Eile pärastlõunal jõudsin lõpuks Phnom Penhi, aga pärast hosteli leidmist, psesmist ja söömsit olin nii väsinud, et kukkusin endalegi ootamatult kell pool kümme òhtul ära. Olenemata sellest, et lugusid oli jutustada rohkem kui rubla eest, tõesõna.
Äratus oli eile hommikul kell 4.45 ja kuuest läks marsa. Läbi kottpimeda Trati linna kõndides tõdesin, et elu käib poole hooga, mis meie jaoks on ikkagi väga hoogne. Ja kuigi tehnikiselt oleks pidanud olema kõige jahedam aeg, muutusin ikkagi kleepuvaks. Bussijaamas pingil istus hunniku kohalike kõrval ka üks pikk ja blond neiu, kes, nagu minagi, oli teel Kambodžasse ja edasi Phnom Penhi. Temal aga, erinevalt minust, puudus igasugune ülevaade kogu sellest potentsiaalses jamast, sest tegelikult oli ta pidanud lendama Singapurist Vietnami, aga lennujaama jõudes avastanud, et unustas endale viisa teha, mistõttu pilet läks luhta ja ta rändas vist juba neljandat päeva mööda maad. Ma ei tea, mida ma ise sellises situatsioonis teeksin, aag tema paistis rahulik ja ütles, et kui oled mitu kuud juba reisinud ja reisid veel mitu kuud, siis ei ole vahet. (Edasi plaanib ta kolm kuud rattaga mööda Vietnami rannikut sõita).
Sõit piirini võttis aega, aga läks rahulikult ja meie jäimegi ainsateks välismaalasteks. Ka Taist välja saamine võttis umbes minuti. Lihtne. Kambodžasse sisenedes kohtusime aga kohe nende kurikuulsate kelmidega, kellest igal pool juttu on, kes meid igast küljest ümbritsesid ja väga abivalmid olid. Ja neid ol peaaegu võimatu vältida. Igal juhul saime avaldused kätte ja täidetud ja meid saadeti mingist uksest sisse, viisat vormistama. No ja see oli alles nali. Me olime ilmselgelt esimesed soovijad sel päeval, aga ametnikel ( neid oli seal neli) olid juba sellised näod peas,nagu nad leinaksid kedagi. Küsisid 20 ametlikult määratud dollari asemel 1000 bahti, mis on poole rohkem ja vältisid igasugust silmkontakti. Ma olin neiut sellest informeeriud ja sis me seal koos vaidlesime ja ütlesime, et võime bahtides maksta küll, aga sel juhul 600, mis on õige vaste 20 dollarile. Tüübid vaidlesid vastu,e tega ikka ei ole küll nii ja muutusid aina süngemaks. Ja minul, tuli naer peale,sest nad valetasid nii ilmeselgelt. Pärast umbes kümmet minutit, kus nad ähvardasid, et saadavad meid üldse Taisse tagasi, kästi meil väljuda ja õues oodata. Õnneks oli seal varjualune ja alles varane hommik, nii et polnud probleemi. Paar turisti liikusid Tai suunas. Neil ei paistud ka probleeme olevat. Ja tegelikult oli see olukord ikka täitsa lõbus, kuna seda ooata olin osanud. Mõni aeg hiljem, paarkümmend minutit ehk, kutsuti meid jälle sisse ja taheti endiselt 1000 bahti. Kui me seda ikka maksmast keeldusime, ütesid nad, okei, kakskümmend viis, ja kuna see oli sama hind, mis veebist tellides ja ma ei viitsinud enam ja tüdruku ees hakkas piinlik, siis maksime selle ära ja pärast veel ühte templit olimegi Kambodžas. Kohe piirasid meid juhid sooviga linna sõidutada. Jälle ma teadsin, mis olukord on, et nad küsivad hullult rohkem ja me jalutasime nii kaua, kuni üks peaaegu meeleheitele aetudd mopeedijuht meid saja bahti eest mõlemaid peale võttis (oioi, kui suured kotid meil olid) ja bussijaama viis. Peab tõdema, et tee sinna oli ikka tõesti pikk. Oleksime seda vist tunni vähemalt kõndinud. Tee oli ise väga maaliline. Mäed ja metsad ja lagendikud ja skelettkõhnad lehmad igal pool. Ja liiklus õiget pidi. See andis isegi lootust, et Kambodża mulle meeldida võiks.
Bussijaam nägi välja, nagu mudaväli kahe rea putkade, varikatuse, mõne marsa ja kahe suurema bussiga. Kõik oli ülimalt räpane. Ma kujutan ette, et kui oleksin Indias käinud, poleks ma seda tähelegi pannud, aga Taiga võrreldes ika midagi hoopis muud.
Buss pidi väljuma kell kümme, seega oli meil tunnike aega, mille jooksul käisime pangaautomaati otsimas,sest mu kaaslasel ol ainult vietnami raha. Pilet maksis kümme dollarit ja sõidu pikkuses olli internertis märgitud neli tundi. Kui küsisime, millal jõuame, kehitati õlgu ja vastati, et neli-viis.. Nojah.. Buss kell kümme loomulikult ei väljunud. See topiti korralikult täis, kõik hilinejad oodati ära ja sõit läks lahti ehk pool tundi hiljem. Millele lisandusid veel mõned peatused, et tee pealt inimesi juurde võtta. Me olime jälle ainsad võõramaalased. Telekas näitas kohutavaid kohalikke muusikabideoid. Kui kohad täis said, paigutati inimsed vahekäiku taburettidele. Ja loomulikult ei olnud bussis tualetti. Nii et kui me olime poolteist tundi sòitnud, hakkasin mina mõtlema, et huvitav huvitav, kuidas seda bussi kinni annaks pidada. Aga võtsin ennast kokku lootes taeva peale, et millalgi peatus tuleks. Tuligi. Kolme tunni pärast. Ja mina olin enda üle väga uhke. Paus kestis umbes paarkümmend minutit. Siis tagasi bussi, telekas peale, see kord mingi telelavastus, ja edasi. Rahvas oli lavastusest sillas, kogu buss rõkkas naerust ja tegelikult oli see väga tore.
Phnom Penhi jõudsimehi umbes viie ajal. Äärelinn oli nii inetu, et võttis suu lahti, sissepoole jõudes läks asi pisut paremaks. Aga siiski võrdleksin seda enim Sri Lankaga. Lihtsalt ja konkreetselt -kaos.
Bussijaam oli lihtsalt mingi hoov ja keegi ei teadnud midagi. Ei mu kaaslanna bussi kohta Vietnami, ega linnakaardi kohta. Õnneks leidis ta telefnonist ootamtult Kambodža navigeerimsäpi, mis meid agressiivsetest tuktukijuhtidest hoolimata mõni aeg òiges suunas juhatas. Me teadsime, et minu määratud ( ja VAhur-Pauli soovitatud) hostel ei saa olla liiga kaugel. Jõudsime Olümpiastaadiumini, mis ei olnud ka üldse lühike tee, selleks ajaks mõistnuna, et siin linnas on asjad kõike muud, kui loogilised. Tänavatel on nimede asemel numbrid, aga 334 ja 336 on kõrvuti, samas kui 335 asub teises linna otsas. Hullud! Ja teised tänavad samamoodi. Ehk siis me kaotasime oma numbri lihtsalt kaardil ära ja ei leidnudki enam. Selleks ajaks oli mu kaaslanna väga närviline ja mina suht süüdlaslik ja kui järjekordne tuktukijuht tuli ja mina olin valmis temaga kaasa minema, sest pimenes, läksid meie teed lahku. Arvan, et olime mõlemad kergendatud.
Hostelini oli tõepoolest väga lühike maa ja seal oli õnneks kohti, nii et sain endale rõduvaatega ja isikliku tualetiga toa neljandale korrusele kuue dollari eest. Tuppa jõudes tahtsin ainult netti, et ehk ometi kedai tuttavat näha. Ma ei olnud sajandeid nii väsinud ja rusutud olnud. Nett ei andnud ühendust.. Õnneks ilmnes, et tegemist on ajutise elektrikatkestusega ja ma läksin süüa otsima.
Kuigi turg oli ammu suletud, müüdi seal ümbruses kõikvõimAlkku söödavat. Jõik kaks puuviljakokyeili, mis maitsesid nagu komm ja sõin ühe saia. Süda oli paha ja riisi tõesti ei tahtnud. Oli näha, et turistil lastakse ikka kordades rohkem maksta, aga ma ei jaksanud tingida. Puuvilju ei leidnudki. Minu usu aususesse ja inimeste sõbralikkusesse tõi tagasi mees, kes müüs tillukestes vahvlites tillukesi jäätisepalle tillukestele lastele. Küsisin hinda ja ta vastas, 500 rieli (1/8) dollarit. Mul kukkus suu lahti. Selle raha eest sain vahvli ja kolm pallikest - maasika, vanilli ja šookolaadi. See oli hea. Lõpuks ainult masaga piirdusingi. Ja tagais jõudes oli nett olemas. Kuigi vestelda ei olnud ikka kellegagi..kuigi on igatsus ja nii nii tahaks.. Kas või kirja kelleltki. Nojah..
Päeva suurejooneliseks lõpetuseks, kui olin just ennast peaaegu alasti koorinud, tahtis keegi mu tuppa siseneda. Minu mäletaisr mööda on ukse lukku pannud, aga nüüd ta seda enam ei olnud. Surusin ust jõuga kinni, ega julgenud midagi öelda. Teiselt poolt kosyus kohaliku aktseniga "sorry, wring room". Ja siis sainaru, et ka mu üks aken on ju rõdule ja kardin eest ära ja seal ilmselgelt on keegi..! Pärast natukest toibumist ja kòigi uste lukustamist panin riidesse ja raporteerisin all, mis oli juhtunud. Ilmes, et see oligi keegi, kes oli uksega eksinud. Huhh..! Aga barrikadeerisin ukse sellei poolest.
Ja siis kukkusin olematusse.
No comments:
Post a Comment