Täna jõudsin hommikust sööma pisut hiljem ja kogu ruum oli täiesti inimtühi. Leppisin olukorraga, istusin oma tavalise suure laua taha, kui sisenes blond naisterahvas kohvitassiga ja minu lauda istus. Ta ei olnud üldse seda nägu, et kavatseks sööma hakata, võttis laualt ainult ühe friteerinud taignajunni ja pistis otsapidi kohvitassi ning siis suhu. Kohvitass oli tal aga palju suurem ja mõnusam, kui kohalikud tassid. Et vaikuses istuda tundus ka natuke tobe, küsisin, kas see on ta enda tass. Ja üllatuslikult oli see üks hea pick up line, sest arenes äärmiselt huvitavaks vestluseks. Naise nimi on Janine ja pärit on ta Kanadast, Montrealist. Et ei, see pole tema tass, sest tal on ainult väike kott, kuhu tass ei passiks. Et tema ja ta elukaaslane elavad igal aastal kuus kuud siin, alati Cozys ja kuus kuud Montreali lähedal maal, sest kummalgi on hooajaline töö ja kummalegi ei istu külm ning eriti pimedus. Janine müüb oma butiigis ja laatadel Taist imporditud jalanõusid, tema elukaaslane tegutseb ehitusel. Ja talvel on nad siin, mees tegeleb allveekalastamisega ja naine on niisama ja kogub uusi jalanõusid Kanadasse saatmiseks. Ta ütles, et need on äriks paremad, kui riided, sest maksavad rohkem. Ilmnes, et ta ei ole näinud talve oma 22ndast eluaastast saadik, 38 aastat, sest 22-aastasena otsustas ta talvel Mehhikosse reisida ja kohtus seal ühe vanema juudi mehega, kellega nad sõpradeks said ja kes ta oma butiiki tööle kutsus ja talle äritegemist õpetas. Ja nii ei käinudki ta koolis, vaid òppis elukoolis ja veetis kõik oma talved Mehhikos Kanadast imporditud kaubaga äritsedes. Sest mehhiklastele meeldib kallite asjade ostmine ja enese näitamine. Juut oli õpetanud, et "ära iial mine punktist A punkti B rahaga, vaid alati kaubaga" ja andnud talle ka hulgaliselt muud ärinõu, mida Janine paraku minuga ei jaganud.
Ta ütles, et on teinud elus valiku olla õnnelik, seega ei ole ta ennast sidunud mingite asjadega. Kinnisvara neil kummalgi ei ole ja suviti elavad nad alati samas rendimajas, kus kogu mööbel kuni kööginõudeni on olemas. Suvel teenitavast rahast piisab, et renti maksta ja Aasias talvituda. Samal põhjusel, vòi tõenäoliselt muidugi rohkematel põhjustel ei ole neil ka lapsi, aga see on teadlik valik ja nad on õnnelikud. Nad saavad aastaringselt olla 30-kraadises soojuses, veeta enamuse oma ajast õues ja siin olles pool aastat isegi mitte kella vaadata.
Ma kuulasin teda suu ammuli ja kuigi ma tean, et mina pole absoluutselt selline, et mulle on liiga oluline mu kodutunne ja mu loomad ja mu pere ja sõbrad, et ilma nendeta kuskile ära minna, siis selles jutus oli väga palju tòde. Tòde sellest, et alati on olemas valik ja et tegelikult ei ole miski kunagi kellelegi ette kirjutatud. St kui ka on, siis selle kirjutise jârgimine on samamoodi valik. Ja et kõige olulisem on olla õnnelik. Daa, eksole! Aga on hetki, mil ei mäleta enam, mis see õnn on või mida ma üldse tegelikult tahan, nii et vahel peab keegi seda sulle meenutama.
Et ilm tundus natuke mahedam ja pilvisem, kui tavaliselt (põhimõtteliselt tähendab see seda, et kell kaheksa hommikul ei olnud veel lauspäikest, hiljem juba jälle oli), seega otsustasin, et on hea päev minna Marco soovitatud kohta snorgeldamist proovima. Ma pole kunagi varem päriselt snorgeldanud. Eelmisel korral siin natuke kohalikus lahes proovisin, aga see ei tundunud väga lahe. Et siis uus katse.
Olin just aiast väljumas, kui mööda sõitis mr Noi ja küsis, kuhu lähen. Näitasin talle oma kodust kaasa võetud ujumisprille. Ta küsis, et kuhu. Kuna koha nimi oli mul meeles vaid osaliselt, siis vastasin umbes, et NaNa hotelli juurde.
-A-Na-Lay?
-Jah, seesama.
-Istu peale!
Istusin mr Noi mopeedil, tuul juustes ja suu kõrvuni ja me muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõitsime.. Siin, mägisel maastikul tundub 2,5 km, mis sinnani väidetavalt oli, ikka väga pika maana. Lõpuks tuligi A-Na-lay silt ja sealt edasi tuli veel natuke ranna poole sõita ja olimegi kohal. Ja ma võin tänada jumalat ja mr Noid, sest see koht tundus piisavalt privaatne, et üksi poleks ma sinna nähtavasti siseneda julgenud. Tuli aga välja, et koht kuulub mr Noi vennale ja ta tundis seal kõiki, aitas mul snorgeldamismaski laenata (miks sa Cozyst ei võtnud? Sealt saaksid tasuta, siin pead maksma), juhatas õige rannariba peale, näitas korallikoha kätte ja arvates, et mul on ohtlik oma fotokat üksi rannale jätta, lasi kohalikul baarmanil selle oma kätte vòtta. Ma lihtsalt ei või, kuidas see inimene mulle sümpatiseerib. Ja see KOHT!! Kòndisin mööda ranna poole viivat silda ja suu kukkus lahti. Imeilus rand ja väga luksuslikud merevaate ja klaasseinaga bungalod, sisse kiigates oli mònes isegi mullivann. Astmetena mööda mäekülge üles ronivad majakesed, omavahel treppide ja sildadega ühendatud, maastik liigendatud suurte valgete õigega puudega. Täielik vòlumaa. Mr Noi ütles, et siin on kokku oma kuuskúmmend majakest ja mõned neist bungalotest maksavad 3000, 5000, 8000 bahti öö. Võrdluseks, et Cozys maksad konditsioneeriga avara toa ja euroopaliku vannitoa eest 1000 ja ventikaga bungalo eest 600 bahti öö. 1000 bahti on ca 26 eurot.
Siis jäin omapäi,panin trikoo selga, maski pähe ja läksin vette. Ja see, mis ma sealt eest leidsin, oli sada korda parem, kui oleksin iial osanud oodata! Kalad, kalad, kalad! Lapse käelaba suurused valge-mustatriibulised, suuremad, valgel taustal kollasetäpilised, mikroskoopilised sinise sädelusega mustad, hõljuva salli moodi uimedega leopardimustrilised..ja VÄRVILISED!! Erinevas suuruses kolla-fuksia-rohe-türkiiskalad olid kõige uudishimulikumad ja kui ma kividel tasakaalu hoides ja voolust trotsides piisavalt kaua paigal suutsin hoida, tulid nad mu jalgu näkitsema, natuke suuremad olid veel värvilisemad, aga nad ei lasknud ligi ja ujusid eest âra. Kuigi ma olen isegi üllatunud sellest rahust, millesse minu sissetungi suhtuti. Kirkjana nad mind igal juhul ei võtnud. Ja siis muidugi technicolor-kalad, kes olid vist isased ja käisid kokku hele-hallikas-pärlmutterroosade emastega ja nägid välja nagu 90ndate unelm. Väiksed üleni mattmustad kalad olid väga territoriaalsed ja ajasid endast palju suuremaid agressiivselt naksates enda ujumiskohtadest eemale. Kilusuurused sinimustvalgelt sätendavad kalad niblisid suuremate uimede juures ja sòitsid nendega seljal kaasa. Ja merisiilid, sametiselt mustad, poolemeetrised ogad õieli kolooniatena kivide küljes. Kunagi Itaalias olen midagi analoogset endale jalga astunud, seega neist hoidsin aupaklikkusse kaugusesse, mis ei muutnud neid põrmugi vähemhuvitavaks. Sest tuli välja, et nad pole sugugi üleni mustad, vaid et keset nende keha on juskui suur ümmargune silmamuna, sinise iirisega, keskel valge ring ja must täpp. Sinine veikleb, viskab valgust nagu enamus mereelukaid ja ma vannun, et üks neist parajasti munes sellest keskmisest täpist kümneid pisikesi kollakaid mune. Ja ümber silma korrektses ringis on kuus-seitse valgelt helendavat laiku. Nagu öölamp.
Ja siis muidugi korallid, mida ma varem kunagi näinud ei olnud ja mis olid mõned nagu švammid ja mõned nagu ajud, umbes kividega ühte värvi liivakarva pruunid, aga millest igaühe peal oli üks või mitu sinise-, pruuni-, rohelise- või türkiiskirjut õit, sametist ja luksuslikku, mis hädaohtu tajudes ennast kokku tõmbasid ja koralli sisemusse kadusid, et hetk hiljem samasuguseks tagasi muutuda.
Tundsin ennast seal vee all hulpides nagu Gerald Durrelli raamatus ja mòtlesin, et mida ta siis veel oleks kirjutanud, kui tal oleks lapsena ka selline mask olnud. Ja võin rõõmuga nentida, et mingi osa minu igipõlisest igatsusest Korfu järele sai selle snorgeldusega rahuldatud. Ma usun, et veetsin seal vees umbes tunni. Igal juhul sain välja tulles aru, et varsti on oodata punetavat nahka, mille seni nii oskuslikult olin suutnud päiksekreemiga ära hoida.
Teel koju nägin muuhulgas kahte tüüpi majale katust ehitamas. Loodi asemel kasutasid nad nööri, mille kummassegi otsa oli seotud raskus. Ja nad kuulasid mingit väga head muusikat. Mida shazam ei teadnud. Pidavat olema deep house, ma natuke lindistasin.
Nagu ikka, pärast hommikust ärakäimist, pesastusin jälle oma jõeäärsel rõdul - parim koht - ja hakkasin lugema raamatut "The Magic of Thinking Big". See rääkis parajasti sellest, kuidas peamine probleem, miks inimesed edukad ei ole, on nende ennast välja vabandav mõtlemine, kui mu kõrvaldiivanile istus ronkmustade juustega mees, keda olin varem hommikusöögil märganud ja hakkas pärast mõningast sissejuhatust rääkima põhimõtteliselt sama juttu! Vestlesime pâris pikalt, ilmnes et tegu on hommikulaua janine'i elukaaslasega, ja sain teada, et ta on pooleldi indiaanlane ja pooleldi iirlane, et ta juuksed pole 58eluaastatst hoolimata värvitud ja et isa pidas teda kuni suht viimase ajani pere mustaks lambaks, kuna ta otsustas karjääri tegemise ja maja ostmise asemel oma elu hoopis reisimisele kulutada.
Ja siis läks jutt sellele, kuidas peab julgema unistada ja ise olla ja ei tohi otsida vabandusi, et igaüks on oma õnne sepp jne, kuni ma teda vaadates-kuulates lihtsalt kõva häälega naersin ja ütlesin, et mul on tunne, nagu mu loetav raamat oleks inimeseks muundunud. Küllap peab mulle mingi info ikka väga kindlasti kohale jõudma, kui mulle seda niiviisi üle korratakse..!
Lõpetuseks aga seik teemal "trouble in paradise". Vabandan juba ette, et mu järgev jutt on kuri ja rassistlik, aga ikkagi. Ühesõnaga purustati täna meie mònus uimasus siin kamba venelaste saabumisega. Sel hetkel, kui nad aeda sisenesid, läks lõugamiseks ja ropendamiseks, peamine mure oli, et kus suitsetada saab ja terve hoov oli neid täis (tegelikult saabus perekond - isa, ema, kaks last ja nende meessoost sõber). Sõber on siiani jätnud mulje klassikalisest vene jõmmist - kiilakas ja suure õllekõhuga, mis enamasti on paljas; ta räägib umbes kolm korda kõvemini kui vaja, pikib igasse lausesse mõne bljäädi või hui või vähemalt bizdjetsi, suitsetab lakkamatult ja jõi ennast õhtul koos oma sõbraga rõdul, loomulikult minu lemmikkoha kõrval, nii et see kõlbmatuks muutus, maani täis. Lällamist kostis oma üheni öösel. (Perspektiiviks, tavaliselt on siin alati surmvaikne ja enamik inimesi kaob oma bungalosse hiljemalt üheksast.)
Esimese hooga arvasin, et tegemist on klassikalise filmisituatsiooniga, kus mees võtab oma idioodist sõbra perepuhkusele kaasa ja sellest tuleb katastroof, sest tundub, et perekond on siin varem juba olnud. Siis kuulsin aga naist telefoniga rääkimas ja trükimusta see ei kannataks.
Näide.
Stseen aias viis minutit peale saabumist.
Sõber on eemaldanud särgi ja seisab enda ja perekonna kõrvuti lahtistest ustest nelja meetri kaugusel. Perekond pakib tõenäoliselt ennast lahti.
Sõber - Andrei! Andrei! Andrei! Andrei! Andrjuuha!!! Andrei! Andrei! Andrei!
Miks minna lähemale, eksole?
Kuid - me jääme ellu!!!
No comments:
Post a Comment