Rännak.

Tänane päev oli väga eriline, sest ma otsustasin ringi vaadata. Ja mitte jalgsi, vaid rolleriga. Täpsemalt tegi selle ettepaneku minust umbes kilomeetri kaugusel resideeruv Julia, vahetult enne, kui talle kirjutama jõudsin hakata. Ja miks see nii eriline on? Sest kui Sa mind tunned, siis ehk tead, et ma võin lõputult jalutada, aga naljalt ma kuskile kaugemale ringi vaatama ei lähe. Olen ühes kohas ja imen atmosfääri sealsamas endasse. Kuigi peamislt ehk selle pärast, et pole, kellega. Ja nüüd ju oli. Juhuu!
Igal juhul tuli Julia mulle kell kümme hommikul järele me trippisime läbi terve pisikese saare. Enam-vähem täpselt nii palju, kui siin teid kokku on. Käisime mitmes erinevas rannas ja kolme erinevat koske vaatamas (kuhu oli alati suht keeruline ronimine, aga koske ennast justkui polnudki. Hiljem kuulsin, et üleeilne vihm oli siin esimene kahe kuu jooksul. Pole ka ime sel juhul, et vett vähe on). Vähemalt KIVID ja ümbrus olid mujetavaldavad. Sest tegelikult on siin ju kõik suht keset džunglit ja muist teid on alles väga uued, viimase mòne aasta jooksul tekkinud turistide tarbeks ehitatud. Ühel eriti uuel teel, mis ilmselgelt oli veel pooleli ja kaetid vaid paksu kruusaga suutsime me loomulikult ka oma mopeediga külili tõmmata. Süüdi pole keegi, tee oli ülilibe, kiirus väike ja õnnetus õnnelik. Pääsesime mina ühe sinika ja Julia marraskil jalaga. Ja mõlemad väikse šokiga. Ja jah, meil olid kiivrid.
Õnneks oli see suht päeva lõpus ja selliseid teid me rohkem ei kohanud. Ja ega me poleks neile enam läinud ka.
Ja kahe kose juures basseinides istusime, jalad vees, ja lasime pisikestel kaladel oma jalgu näksida, mida nad suure rõõmuga tegid. Väga mõnus kergelt kõdiline elamus.
Kõige toredam avastus nö turistiatraktsioonide juures oli kohalik kaluriküla saare kõige põhjapoolsemas lahes, kus polnud mitte ainsatki hostelit, ainult kalurid ja paadisild ja armsad tokkidel majad. Ja hiiglaslik kuldne buddhakuju.
Päeva saabutuseks kokkuvõttes - kahes rannas ujumine, kohalikus külas söömine, sinikas tagumikul, korralik trenn jalgadele mööda järsakuid koskedeni ronides ja metsik, nägu, selga ja õlgu hõlmav põletus. Magada tõenäoliselt ikka saan, aga homme pean vist terve päeva pikkade varrukatega ringi käima, nii piinarikas, kui see temperatuuri arvese võttes ka pole.
Päikseloojanguks jõudsime minu juurde tagasi, päev oli kestnud kaheksa tundi. Sattusime söögilauas kokku ühe kummalise inglannaga, kes tundus nii anorektiline, kui ka muul moel mitte päris korras. Ta rääkis metsikult palju, ta pisike top oli rinnahoidja pealt ammu alla vajunud ja lühikeste teksade lukk lahti ja keha tätoveeringuid täis ja juuksed tumelillad. Väidetavalt ootas ta oma isa, kes tailannast pruudiga varsti jõudma pidi. Ühesõnaga - kummaline.
Seega on tänane päev olnud ideaalne viis iseenese eest põgenemiseks. Või vähemalt selle proovimiseks, sest tegelikult, kui aus olla, on mopeedi tagumisel istmel ikka parajalt aega mõttesse vajuda, erinevalt juhtmisest ülimägisel ja kurvilisel teel, valepidi liiklusega, mida Julia tegi, sest minul pole ei lube, ega kogemust ega hulljulgust nende kaheta sellist aktsiooni proovida. Temal olid esimesed kaks olemas. Aga noh, abiks on action hetkes püsimiseks ikka, tõmbab tähelepanu mujale. Ja teise inimese seltskond samamoodi. Ehk siis tegelikult oli see põgenemisaktsioon isegi päris edukas. Lõppkokkuvõttes.