Mu rännak on selleks korraks, pärast 33-tunni pikkust ponnistust taas ühele poole saanud ning ma ise mõnusalt pesastunud peaaegu et õhust tehtud bungalos jõe ääres imepisikeses Pai linnas. Aga siinsest hiljem, kui olen pisut harjunud.
Ränne algas eile hommikul kell pool kuus. Õigemini oleks pidanud algama, sest siis oleks pidanud keegi meid Susannaga oma hostelist üles korjama. Samamoodi nagu hostelit juhtiv tüüp oleks pidanud üleval olema, et meile bussipiletid ja toitu anda. Kui me aga alla jõudsime, valitses seal pimedus ja magalameeleolu, mis virgus hetkeks vaid siis, kui midagu ei juhtunud ja Susanna kurjaks muutudes neid raputas. Siis saime bussipiletid ja võeti mingi kõne..ja kõik kobisid magama tagasi. Jõudsime juba uuesti närviminna, enne kui maja ette tuktuk ilmus, mis oli täis kahte inimest ja nende kotte. Mis muud, kui pressisime endid ka peale ja panime ajama. Paar ilmnes olevat kaks vanemas keskeas põhja-inglast, humoorikad ja rõõmsameelsed, reisil läi Vietnami ja Kambodža ja Tai ja sama plaaniga, mis minul, hulgalistest kelmidest ja minibussidest eemale hoida ning omal käel pärast piiri Bangkokki orjenteeruda. Otsustasime sealsamas tuktukis oma väed liita.
Tegelikult läks kuni oiirini kõik Kambodža ja turistibussi kohta ootamatult ladusalt. Buss väljus ainult kümme minutit hiljem ja sedagi vaid meie kellade järgi. Juhi kohal rippuv kell näitas 5.59. Peatuseid oli vaid üks ja seegi lühike ning asjalik, juht rääkis mõõdukalt inglise keelt ja kella üheksaks hommikul olime piiril. Riigist väljumine oli lihtne, kui välja arvata see, et mu passi nähes kergitas ametnik üllatunult kulmu ja nõudis lennupiletit näha. Taisse sisenemine osutus aga väikestviisi naljaks. Kõik oli okei, täitsime oma neljase grupiga saabumskaardid ja seisime sabas ja mina olin viimane. Tundus, et minuga läheb sama ludinal, kui teistega, aga siis, taas kord, vaatas ametnik hoolikamalt mu passi, küsis lennupiletit näha, kutsus kellegi juurde, raputas siis pead ja ütles, et pean minema ülakorrusele viisat tegema. (Ilmselgelt on minu Euroopa Liidu passm mingil moel alamasse klassi kuuluv.) Muidu oli kõik okei, aga mu kaaslased olid kõik ammu ukse taha kadunud ning seega ei saanud ma neid asjaolude muutusest teavitada. Läksin üles ja leidsin eest higelsuure saali kahe umbes kolmekümneinimeselise saba kooliõpilastega. See tekitas minus judinaid, sest tndus, et pean siin terve igaviku ootama. Õnneks nägin tagumises nurgas lauda, mille taga istus kaks bussis nähtud nägu. Läksin nende juurde ja küsisin, mis värk ja jumal tänatud, e nad seal olid ja mu õige, täitsa taga otsas ja peidus lauakese juurde juhatasid, kus ma oma tuhat bahti ja foto letti lõin, avalduse täitsin ja umbes kümne minutiga viisa kätte sain.
Lõpuks omati kotikontrollist läbi, leidsin oma kaaslased, kes olid mu õhkuhaihtumisest kergelt ärevil. Õnneks olid nad leidnud varjualuse. Kahjuks oli see just see varjualune, kus ka kõik kelmid pesitsevad ja neil olid närvid suht läbi. Kuigi ma asjadest midai ei teadnud, tegin ettepaneku lihtsalt edasi liikuda ja mingi normaalne transport bussijaama hankida. Ja selle me saimegi. Veel väiksem tuktuk, kui eelmine ja meie neljakesi oma kottidega. Aga vähemalt suutsin hinna suurema vaevata kolmesaja pealt saja bahti peale saada. Bussijaama oli üllatavalt pikk tee, aga mu kolm kaaslammast selles liikuvas laudas olid Taisse jõusdmise üle sama rõõmsad kui mina ja tuju seega ülev.
Edasi läks kõik väga mõnuslat, nagu ikka Tais, kui lõpuks kohalikega samasse transporti satud. Jätsime Susanna sinna, Chantaburi bussi ootama (et minna Koh Kutile, mida ma talle reklaamksin) ja istusime oma mõnusasse kondirsioneeri ja tualetiga pooltühja bussi. Rääkisime terve tee juttu ja see oli äärmiselt inspireeriv. Sain targemaks nii perekonnaelu, kui lastelasvatuse ja nendega läbi saamise, kui reisimise, kui aianduse ja kõige muu kohta. Mees oli vist kuuskümmend üks ja naine viiskümmend kuus vms ja nad olid jube toredad koos, saanud kokku viie aasta eest, aga tundnud teineteist läbi elu, sest elasid aastate eest samal tänaval ja nende lapsed mängisid koos (kahepeale on neil neid viis).. Ja siis, aastaid hiljem.. Mees rääkis mulle hetkes olemisest ja naine küsis, kas olen "mindfullness'i" kohat lugenud. Ei ole. Veel. (: Ja üldse oli see üks ägedad viis tundi. Ainult see oli nòme, et terve tee tagurpidi toolil istumisest läks mul süda lõpuks nii pahaks, et pidin vestluse mõneks ajaks katkestama. Aga Bangkokis sain nendega sama taksoga rongijaama ja tunnen, et tahan neile kirjutada ja veel kord öelda, kui hea nendega kohtune ikka oli.
Kuigi kartsin, et ehk pole minu öörongile enam kohti, oli mu kartus asjatu ning juba kaks tundi hiljem loksusin rongis Chiang Mai poole, just täpselt selles alumises koikus, mida olin soovinud. Need öörongid siin Tais on jumalikud, tõesõna. Põhimõtteliselt on teise klassi magaisvaguni alumine ase, nagu miniatuurne magamistuba pooleteistinimesevoodi ja hiiglasliku panoraamaknaga. Ja kardin garanteerib täieliku privaatsuse. Geniaalne. Kuna suht kohe läks pimedaks ja vaadata ei olnud midagi, tegin seda, mida kogu kolem nädala jooksul pole tunnet olnud teha - vaatasin filmi. Esiteks lõpuni selle, mida paari nädala eest Koh Kutil alustasin - Punch Drunk Love ja siis kohe otsa teine, hämmastavalt sarnase ideega - Lars And The Real Girl. Kui keegi neid mõlemaid näinud on, siis saab ta ehk aru, miks see mõtlikuks võttis. Sest tõmbasin enne minekut kettale vaid seitse filmi, neist enamikust suurt midagi teadmata. JA ma usun juhtuste tähtusesse. Väga põnev igal juhul. Ja pärast kahte filmi, kui kell oli pool üksteist, vajusin oma viimase nädala kõige kosutavamasse ja rahulikmasse unne.
Rong jõudis pärast neljateisttunnist sõitu Chiang Maisse kell üheksa hommikul ja mina bussijaama veerand kümme. Seal ootasin tund aega Tanjat, keda ei tulnud. Siis, minnes lõpuks piletit ostma, saadeti mind hoopis üle tee asuvasse hoonesse ja loomulikult oli ta seal ja mina enam temaga samale bussile ei mahtunud. Veel tunnike ootamist ja minibuss startis üle selliste mäestike, et mul oli poole tunniga ikka jube paha olla. Kurvid olid mitte V, vaid W ja üksteise järel ja loksumine tahtis mind kordamööda kummalegi poole istet maha raputada. Vaade oli muidugi rabav, kui aina kasvav peavalu ja sõlm kõhus sellele keskenduda lasksid. Aga kokkuvòttes - internett ei valeta, kui annab nõu südamepahadustabletid ja oksekotid lähedal hoia. Ja rasedatele ega nõrga süsteemiga inimesetele ma seda trippi ei soovitaks. Vahepeal oli isei tee ääres liiklusmärk wc-poti ees pòlvitava mehega. Paisse jõudes olin sodi ja õnnelik,et elus.
Ja nüüd olen ma siin, laman oma hüti põrandal, mis on nii õhuke. Et paistab läbi ja logiseb, kui astuda ja asub kahe meetri kõrgusel maa kohal. Hütt ise on ringjas ja auklik ja toimib ainult kerge tuuletõkkena, aga see ei ole probleem, sest suur kaheinimesemadrats põrandal on sääsevõrguga varustatud ja ma teipisin augud ka kinni. Ja et me oleme põhjas, ei olegi siin tapvalt palav! Üldse näib, et Pai näol olen sattunud seitsmekümnendate hipiparadiisi, aga seda hakkan ma homme lähemalr uurima. Praeguseks - head ööd!
No comments:
Post a Comment