Šopahooliku pihitimus, osa kaks.

Eile hommikul otsustasin teha ära kohustusliku treti Chiang Mai lennujaama kaubanduskeskusesse. Esiteks lootsin sealt leida ühtesid konkreetseid jalanõusid ja teiseks võtta ette missioon pesupood! Eestis ei jõua ma selleni pea kunagi, siin pole mul aga mingeid takistusi - aega on laialt käes ja riietusruumis pole vaja palju kihte maha koorida. 

Loomulikult avastasin poes kingaosakonda läbi kammides, et otsitavaid jalavarje ei ole seal enam. Oh mind, naiivikut! Millal ma need eelmised ostsingi?? Viis aastat tagasi? Kuus? Pole ime, et valik vahepeal pisut muutunud on. Rõõmsamaks see tarkusekilluke mind ei teinud, aga ega parata polnud ka midagi. 

Pesuosakonnas hakkas mind kohe üks müüja jälitama. See on siinkandis poodide üks suur miinus - mõnelpool ei saa ümber ka keerata ilma, et keegi sappa ei haagiks. Kõik on nii abivalmid, abivalmid, aga mina tahaksin rahulikult ringi käia ja mõelda ja näppida! Kui ta mulle juba kolmandat asja soovitas, millest ma huvitatud ei olnud, olin vist nii õnnetu näoga, et ta tõmbas natuke tagasi, aga ainult teatud kaugusesse, sest jumal hoia, mida ma siis vòiksin korda saata, kui keegi mind pingsalt ei jälgi! Lõppkokkuvõttes oli trett mulle edukas ja mu rahakotile hävituslik ja loodetavasti ei pea ma enam mõnda aega Eestis pesupoodi jalga tõstma. 

Tagasiteel linna poole otsustasin oma õnne proovile panna ja minna otsima ühte kohalikku kaltsukat, mille kohta netist lugesin. Et mulle meeldivad sellised kohad, siis ei olnud see otseselt úldse seotud vajadusega uute riiete järele, vaid pigem lihtsalt uudishimu. Sest netis oli kohta kirjeldatud kui "metsikult räpast, nii et tunned pisikuid oma kehal ringi jooksmas" ja "kõigil klientidel olid näomaskid", aga samas "see on mu lemmikkoht" ja "hinnad on meeletult odavad". Ostsin endale igaks juhuks isegi näomaski.

Et ilm oli endislet hall ja vihmane, olid seda ka minu kingad ja sääred ja mis kõige  hullem - too sulanud susside hööveldumine on teinud mu kingatallad nii siledaks, et panen igal vähegi libedamal pinnal liugu. Siin on aga igal pool kahjelplaadid maas. Seega kui sajab, ehk viimased päevad, käin ringi nagu part jääl. Koht asus loomulikult suht eikusagil, aga moodne tehnoloogia ja google maps osutusid taas kord asendamatuteks, nii et jòudsin vipersuteta kohale. 

Koht nägi väljast vaadates tõesti suht ebausaldisväärne välja, lihtsalt nagu tokkide otsa püsti aetud traatseintega katus. Kui aga sisse minna, jalanõusid ukse taha jättes nagu ikka, oli see koht põhimòtteliselt nagu Paavli kaltsukas noil kaugetel päevadel ,mil seal riideid veel hiidvannidest òngitsema pidi. Lihtsalt selle vahega, et vannid olid põrandal ja külma asemel olid maja servades niiskuskahjustused. Mingeid tohutuid pisikuhorde ma ei tajunud ja hakkasin tuulama. Asi lõppes sellega, et istusin keset ühte vanni ja tuustisin kleite kahes suunas laiali. Ja jah, see oli okei, sest ainult servast ei ulatunud kuigi kaugele. Ja jah, see oli täitsa mònus, sest vihma sadas väljas ja riided olid kuivad ja soojad ja pehmed ja ma leidsin täitsa mitu ilusat asja. Seitsme eseme eest maksin kokku sada bahti, ehk ca kaks pool eurot. Pärast neid selga proovides olid nad pea kòik mulle loomulikult vähemalt number väiksed, aga mis sellest. Mul oli täitsa lõbus pärastlòuna. 

Koju jõudes olim úleni niiske ja kahtlustasin, kas ma mitte ikkagi sealt näiteks kirpe külge ei saanud. Õnneks siiani tundub, et siiski mitte. 

Õhtu jõudis vaikselt ja muudkui sadas ja sadas ja ausòna, hakkas pisut jahegi. Panin ööseks aknad kinni.