Ajast.

Ma olen olnud siin saarel nüüdseks kümme päeva ja on jõudnud kätte aeg lahkuda. Kui alguses arvasin, et tõenäoliselt lähen hulluks, et midagi teha ei ole ja põgenen, siis nüüd on väga raske minna. Täna sain aru, et siin päevad ongi vennad. Lihtsalt on. Aega ei ole. Miski ei liigu. Ja on tõenäoliselt täiesti võimalik elada samamoodi kust kuusse, aastast aastasse, lasta olemisel endast läbi voolata ja unustada, et aeg võiks kuskil olemas olla. Siin olles on lihtsam mõista, miks soojadel maadel ajast kinni ei peeta. Seda lihtsalt ei ole. Ärkad hommikul ja alati on soe, linnud laulavad, liblikad lendavad, puudelt kukuvad mõned lehed, et uutele ruumi teha, miski sünnib ,miski sureb, kõik on liikumises, aga nii ühtlaselt,et seda liikumist ei märkagi. Vahel sajab vihma. Vahel sajab rohkem vihma, kui muidu. Aga ikka on soe. Inimesed voolavad võõrastemajapidaja elust läbi ühtlase voona. Nad on kõik erinevad, aga üks on neis sama, nad on siin. Ja nad kõik langevad varsti sellesse siinsesse rütmi, rahumeelsesse olemisse, mis mitte kuskile ei vii, sest lihtsalt ei ole vaja. Ja kui nad lähevad, on neil kahju. Minul on kahju. Tanjal on kahju. Kõik need kümned,keda olen minemas näinud, on tundnud, et jäävad siinset igatsema. Ka need, kes tunnevad igavust, kes tegelikult tahaksid pidu ja selle pärast lähevad. Sest siin ongi paradiis. Selle kõige lihtsamas ja kodusemas mõttes. Siin ei ole midagi erilist. Ma ei söö metsikus koguses erakordseid ja eksootilisi puuvilju, vaid peamiselt banaane ja ananassi. Seda,mis parajasti pakutakse. Ma ei tee midagi. Ujun, loen, söön, magan. Isegi neid filme ei vaata, mis kettale laadisin, sest see lihtsalt ei ole seda tunnet. Ja ilus on see, et vaikselt on jõudnud mõistmine, et ei olegi vaja. Teha midagi, milleks puudub parajasti tunne. Ja et vahel ongi kõige õigem tund aega purdelt vette vahtida. Ja mis peamine - mu telefon vedeleb juba kaks nädalat hääletul režiimil voodil.
Ma ei tea,kui kaua see saar veel sellisena püsib. Paar aastat ehk? Enam vähemgi sellisena. Sest ehitus käib aktiivselt ja igal pool. Nõudlus on suur. Rannad on ilusad. Ja igaüks tahab ju tulla paradiisi. Paari aasta eest oli siin vist kokku umbes kümmekond ööbimiskohta, enamik luksuslikud, ja paar restorani. Pidusid ei olnud kunagi. Praegu on kohti vähemalt kolm korda rohkem ja buldooserid kaevavad mäekülgedesse tasandikke, et ehitust jätkata. Juba mitu inimest on püüdnud mulle mkngite pidude flaierit pakkuda. Ma ei tea, kas julgeksin üldse kunagi tagasi tulla. Tahan mäletada seda saart tema tühjade randade ja vaikuse järgi.
Tundub, et Noilgi on natuke kurb, et me Tanjaga läheme. Kuigi me tegelikult kordagi eriti ei vestelnud, oli alati tunne, et meil oleks, millest rääkida. Et meie huumor sobiks, suhtumine maailmasse. Tegin talle lahkumise puhul fännisildi ta nimega. Ta kallistas mind. Tundus, et ma tema tahaks justkui midagi öelda, aga justkui võimalust ei tulnud. Selle asemel kuulasin ta igaõhtust muusikavalikut softrocki armastuslugudest ja vajusin unelusse. Ja homme hommikul on minek. Kuigi me ei ole transporti reserveerinud. Heh.
Ma olen õnnelik, et sellele saarele sattusin. Oma rahus ja vaikuses ja erinevates inimesetes on ta minus paljugi tõstatanud. Mõtteid. Ja tundeid. Ja unenägusid. Ja täna alustasin kolmanda katsega lugeda Eckhart Tolle "The Power Of Now", mis mul siiani ei ole õnnestunud. Ma arvan, et olen ehk valmis selleks, mis tal mulle öelda on ja kuidas ta seda teeb.