Esimene koht, kuhu hommikul minna otsustasin, on Waroroti turg. See asub põhilisest turismipiirkonnast väljaspool, ca kilomeeter vanalinna kirdenurgast minnes ja katab kokku päris mitme kvartali suuruse piirkonna. Turu keskmeks on hiiglaslik kolmekorruseline turuhoone ja selle ümber tänavate ja tänavate kaupa erinevaid väikseid poode. See on Chiang Mai kangakeskus. Kangapoode on siin kümneid, igaühes erinev valik ja stiil. Enamike kangapoodide omanikud on hindud ja kangaid müüakse mingil kummalisel põhjusel jardides, sest kòik muu käib meetriksüsteemis. Lisaks kangastele saab siit igas vikerkaarevärvis niite, lõngu, nööpe, pärleid, poolvääriskive, vääriskive, kulda, hòbedat ja lotopileteid juhuks, kui raha peaks lõppema, sest see juhtub kiiresti.
Tegin endale teene ja ignoreerisin suht kõike muud peale kangaste. Vähemalt turuhoones sees läks täitsa õnneks aga sealt edasi oli keerulisem. Alguses sattusin poodidesse, mis olid suurele tänavale lähemal ja seega rohkem turistihoiakuga, ehk kallimate hindade ja paindumatu suhtumisega. Kui aga majade vahel natuke ringi ekselda ja poristesse põiktänavatesse ronida (sest ööst saadik sadas), siis leidus seal poode, mis nägid pigem välja nagu laod, kuhu esimese hooga sisse ei lähekski. Aga kui ikka lähed, siis võid leida sealt uskumatuid aardeid. Ja mis kõige parem - asjadel on hinnasildid!! Ühest sellisest ostsin kümme meetrit erivärvilisi õhukesi linaseid kangaid ja kandipaeltest õmmeldud mustrilisi paelu, millele peale vaadates karjus vastu "töötunnid!" ja mis maksid umbkaudu euro meeter. Siis sattusin ühte pisikesse räbalasse putkasse, mis müüs kohalike mägihõimude kasutatud riideid. Muidu poleks see ehk midagi,kui need hõimud oma riideid nii meeletult värve ja mustreid täis ja läbi ei tikiks. Materjalid, millele see kòik oli tehtud, olid pehmelt öeldes odavad - ühe tagumine pool oli lausa narmendavast plastikriisikotist - ja väikestest tükkidest kokku aetud, mustrid seevastu aga hingematvad. Paraku olid ka hinnad seal putkas hingematvad ja et ma ei usu, et hòimurahvad sellest rahast ise midagi näevad, piirdusin vaid fotodega. Kui aga nendesamade tüüpide oma turujupile jõudsin, ei suutnud ma sealt paari kotita lahkuda! Olen sellist tahtnud sellest ajast, kui siin kunagi esmakordselt käisin ja lõpuks ometi on ta mul olemas!
Viimase asjana läksin kangapoodi, kus juba hommikul käinud olin ja näinud ülipehmet siidi-polüestri segu. Omanik oli mulle öelnud, et meetri hind on 100 bahti, st 2,7 euri meeter ja seda ma pidin saama! Kui aga poodi jõudsin, oli kassas hoopis üks noorem naisterahvas, kes mu hinnaväite peale suured silmad tegi. Et misasja, isa müüb seda kangast ju 140, või vahel 120 bahtiga! Nii et perebisnis :) Ta hõikas isa, lüheldast hindut ja too ütles tulles, et jah, tõelpoolest tegi ta mulle hea hinna :) Üldse mulle meeldis see tüüp. Kui küsisin, kas on siid, vastas ta, et on segu ja kui küsisin protsenti, siis ütles, et 35-65 polüestri kasuks ja et triikida ei tohi. Lõpuks ometi üks aus müügimees! Nad uurisid mu päritolu ja Eesti kohta ja tüdruk ohkas, et tahaks väga sinna minna, aga aega ei ole.. Et talle meeldib väga külm ilm ja et ta on kuuma suhtes allergiline. Ma arvan, et Chiang Mai ei ole sel juhul parim koht elamiseks, aga talle ma seda siiski ei öelnud. Hakkasin põhimõtteliselt juba minema, kaheksa meetrit kangast kotis, kui mulle pakuti india kohvi ja küpsist ja ajasime veel natuke juttu ja no väga sümpaatne oli. Ja saavutasid nad selle, et lähen kindlasti tagasi.
Siis kolisin oma uue hosteli uude tuppa, laotasin kogu uue varanduse mööda põrandat laiali ja pool tuba sai seda täis. Oh rõòmu! Hea, et ainult käsipagasiga tulin!
Sest ma ju tahan siit ometi veel asju..!
No comments:
Post a Comment