Eilne oli musternäidis troopilisest nullpäevast, kus sööd, ujud, magad, sööd, ujud, magad. Viimased päevad olen juba nii mugavaks läinud, et isegi ei söö enam oma toidukohas. Lähen sinna, võtan toidu kaasa ja pesastun oma jõeäärsesse diivanisse., kuhu saab kohe pärast sööki mõnusalt tukkuma jääda. Pensionipõlve unistus :D Ainus põnev detail oli Marco, kellega ma toitu tellides kokku sattusin ja jutustama jäin. Rääkisime meestest ja naistest Itaalias ja Eestis. Tema kaebas, et itaalia naised on hulluks läinud ja jätavad järjest mehi maha, et kümne aastaga saab neil suhtest villand ja nad lähevad ja elavad üksi või ei lähegi mehele ja et vaesed itaalia mehed näevad kurja vaeva, et endile naist leida. Ja et suur osa naistest pidavat just selsamal põhjusel välismaalased olema. Sest mehed tahavad rahullkku elu ja perekonda ja tahavad olla truud ja elu lòpuni sama naisega koos, aga itaalia naised tahavad vabadust ja vaheldust ja üksindust. Kui ta küsis, kas ma saan temast aru, vastasin,et teoreetiliselt, aga et Eestis on lood vastupidi. Et meil mehed teevad perekonna ja siis jätavad maha ja siis järgmise ja võimalik, et veel ka kolmanda ja et enamik minu tuttavaid omab sedalaadi prekonda. Marco oli siiralt imestunud ja ei saanud aru, et MIKS ometi?! Sest tema ûtleb, ja ta on kuuskümmend ja seega midagi võiks teada, et mehed ei suuda üksi elada. Naised, jaa, aga mehed mitte. Kuna ma ei ole mees, siis oskasin vaid pakkuda, et ehk tüdinevad ära ja tahavad muutust, või vabadust ja kohustusteta elu. Marco arvas, et see on viimane, mis nad sel moel saavad.
Siis ostis ta viis jäätist (Cozys ilmnes, et neli neist oli mõeldud kambodžalastest töötajatele) ja kõndisime koju.
Peamiselt selleks, et mul oleks rohkem, millest kirjutada, käisin lõpuks ka jõel kaiakiga sõitmas. Hea distsiplinaator see blogi :) Ja kaua ma ikka vaatan, kuidas kõik teised seda teevad. Pealegi mäletasin eelmisest korrast, et kõik puud olid täis mingeid imelikke suuri sabaga vilju, mis tuletasid meelde india pähklit ja mille kohta hiljem olin lugenud, et seda nad seest ka tõepoolest on. Sel korral olid viljad aga alles pisikesed, meetriste sabadega ja ei olnud mingit mõtet proovida ühte neist kätte saada. Ainult nüüd peaks veel enne lahkumist uurima mr Noi käest, kas nad neid ikka korjavad ka?
Kaiaki käsitlemine oli ülilihtne,ainult sòudmine läks kuidagi vaevaliselt. Pärast, tagasi sõites sain muidugi aru, milles asi - minnes olin vastuvoolu. Seega kui minnes, tee oli ehk ca kilomeeter pikk, tundsin muret, et kas ma huvitav pärast tagasi ka jõuan, siis pärast lasin vahepeal endal niisama hulpida ja liuglesin aeglaselt õiges suunas. Kuna suutsin ennast selleks kõigeks kokku võtta alles umbes pool neli, mil päike juba enam nii hirmsasti ei kõrveta ja laseb pilvedel tekkida, siis oli jõgi pea inimtühi. Tagasiteel ei kohanudki ma kedagi, ei ühti kaiakki, ei ühtki mootorpaati ega skuutrit. Ainult mina ja vesi ja puud. See oli üks äârmiselt rahulik olemine meil kolmel.
Kuna eile oli reede, siis toimus cozys traditsiooniline grillõhtu (ma ei tea, kui vana see traditisoon on, aga kolme aasta eest oli ta igal juhul juba olemas). Töötajad tassisid suure osa laudu õue. Panid tulukesteketi alla püsti "tootelaua" ja grillpunkti ning hulgaliselt värsket kraami. Süsteem on selline, et sina nâitad nâpuga ja kõik soovitu läheb ühtaegu grillile ja su raamatusse kirja ja siis kunagi Cozyst ära minnes maksad kòik koos ära. Sama süsteemiga vòtad siin ükskõik millal külmkapist jooke ka ja ise paned oma toa juurde kirja. Geniaalne süsteem, kui oma kliente usaldada. Ja sellises kohas, nagu see siin, kliendid ise tahavad olla usaldusvâärsed.
Laual oli kõigepealt hunnikus värskeid komponente ja kastmeid, millest endale salat kombineerida ning siis erinevaid kalu, kana, krevette, loomaliha ja kalmaare. Võtsin endale ühe makrelli sabaotsa ja suuuuure taldrikutäie salatit ja loomulikult pingutasin lõppkokkuvõttes üle, sest kala (mis oli üllatavalt toitev) ma lòpuni süüa ei jaksanudki.
Istusime taas Marcoga koos ja muudkui jutustasime. Tuli välja, et ta lahkub järgmisel päeval oma koju Ayuthayasse, mida oli kummaline kuulda, sest kõik need kuudepikkuselt olijad siin tunduvad alati igavesed. Ja kui nad lahkuvad enne sind, siis on tühi ja imelik olla. Marco ütles, et kui ma tahan kunagi Pòhja-Itaalias puhata, kuigi seal on sama kúlm kui Eestis, siis tal on seal pool aastat tühjalt seisev maja ja et mul oleks kolmekümnest mehest koosnev rivi ukse taga, kes kòik minuga abielluda ja elu lõpuni koos olla tahavad. Väga nunnu iseenesest, kuigi samal ajal suht hirmus perspektiiv! :)
Veel rääkisime perekondadest. Ta ema on üheksakümnene ja nüüdseks natike nagu tita ja ta arvab, et see on ilus ja et ema on talle nagu sõber ja et nad helistavad igapäevaselt. Tal on ka vanem õde, aga temaga nad läbi ei saa. Ta ütleb, et ema juuresolekul nad on sòbralikud, aga et õde on loll! :D Ja mismõttes siis? Tuleb välja, et õde on elu aeg tundnud, et ema armastab Marcot temast rohkem ja jonnib selle pärast siiamaani. Ja et ta on ära hellitatud, sest tal on liiga hea mees. Et ta saab kõik, mis ta tahab kohe, kui ta tahab ja seega käitub ta nagu hellitatud plika. Nojah. See on ühe poole nägemus, aga kahju iseenesest ikka. Kui ta minu perekonna kohta küsis, sain õnneks öelda, et erinevatest hõõrumistest hoolimata suhtleme me sõbralikult ja hoolime üksteisest. Endal oli ka hea meel seda öeldes.
Hilisõhtul, st kell üheksa, tegin veel jalutuskäigu randa ja siis keerasingi vaikselt magama.
No comments:
Post a Comment