Pikk päevatee kaob ööse.. Ja tagasi hommikusse.

Reis Koh Kutilt Bangokki ei olnud just midagi erilist. Eriline oli vaid vist see, et üle pika pika aja lasin end esmakordselt turismifirmal ühest punktist teise viia. Siin on reisides nimelt kaks võimalust, kas võtad nn mõtleva ja tegutseva inimese rolli ja kasutad riiklikku ühistransporti, st otsid üles bussi/rongijaama ja ostad sealt pileti, vòi võtad mugava inimese rolli, ostad mõnest lennujaamas (või ükskõik millises hostelis) olevast infopunktist paketi kuhu iganes, sulle tullakse järele ja viiakse ära. Tihtipeale isegi odavamalt. Esimesel versioonil on aga teatud eelised. Nimelt sõidad sa korraliku suure bussiga, mis läheb kindlasti punktist a punkti b, kus sul on suure tòenäosusega võimalik istuda kahel kohal, õhk on jahe ja enamasti antakse isegi pudel vett teele kaasa.Turismifirmadel on aga pisikesed minivanid ja nende osas on suht vene rulett, millise otsa satud. Kui paljukesi teid sinna sisse surutakse, kas jalgadel on ruumi ja kas konditsioneer töötab, kus teid lõpuks maha pannakse, kus ümbes istuma sunnitakse ja kaua seal kuskil ootama peab. 

Turismifirma kasuks otsustasin ainult ühel põhjusel - tahtsin jõuda kuuesele rongile ja et minivanid sõidavad lubatud kiirusest enamasti ca 20 km/h kiiremini, ega tee plaanipäraseid peatusi, jõuab nendega rutem. Ka teadsin tänu nòustamisele, et nad teevad peatuse lennujaamas, kust rongi peale on minu teadmistega kõige lihtsam jõuda. Ootused ei petnud mind ja pärast magamistähe all möödunud viite tundi (ja 300 km) olingi lennujaamas. Sealt läksin skytrain'ile, sealt edasi metroosse ja olingi juba viieks rongijaamas (olgu mainitud, et Cozyst startisin laevale kell kaheksa hommikul, Tai on suur ja lai). 

Rongijaamas ootas mind aga tore üllatus - kõik rongid olid absoluutselt välja müüdud! Nii et mitte lihtsalt minu soovitud alumises magamisupees ei olnud kohti, eiei, kolmest õhtul väljuval rongist oli kohti üldse veel ainult viimase rongi kolmandasse klassi..! Kuna ma ei olnud Bangkokis ööbimisega arvestanud, võtsin selle, mis võtta oli (lisaks ostsin ära ka nädala pärast väljuva tagasisõidupileti. Ja arvake mis - ka need rongid olid juba totaalselt välja müüdud!). Ühtlasi võtsin teatavaks, et mul on rongini aega viis tundi ja et mu telefoni aku vaagub hinge. Kuna rongijaama ümbrus ei ole just kuigi helge ja sõbralik paik, tegin Marionit ja jalutasin suvalises suunas, eesmärgiga leida koht, kus saaks pikemalt istuda, et telefon jõuaks laadida. Mu õnn ei petnud mind. Maandusin pisikeses puhtas ja sõbralikus hiinapärases käsitööjäätisekohvikus, kus mängis euroopalik pop, põrand läikis ja seinapistik mind juba ootas. Olin seal üle tunni, nautisin jäätee-frappe't, banaani-šokolaadisaia ja kõige puhtamat avalikku tualetti terves Tais. Pärast seda oli elu tunduvalt ilusam ja aeg rongini ka enam mitte nii pikk. 

Rongis oli peale minu veel suur hulk turiste. Tegelikult oli enamik kolmanda klassi reisijaid turistid, kohalikke oli suures vähemuses. Hiljem teise kolmanda klassi vagunisse piiludes mõtlesin, et äkki nad lihtsalt hoiavad vagunid meelega lahus, sest seal olid ainult taid. Minu koht (jah, need on nummerdatud) oli ühe kiitsukese tedretähnilise poisi kòrval, kelle triibulised põlvpüksid olid neoonvärvi täis ja kelle kohta hiljem selgus, et ta on pärit Walesist, et ta nimi on Ceidiog, et tal on pooleli üle poole aasta vältav Kagu-Aasia reis, et ta lõpetas just matemaatikaõpingud ja mõtleb nüüd, mis edasi. Ja et neoonvärv on mingi peo tulemus, mitte kunstilembuse väljendus. Tegelikult sain seda kõike teada alles hommikul, aga nüüd istusime vaikides ja ootasime, et rong liikuma hakkaks ja et palun palun meie vastu keegi istuma ei tuleks! Kell sai kümme, pool üksteist, kolmveerand üksteist..kell üksteist hakkasime liikuma. Miks, teab nähtavasti vaid rongijuht. Ühele kahest vastasistmest istus tai mees, sain ikkagi oma varbaid toetada. Sõita oli jäänud neliteist tundi. 

Umbes tund pärast starti, kui oli juba ilmnenud, et magamine saab olema suur probleem, tuli rongi kaks pahmoti moodi tai tüüpi. Üks lihtsalt räpane, teine ka ilmselgelt purjus ja agressiivse olekuga. Nad kâisid vaguni läbi, aga maha ei istunud ja läksid siis edasi..et natukese aja pärast tagasi tulla. LOOMULIKULT olid nende kohad meie vastas god dammit!! Paganama Murphy!! Eelmine tai istus kõrvalpingile ja meie saime endale nood naabrid. Too normaalsem pani oma asjad pingi alla ja jäi suht kohe magama, teine aga hakkas oma rämedal moel mingit juttu ajama. Mu naaber püüdis viisakalt vastata, ta mees ka, oleks vist ohtlik olnud mitte, mina saatsin pilgu ja noole ja panin silmad kinni. Purjus tüübid on viimased, kellega ma suhelda tahan. 

Öö möödus aeglaselt ja vaevaliselt, mugavamat asendit otsides ja mõeldes, et järgmisel korral lendan sinna. Siiski õnnestus mul nähtavasti vahepeal ka sügavamalt magada, sest hommikuks oli mu pingi alla pandud avamata veepudel pooltühjaks joodud. Ceidiog ütles hiljem, et oli korraks öösel silmi avades näinud, kuidas too purjus tüüp ta snäkke sööb, nii et hea, et oma käekoti enda ja seina vahele olin pressinud. Esmakordne selline kogemus siin riigis, ütlen igaks juhuks kohe ära. Õnneks väljusid tüübid ca kaks tundi enne rongi jòudmist, nii et saime endale kumbki ühe pingi ja lõpuks ometi natuke mugavamad poosid. Mis sellest, et kell oli tol hetkel juba ca üksteist hommikul ja uni tegelikult läinud. 

Selles samas peatuses istusime päris pikalt, nii pool tundi ehk. Ühel hetkel avastasin, et meie eest on rong koos ühe vaguniga läinud ja et vaguni eestotsast paistavad rööpad ja loodus. Küllap oli see siiski plaanipärane, sest varsti tagurdas meie ilma vagunita uus rong ette ja sõitsime edasi. Chiang Maisse jõudsime tunniajase hilinemisega. Olime rongis veetnud viisteist tundi. Mu selg pole sellest siiani toibunud.

Pärast sellist brutaalset trippimist tundus ka Chiang Mai kuidagi ebasõbralik. Jube lârmakas ja tolmune ja segane. Telefoni aku oli surnud, internet ei töödanud ja ma polnud kindel, kus mu broneeritud hostel asub. Õnneks leidsin ta siiski probleemideta üles ja sain üle kolmekümne tunni pesta ja privaatsrlt olla. Ja kuigi mu toas oli justkui olemas kõik, mis soovisin,st privaatne vannituba ja rõdu, siis ostustasin minna ja ülejäänud ajaks endale uus koht otsida, teise vanalinna otsa, kus on suur park ja rohkem loodust. Ja sööma pidin ka niikuinii. 

Pärast pikemat jalutamist ja erinevate kohtade uurimist (kõik olid kas väga kallid või täis või mõlemat), peatusin lõpuks ühe koha ees, mis tundus sõbralik. Tuli välja, et tuba oleks mulle vajalikeks päevadeks olemas ja et see maksab vähem,kui olin arvestanud. Palusin seda näha. Läksime möôda halli puittreppi teisele korrusele ja mulle näidati tuba, kus polnud midagi peale voodi ja ventika seinal, ei vannituba, ei rõdu, küll aga suur aken, valgeks värvitud puitpõrand ja tuttavlik värvilõhn. Ühised pesuboksid allkorrusel oli avarad ja puhtad. Ütlesin, et mõtlen natuke ja jalutasin edasi, aga otsus oli tegelikult langetatud. Poole tunni pärast olin tagasi ja tänasest on see minu kodu kuni pühapäevase tagasilennuni. Mida kõike ei suuda üks puittrepp ja valged laudpõrandad! 

Järgmiseks missiooniks oli toit. Õnneks ei olnud ses osas küsimust - suundusin sinna, kus oma esimesel Chiang Mai ajastul igal õhtul olin söönud, põhjavärava juurde turule. Sinna laotuvad igal õhtul laiali kümned toidupakkujad ja sealt leiab igaüks endale midagi. Isegi see, kes tahab steiki ja friikartulit. Aga mina tahtsin nuudleid ja puuviljakokteili ja neid ma sain, ja kimbu banaane ka veel. Mu lemmikuid, pisikesi ja matsakaid, ümmarguste mustade seemnetega. Istusin oranžil plasttaburetil troopilises öös, mis pool seitse õhtul kukkus nagu raiutult ja minu sisse tuli taas rahu. Kuus aastat on möödas, aga siin on kõik sama. Samad müüjad samadel positsioonidel, isegi puuviljakokteil maksab sama palju ja seda teeb sama naine. On kohti maailmas, kus aeg ei liigu ja mis tagasitulijana on hea ja kergendust pakkuv. Ja olijatele - nad vist ei märkagi aja möödumist, sest siin on kõik päevad ja kuud ja aastad sama nägu. Ainult vihma sajab vahel, eimuud.