja Bob on üks selline võõramaalane), aga no kindel ei saa ju kunagi milleski olla. Õnneks võin rõõmuga tõdeda, et Bob hoidis abielumeeste au kõrgel ja ei proovinud midagi. Rääkisime juttu, nagu ennegi ja väga tore oli. Ta jutustas loo ajast, mil elas Laoses ja seal ühel tädil aitas võõrastemaja pidada, aga see läheks siin liiga pikaks, nii et paluge mul tagasi jòudes rääkida. Nagu Bobi lood ikka, oli see seotud naistega ja päris humoorikas.
Üldse sain ma tema kohta väga palju põnevat teada. Näiteks, et ta oli nooruses ülemaailmne narkodiiler, koka ja hašš, ja et ta on neljas kord abielus ja et narkoärist loobumise vajalikkuse mõistmiseks pidi ta oma praeguse naisega kohtuma. Ja et loobumine ei ole mingi niisama sai, pidi ta mingite tüüpidega kuskil rääkimas käima, et oleks kindel, et mòlemalt poolt on asi diskreetne ja turvaline. Ja siis kogu sellest jamast ise vâlja tulema ja tööd otsime ja nii edasi. Hetkel töötab ta Kanadas pool aastat mereandide laialikandjana ja teenib kolme meeletu töökuuga aasta elamise raha. Kuna talle meeldib loodus, ta on Kanada metsade vahel kasvanud, ja talle meeldivad inimesed, siis on see mööda eimidagit inimese juurest inimese juurde sõitmine talle hea töö.
Lõpuks viis Bob mu Cozysse tagasi ja hommikune ujumaskäik lõppes ametlikult kella neljaks.
Et oli mu viimane òhtu Cozys, pakkus mr Noi tasuta õhtusööki, saate te aru?! Mulle serveeriti paprikanaeratusega riisi ja terve kala sojakastmes ja ma ütlen, see oli üks imemaitsev kala! Pärast sööki läksin teda tänama ja ütlesin, et ta on nagu Buddha. Ja et olukord jumala eest poleks liiga vâhepiinlik, suutsin veel öelda, et olen temasse vist natuke armunud. Uuukei. Egas siis midagi. Kobisin oma bungalosse ära. (Asjade selgituseks olgu öeldud, et mr Noi on ca 150 cm pikk, umbes kuuskümmend aastat vana ümarik kõrvuni naeratusega kiilakas tüüp. Buddha, noh!)
Et panna punkt, kukkus õhtul terve taevas meile paduvihmana kaela. Ònneks olin ma sel korral kodus, ega saanudki läbimärjaks, sest òu ujus üleni ses äiksepadukas. Uinusin enne, kui vihm järele jäi, hommikul olid sellest mälestuseks vaid 100% niisked riided. Chiang Maisse jõudes saab olema lõbus oma hallitavat kotti lahti pakkida :)
Hommik oli ilus, aga kuidagi kohatu, nagu lahkumised ikka. Mr Noile jätsin oma kontaktid, kui ta peaks Eestisse sattuma (suht kõik kutsuvad teda endale külla ja mitte niisama ,sest ta reisib pâris palju. Euroopas on ta käinud küll) ja tema .. kinkis mulle hinduistliku võtmehoidja! Aga kuna ma hinduismist midagi ei tea, siis ei oska ma ka öelda, mida see sümboliseerib. Äkki keegi teab?
No comments:
Post a Comment