Esiteks veel natuke hiinlastest, ehk siis oma lennust Bangkokki, mil olin üks kolmest valgest inimesest terve lennuki peale ja sattusin kõrvuti paari kahekümnese noorega, kes ei vallanud põhimõtteliselt sõnagi inglise keelt. Aitasin neil immigratsioonikaarte täita ja loomulikult tegid nad kohe minuga koos pilti ja küsisid, kust ma tulen ja vahtisid nii Eesti, Soome kui Skandinaavia mainimise peale mind hämmeldunud nägudega. Ühel hetkel sain aru, et oleksin ju võinud ka Venemaad mainida, aga noh, arusaadavatel põhjustel jätsin nad pigem teadmatusse.
Aga see hiinlaste virtuaalkultuur on minu jaoks ikka totaalselt arusaamatu. Kuidas nad lihtsalt ei lülitanudKI oma telefone välja terve reisi jooksul, sest oli vaja ju pilti teha ja sõnumeid saata. Lihtsalt peitsid nad pingi alla iga kord, kui stjuuardess möödus. Lasteaed.
Aga igal juhul suhtusid nad minusse väga positiivselt, mu kõrval istuv noormees liigagi. Päris mitu korda oleksin tahtnud talle immigratsioonikaardil oma sünniaastale osutada, aga et ta otsest põhjust ei andnud, jätsin selle tegemata. Pealegi tundus mulle vähehaaval aina enam, et tüdruk ta teisel pool oli rohkem, kui sõber. Arvestades, kuidas ta aina rohkem torssi tõmbus ja poiss lõpuks süüdlaslikuks muutus. Kui ta minust aru oleks saanud, oleksin talle öelnud, et võlgneb talle vabanduse. Raske on olla teise nahatooniga. Kõigi jaoks.
Aga Bangkokki jõudnudna lahkusin kiirelt ja nad lehvitasid mõlemsd täitsa sõbralikult, jumal tänatud.
Bangkok täitis mind ärevuse ja põnevusega, kui läbi terve linna sõites idapoolse bussijaama poole navigeerisin ja ma tundsin, et reis on toredalt alanud. Bussijaama edukalt leidnuna, tulimagusat ananassi ostnuna ja taikeelse "tere" eest kiita saanuna veel eriti.
Ka teekond Trati poole möödus muhedas meeleolus. Meie bussis, või õigemini marsas oli peale minu ja juhi veel vaid kolm inimest, kõik kohalikud. Ja kui ma algselt neli tundi kestva sõidu viie ja siis veel pikematunniseks venides murelikuks muutusin, mitte hilinemise, vaid hostelibrineeringu puudumise tõttu ja kell oli juba üheksa, ja abi küsisin asukoha määramisel, siis äkitselt naine mu kõrval altiviseerus, broneeris mulle öömaja ja kindlustas selle, et bussijuht mu õiges kohas maha paneks. Ta tahtis tegelikult, et ta õde, kes töötab Koh Kuti saare haiglas, mind esmaspäeval sinna kaasa võtaks (et mul plaan oli sinna minna), aga õde polnud minemas. Ühesõnaga väga kena oli kõik.
Nonii. Ja siis pandi mind selles linnas maha ja mingi hull festival käis ja siiamaani on jube diskokas, kui toast välja minna. Tuba ise on õnneks vaikne. Ja mul võttis tubli pool tundi, et hostel üles leida ja omanik juba magas vist ja siis ma läksin tuppa ja avastasin ,et aken on vist vastu majaseina ja murdsin võtme lukuaugus ära (jumal tänatud, et proovides, mitte ennast välja lukustades) ja et dušigeel on kilekotis koos kõigi muude potsikutega lahti läinud ja kleit terve mu keha mustaks värvinud ja kui ma lõpuks õue jõudsin, olid kõik müüjad juba oma sadu lette sulgemas ja mul õnnestus saada vaid melonikokteili ja tulivürtsikat lihapallisalatit ja linn näis kuidagi ebasõbralik.. Ja ma hakkasin mõtlema, et mida kuradit ma siit Aasiast otsin?!
Nii, miks ma siia välja jõudsin? Mitmel põhjusel.
Esiteks hakkan ma tegema tagasijõudes tükki hirmust ja kus mujal on seda parem analüüsida, kui üksi pära...s. Teiseks on see minu juures tavaline, umbes esimesel teisel päeval kõiki koduseid segaseks igatseda ja nutta tahta. Ja kolmandaks - tõoolest, miks ma siia tulin? Sest ausõna, ma siiani ei tea.
Tänase päeva kokkuvõtteks:
Endiselt on siinse elu juures minu jaoks kõige ebaloogilisem see, et väljas on leitsak ja õhtud on pimedad. Vaatan seda kottpimedat kuuma ööd, mis tegelikult on kaheksa õhtul ja mõtlen tänutundega Jaanipäevale.
Ma küsin kohutavalt palju abi ja nõu. Vast liigagi. Mõtlesin sellele täna pikalt. Kunagi jäin pidevalt rongist maha, kuna ei julgenud oma suud lahti teha ja nüüd pingutan spetsiaalselt, et julgeda näida lollina. Tulemus - mul on öömaja. Ehk see on siis ikka hea..?
Ma armastan Eestit nagu segane. Tõega.
Ühtlasi sooviks vabandada tekstiloogika eklektilisuse pärast. Ei, see ei tule 24-tunnisest reisist. Ma lihtsalt ei viitsi.
No comments:
Post a Comment