Siin ja praegu.

Ma olen päriselt siin. Ja praegu on päriselt suvi. Ja ma päriselt päriselt käin paljajalu rohul ja väikse kleidiga linna peal. Siin on suvi. Ja mina olen suves. Ja see on päriselt.
Tundub, et ma olen lõpuks ometi siinse kliimaga harjunud. Jah, muidugi, siinne põhjapoolne kliima ongi lihtsalt tunduvalt harjutavam. Aga see harjumine koos kõigi muude sisemiste liikumistega on toonud esile selle, et ma tunnetan ümbritsevat hoopis teistmoodi. Ja mul on kuidagi eriliselt hea olla.
Ja kindlasti on mingi osa reallsuse teisel tunnetamisel ka selles, et Tanja lahkus täna ja see lahkumine on juba mitu päeva õhus olnud. Tema jaoks tähendab see lausa neljakuise Aasiaseikluse lõppu. Päris suur asi.
Hommikul käisime koos söömas koos ta kahe teise tuttavaga Indiast - juba kaks aastat siinkandis ringi rändava paari, Nikita ja Katjaga, kellega paaril varasemalgi õhtul kohtunud oleme ja kelle tõttu mu vene keel suht aktiivset praktikat on saanud. Toit oli taas kord kulinaarne nauding, seda puhku pigem euroopapärase grillvõileiva näol. Ainus, kellel aga ei olnud õieti aega toidule pühenduda, oli Tanja, kellel kuidagi oli õnnestunud kõik ajamata asjad viimasesse kahte tundi jätta. Pakkimine kaasa arvatud. Lõpuks tähendas see seda, et pärast marsa lahkumist margistasin ta postkaarte. Aga kuna minul kuskile kiiret ei olnud, siis miks ka mitte.
Ja enamuse ülejäänud päevast ma..heegeldasin. Roosat elevanti Helinale, kes sai mõne päeva eest neljaseks. Ja sellest tuli üks väga paks elevant. Ja siis käisin turul sidrunit ostmas (mis siin maal on tegelikult laim, sest sidruneid neil ei olegi) ja ühes hirmus toredas värvilises poekeses elevandi toppimiseks kangajääke küsimas. Tegemist on lambivarjupoega, aga need varjud on nii värvilised, et sobiksid kòige paremini mõnda kujundusajakirja. Vòi minu kohvikusse. Ja omanik teeb neid ise puidust mõrdadest, mille katab kangaga ja siis tikib värviliste lõngadega ja riputab igasugu kulinaid külge. Ühe varju tegemine võtab tal umbes nädala, siinses rahulikus tempos ja nad on ülilahedad. Võite vaadata feissbukis - Pai Siam Shop.
No ma olin seal poes varem ka hänginud ja härdalt lakke vahtinud, aga nüüd läksin ju kangaid küsima ja see oli natuke hirmus ka. Alguses vaatas see naine mind jube kahtlustavalt, sest päris mitmed inimesed on vist käinud ta juures nende varjude kohta uurimas ja tahavad neid kopeerida, aga lõpuks saime jutule ja ta oli väga sõbralik ja sain suure hunniku kangajuppe, millest piisaks lausa kaheks elevandiks.
Selleks ajaks sain aru, et mu kòhuga on midai pahasti. Selline südamepahaduse ja kòhuvalu vajepealne tunne. Läksin koju ja jõin selle reisi esimese smecta, mis paraku tundus mitte aitavat. Õhtu saanudes püüdsin kõhu pikalt saata ja ikkagi sööma minna, kuigi isu ei olnud. Pärast poole tunni pikkust varitsust sain oma lemmikrestorani koha (mida õhtu jooksul oma lemmikistekohani progresseerisin. Jah, ma olen imelik.) ja tellisin chaid ja tom yami ( hapukas kookossupp inveri ja koriandri ja sidrunheinaga) ja sain vaid mòne minuti rahus istuda, kui saabus stalker.
M ei ole teda maininud, sest ta ei ole midagi erilist (keskealine malaislane), kui välja arvata see, et juba neli päeva suudab ta mind (ja Tanjat) pidevalt igal pool tabada ja siis ennast meie seltskonda kutsuda ja enam mitte lahkuda. Nüüd olin esimest korda üksi. Istusime siis ja tema muudkui küsis mingeid asju, Eesti ja mu töö ja kõige kohta ja mina vastasin, nii minimalistlikult, kui sain, sest lisaks sellele, et oleksin ehk meelsamini üksi olnud, nòudis ka kõht endiselt oam osa tähelepanust. Et toidu saabumine võttis aga oma nelikümmend minutit aega, kui mitte tunni, jõudis ta üsna palju küsida ja mina üsna palju vastata. Samas, ütlen igaks juhuks ära,et ta tundub täiesti ohutu, lihtsalt kohutvalt entusiastlik ja ilmselgelt suhtlemisvaeguses. Ja kuigi ma polnud plaaninud tervet õhtut pläkutada, oli ka see okei.
Ja kui pärast supi lõpetamist koju tervenema tulin, andis ka kõht mulle armu, ega valuta enam. Armas temast.
Ja koerad alustavad just väljas oma öist eeskava.
Ilusaid unesid!