Las kallab!

Sadama hakkas umbes siis, kui kella kaheksa paiku hommikul silmad avasin. Ja mitte niisama. Mürinal. Ja seda mitte äikse, vaid vee koguse tõttu. Keerasin teise külje ja otsustasin, et vihmaga magamine on kõige toredam. Tunni aja pärast tõustes oli olukord sama ja verandast saanud kommuun, täidetud meie kirevast seltskonnast. See oli ootamatult tore. Aga siiski meeldib vihm mulle liiga palju, et terveks päevaks kuivaks jääda. Pealegi sadu hõreneski juba. Võtsin veepudeli ja fotoka ja jalutasin kose juurde, kus loogiliselt oleks pidanud nüüdseks tunduvalt rohkem vett olema. Oligi. Ja lisaks mul vedas, sattusin sinna täpselt kahe organiseeritud grupi vahepeal, ujusin pikalt ja lasin langeval veel oma selga masseerida. Vahepeal oli sadu juba lõppenud, aga hetkeks sain ikkagi ka võimaluse vihmases järves solberdada.
Tagasi jalutades meenus mulle hetk täitsa mu reisi algusest, Bangkokist, mille alguses siia kirjutamata unustasin ja mis pidevat ennast mu peas kordab - bussijaamas tahtsin WCsse minna. Selle ees nägin ühte vana naist, käes erakordselt pisike ja rääbakas ja õnnetu olemisega kassipoeg, ka sisse suundumas. Ma ei tea, miks, aga mul tekkis mingi kohutav aimdus, et ta kavatseb kassikese potist alla lasta ja ma ei tahtnud pikalt siseneda. Kui seda aga lõpuks tegin, nägin, kuidas naine kassikest kraanikausis peseb. Ja ta oli veel rääbakam kui enne ja mul oli nii hea meel. Ja nüüd tekkis mul tunne, justkui oleksin ma ise see kassike, kes justkui läheb tapalavale, aga tegelikult pestakse hoopis puhtaks. Sellised lood.
Peaaegu kohe pärast selle mõtte lõpuni mõtlemist sattusin keset teed vastastikku umbes sama pisikese ja rääbaka kassipojaga, ainult erinevalt Bangkoki omast ei olnud ta mitte kollakas, vaid musta-valgega, nagu Mimmu. Ja ta oli niiiiii armas ja tore ja usaldav ja ma silitasin ja nässerdasin teda ikka pikalt enne edasi minekut.
Üldse on siin metsikus koguses koeri ja kasse, esimesi tunduvas enamuses. Ja nad näevad välja, nagu oleksid kõik omavahel sugulased. Ma muide ei oleks üldse üllatunud, kui ongi. Ja nad on eranditult rahulikud ja sõbralikud ja lippavad igal pool vabalt ringi. Või pigem laibastuvad kõikvõimalikes kohtades, eelistatavalt keset sõiduteed.
Teel koju korjasin maast ühe kookospähkli, mida siin meeletus koguses vedeleb ja üritasin teda puruks saada, mis aga äärmiselt paksu koore tõttu võimatuks osutus. Koju jõudes küsisin mr Noi'lt, kas ta võiks mul aidata seda avada, mida ta ka tegi (see võttis tal oskuslikkusest hoolimata tubli 10minutit) ja ütles, et siin selliseid pähkleid ei sööda, nende viljaliha on liiga kõva, neist tehakse ainult kookospiima, süüakse rohelisi ja noori pähkleid, mille liha minu jaoks isiklikult on liiga tarretis ja ebamäärane. Igal juhul tegin ma talle palju nalja selle aktsiooniga, aga pähkel, mille ma lõpuks poolitatuna sain, oli päris kindlasti mu elu suurim. Ja ta lubas, et näitab mulle homme, kuidas see kookospiima tegemine käib, sest blenderi ja veega, nagu mina seda teen ei ole ILMSELGELT ei õige, ega hea.
Kui rannas päikseloojangul ujumine välja arvata, veetsin terve ülejäänud päeva lugedes ja vette vahtides, olles õnnelik, et mul on aega kalade ja C. S. Lewise hingeeluga tutvumiseks.