Unelus.

Ma ei ole mõnda aega kirjutanud mitmel põhjusel. Esiteks olen ma igal õhtul täiesti meeletult vâsinud. Ei tea, kas sellest, et midagi reaalset ei tee või suurest temperatuurikõikumisest vòi haigusvimmast vòi koerte igaöisest hullumeelsest pulmapurelusest, aga kogu aeg on tunne, et võiksin lõputult magada. Ja see ei ole just kõige inspireerivam olek kirjutamiseks. Teiseks ei ole tegelikult ka midagi toimunud. See linn siin on ideaalne näide lebokapslist. Lähed hommikul mõnda kohvikusse sööma, seal kohtud kellegagi ja räägid juttu, jalutad natuke ja ongi jälle aeg taas kuskile maha istuda ja süüa ja ehk kellegi järgmisega paar sõna vahetada. Pealegi läheb metsik energia toidule. Kes Tais käinud, teab, millest ma räägin. Siinne toit on fantastiline. Ja selles linnas on see lisaks kombineeritud lääne inimesele hubase atmosfääriga. Mmmm..! Ja kolmandaks - see, mis on juhtunud, on põhiliselt verbaalne ja nõuaks seega tohutuid tekstilaviine, mis on: a) aeganõudvad kirjutada ja b) mitmekordse ümberjutustamise tulemusena suure tõenäosusega tühjavõitu. Kõik olnu saab tegelikult kokku võtta sellega, et Tanja on mulle rääkinud oma Taile eelnevast India-reisist selliseid ulmemuinasjutte, et minus on teist korda elus soov sinna minna (esimene oli pärast Darjeeling Limited vaatamist) ja et lisaks oleme selles linnas kohanud veel vähemalt viite inimest, kellega ta samuti Indias kohtus, kellest paar on seda soovi veelgi suurendanud.
Aga täna, oh seda üllatust, ma ei vegeteerinudki tervet päeva ei-tea-kuhu. Ei, sest täna me käisime Tanjaga kohalikus kanjonis päiksetõusu vaatamas. Venitasime endid läbi surma kell viis voodist ja sõitsime mopeediga kohale ja kuigi udu oli nii palju, et lähemaidki mägesid näha polnud, siis koht oli fantastiliselt ilus ja hommikuvalgus veel ilusam ja need ülikitsad ja järsud rajad, millel hiljem turnisime tekitasid vahepeal ikka korralikke judinaid. Ja peale meie olid seal veel vaid üks tüüp ja mõned kohalikud, kes püüdsid söögisk mingeid põrnikaid ning ei huvitunud päiksetõusust üldse.
Tagasi sõitsime natuke väikseat teed pidi, et näha elevante ja puu otsa ehitatud hostelit. Nägime mõlemaid. Puumaja oli eriti äge, sest olen neid piltidelt nii palju näinud, aga reaalselt mõnda elatabat käega katsunud ei olnud. Ronisime ta põhjalikult läbi. Elevantide juures tekkis aga äkitselt tunne, et nüüd oleks ju küll vaja nendega sòitma minna. St see mõte tekkis Tanjal, mina vaatan taolistest atraktsioonidest suht alati mööda, kui need mind ka veetevad. Uurisime, kas on võimalik ka ilma sadulata. Oli, aga alles tunni pärast. Hmm..
Siis läksime linna, et hommikust süüa ja seejärel kukkusime totaalsesse koomasse. Kahe tunni pärast lepitud kokkusaamine venis viie tunnini puhtalt seetõttu, et me ei olnud võimalised kättki liigutama, mopeediga sõitmisest ja elevandi seljas püsimisest rääkimata. Aga. Me läksime. Ja see kogemus ei olnud küll midagi maailmamuutvat, aga nüüd võin ma öelda, et olen olnud lähedades füüsilises kontaktis ühe toreda loomaga, kes on palju karmikarvalisem, kui pealevaadates ütleks. Ja temaga koos ujumas ka käinud. Üks ristike "to do listis" juures.

Hiljem kalkuleerisin oma kassat ja sain aru, et minu tavalisest ülimast kokkuhoidlikkusest on järel vaid riismed. Ja et mul on jumala suva.
Ja veetsin järhjekordse õhtu peamiselt venekeelses seltskonnas tõdedes, et kuigi peamiselt vaikides, saan ikka hakkama küll.