Kurnatus.

Ma olen nüüdseks juba teist päeva Siem Reapis, aga siinmaal on reisimine üks äärmiselt aja- ja jõukulukas tegevus, seega vajusin eile ära enne, kui jõudsin "blog" mõelda.
Hommikul pidi buss väljuma kell 7.30 ja mind üles korjatama kell seitse. Korjati kell 7.15, aga see mind ei üllatanud. Tee peal bussijaama lugesin huvi pärast ära kõik silma jäänid Lexused. Sain kokku 20, neist üks oli auto. Ma olen endiselt hämmastunud. Bussijaamas, mis oli hoopis mujal, kui koht, kus meid üleelmisel õhtul maha pandi, lähemal, astus mulle juurde juurde järjekordne noor blond neiu, Susanna Saksamaalt ja ilmnes, et ka sel korral olime meie kaks ainsad võõramaalased bussis. Bussis, mis väljus samamoodi tunnike hiljem, kui oli lootusetult täis topitud. Ja mis samamoodi tegi esimese peatuse kolm tundi pärast alustamist, aga õnneks oskasin ma sellega arvestada, psühholoogiliselt, nii et see oli okei. Kui sõit oli kestnud umbes kuus-seitse tundi, jäi buss äkitselt seisma ja kostus ähmaseid hüüatusi "Siem Reap change bus!" Nagu ikka ei olnud võimalik aru saada, kas info on adekvaatne või ei, aga õnneks oli taas kord olemas keegi sama segaduses isik, kellega seda emotsiooni jagada. See on alati abiks. Väljusime, meie kotid olid juba mingi mehe seljas, ja istusime teise, väiksemasse ja roosade istmetega bussi. Peale meie veel umbes viis-kuus inimest ja kolm hiigelsuurt pappkastitäit arbuuse. Ja buss tõi meid üllatsulikult täitsa linna sisse ära.
Järgnes aktsioon - püüa leida võõrastemaja. Olin eelmisel õhtul ühe meeldiv välja vaadanud ja sinna kirja saatnud, aga vastust veel polnud ja ruktukijuhid vahtisid kõik vâga tühja pilguga, kui Star Rise Angkori kohta küsisime. Lõpks olime nõus ühe tüübi peale minema, kes, nagu ilmnes,ei osanud kaarti lugeda (tundub, et see on siinkandis üldse harukordne oskus) ja sõitis meiega oma pool tundi kòigilt teepervedel seisvatelt tuktukijuhtidelt teed küsides ringi. Tulemuta. Kuni lõpuks Susanna arvas, et me peaks lähedal olema ja me läksime maha. Veel pisut otsinuna ilmus lõpuks üks noormees, kes teadis. Et see koht on nüüdseks suletud. Säh sulle! Eega jalutasime lihtsalt paarsada meetrit ja vaatasime ringi ja kuna meie mõlema prioriteet oli internet, sattusime siia, Tom&Jerry hostelisse. Kus, nagu pärast koti ära panekut ilmnes, on nett vaid fuajees. Aga toad on okeilt puhtad ja vannitoaga ja hommikusöök hinna sees (7dollarit) ja me olime väsinud ja nâljased.
Ka toidu otsimine ei käinud niisama lihtsalt. See linn on puhas turistilõks tänu oma templitele ja seega täis restorane, mis pakuvad keskmisest tunduvalt kallima hinnaga keskpärast toitu. Ja tõesõna, mulle ei meeldi iga asja üle kaubelda. Iga veepude ja puuvilja pärast, aga see on vajalik, sest muidu maksad vähemalt kahe- kui mitte neljakordset hinda. Väsitav. Söödud me saime, aga et see oli mõlemale päeva esimene korralik söök ja päev oli olnud pikk ja seda tõotas tulla ka tänane, vajusime suht kohe ära.

Hommikul läks uni esimest korda ära kuue paiku, kuigi äratus oli alles kaheksa. Sundisin ennast edasi magama, aga kella helisedes olin juba täiesti virge. Hommikusöök sisse ja minema. Laenutasin jalgratta ja asusin väntama. Angkor Watini on linnast umbes viis kilometrit. Või pisut rohkem. Millega aga oli raske ette arvestada, oli kuumus. Templini jõudes olin juba suht sooda. Kõndisin seal ringi ja mõtlesin, et tore küll, ilusad graveerinfud,aga seda kõike on natuke liiga palju ja tegelikult on see lihtsalt üks suur hunnik kive. Ja et kas ma olen imelik, et vaimustusest ei minesta? Arvatavasti on asi selles, et olen Aasias varemfi tempites käinud. Boroboduris Indoneesias ja Sukhothais Tais. Ja need olid tõesti ilusad ja spirituaalsed kohtumised. Aga siin oli niiiii palju inimes, kuigi nad hajusid hiigelsuurel territoorjumil ära. Ja just, territoorjum oli liiga suur.. Juba ainuüksi Angkor Watil. Aga mina olin võtnud pähe suur templiring pâevaga lõpuni sõita. Oelks ma ainult teadnud.. Ühesõnaga olin ma juba oma teekonna alguses kõike muud, kui entusiastlik. Ja rõõmsamaks ei muutnud ka tõsiasi, et mind lühikeste pükste ja maikaga kahte templisse sisse ei lastud. Seda ei olnud KUSKIL kirjas, et see probleem võiks olla. Need on ju VAREMED!! Teise templi juures mässisin endale salli seelikuks ja teise panin õlgadele ja kui see neile ei sobinud ja mul soovitati endale uued riided osta, läksin kurjaks. Küsisin neilt, kas nad on tähele pannud, et templite sees, graveeringutel n kòik naised PALJA ÜLAKEHAGA?! Nad ei saanud aru. Oh, well.. Kibetsesin endamisi, paari päeva jooksul taas kogunenud rahulolematus selle riigi ja iseendaga andis tunda ja ma olin tige, kui herilane. Enda peale, siis. Ronisin ühe väga kõrge ja tühja vareme otsa ja passisin mõnda aega seal, kuni kurjus ja kibedus pisut lahtus.
Väntasin edasi, asfaldi pealt minema, sest ei saanud aru, kuhu minu poo lt balitud rada täpselt minema peaks. Mõnesaja meetri pärast leidsin end keset külaelu, mis oli vahelduseks väga tore. Paljad lapsed ja mõnusad tokkidel majad ja kanad igal pool. Pärast paari kilomeetrit võttis üks noor tüüp mu vahele ja meelitas endaga koos mingile pisikesele rajale väites, et mingi tempel on seal. Tajusin tugevalt oma usaldamatust ja seda, kuidas ma tahan keelata asjadel juhtumast. Veensin ennast, et ta ei saa mulle midagi teha ja läksin. Umbes kilomeeter mööda liivaseid teid edasi oli tõesti üks pisike varemes tempel. Ta püüdis mulle ka midagi sellest rääkida, aga ma tòesti ei saanud aru. Ja siis, loomulikult, läks jutt rahale ja ta tahtis, et ma tema kool toetaksin. Ja see oli nii ebameeldiv,sest ma oleksin talle niikuinii raha andnud, sest ta olil tore, aga see, kuidas raha küsimine siin käib, on arrogantne ja ebameeldiv ja ma lasin tal ennast välja juhatada ja andisn talle kooli jaoks raha, aga tuju oli taas kord rikutud. Ma loodan vähemalt, et see raha jõuab õigesse kohta. Pöörasin otsa ümber ja sõitin asfaldile tagasi. See oli ikka see õige tee.
Ilmnes aga, et kaart on küll pisike, aga vahemaad oioi kui suured. Kõvasti sai vändata enne järgmist ja ülejärgmist ja nii edasi templit. Aga vähemalt nägin ma ära selle, mida kòige rohkem tahtsin. Müüridest läbi kasvavad puud. Mul ei ole inimeste ja kultuuripärandi vastu midagi, ausõna, aga nende ehitiste juures siin on minu jaoks kõige võluvam see, kuidas loodus aeglaselt, aga kindlameelselt neile üks null ära teeb.
Umbes sel hetkel, kui olin vaikselt hulluks minemas oma mõttemulast ja igatsesin seltsi, jalutas mulle templini viiba sillal vastu Susanna ja tegi ettepaneku koos edasi minna. Juhuu! Võtsin pakkumise rõõmuga vastu. Pealegi ilmnes, et see konkreetne tempel, kus need kõige ägedamad puud on, on veel kaugel ja ka tema tahtis seda kõige rohkem näha. Tee peal hüppasime veel paarist templist läbi ja korjasime mõneks ajaks kaasa paar viost inglast, poisi ja tüdruku, kes polnud kindlad, kas on õigel teel. Poisil oli seljal Leonardo da Vincy alasti mehe tätoveering ja ta pakkus ratta pealt litšisid. Paraku keerasn nad päris mitu kilometrit enne meid ära, sest olid seda puudega kihta juba näinud. Ja kuigi tagumikud lõid sädemeid, me jõudsime sinna. Ja need puud olid tõesti uhked ja vaatamist väärt. Aga. Siis oli vaja tagasi minna. Ja tee oli niiiiiiiii pikk.. Ja tagumik lòi sädemaid. Uskumatu! Me arvasime algul, et ehk on neli-viis kilomeetrit, aga ei. Pärast umbes nelja kilomeetrit tuli silt, et Angkor Watini on veel VIIS kilomeetrit. Ja sealt viis linna... Uuhh..! Ma ei tea, kuidas ma jaksasin, aga kuidagi me linna jõudsime. Ja ma ei taha teada, kuidas homne välja näeb. Võimalikult lühike ja kompaktne, ma pakun. Ja kuigi ma täpselt ei tea, siis julgen pakkuda tänase päeva tulemuseks vähemalt 40kilomeetrit. Pluss kòndimine. Päris korralikult kõndimist.
Lõpusk duši alla saada oli jumalik. Ja toit..ka!
Ja nüüd magama, et homme päiksetõusu näha.

PS: Susannat kohates tuli mulle meelde, kuidas minuga koos piiri ületanjd neiu ühel hetkel küsis, et mida ma poistest arvan. Neist poistest eis võõrastemajades. Et kuidas ma neisse suhtun. Olin hämmingus ja mõtlesin, et mis poisid? Ma ei ole ühtki poissi näinud. Mian kohtun ainult üksi rändavate tüdrukugega. Tema aga vastas, et pole ühtki tüdrukug kohanud, ainult poisse kogu aeg ja et ta tahaks neist rahu saada ja et on tore kiulda, et tüdrukud ka reisivad. Ja see oli nii imelik, see tema mure, et ma hakkasin mõtlema..ja jõudsin selleni, et külalp siis igaüks lihtsalt näeb seda, mis talle korda läheb. Mind need kutid ei koti, seega ma neid ei näe ja nemad mind ka. Ja kõik, mida mul on vaja, on tüdrukud, kes mulle ka kòrvale satuvad.
Ja küllap tema siis ikka tegelikult soovib poiste seltsi? Või täghelepanu? Aga sellele oskab ainust tema ise vastata.