Uus ja tundmatu.

Täna hommikul oli äratus tavalise ja loomuliku kella üheksa asemel kell seitse. Imelik oli. Lonkisin ringi, korjasin pesunöörilt oma bikiinid, need olid niisked, panin nad jälle tagasi. Praamile viiva taksoni oli kaks tundi aega. Käisin duši all ja mõtlesin, kui tore see siin kuidagi on, ühiskasutatavad dušid, kus oledki õues. Ma olin alati mõelnud, et on nii tähtis selles suhtes privaatsus säilitada, vähemalt püüda selle poole. Ja kuidas siin on nii suvaline, kui ainult rätik ümber ringi liigud ja see on pigem mõnus, et dušini on natuke maad minna mööda sooja laudpõrandat. Vaatasin peeglisse ja kotid silmade all tegid mu kümme aastat vanemaks. Korjasin bikiinid uuesti nöörilt. Et ei unustaks. Me ei olnud Tanjaga eelmisel õhtul kumbki Noile öelnud, et ta meile praami ja sellele viiva takso broneeriks ja ma ei julgenud seda üksi teha. Jõlkusin uimaselt ja segaduses mööda verandat ringi, kuni Tanja riidesse sai ja läksime koos. Tundus, et Noi oli loogiliselt mõeldes selle lükke aga juba ära teinud. Sõime hommikust, munasaia ja pannkooki, tegime (minu jaoks pigem ebatavaliselt) sõbrapilte. Noi kinkis meile mõlemale pisikesed kangast kotid kirjaga Cozy House Koh Kood march 2013 ja minu omal oli süda ja Tanja omal lill. Ja värv oli veel märg. Tegelikult ma ei teagi, kuidas see kòik oli. St mälus on kõik olemas, aga tajud olid kuidai läbi vati. Ja on tegelikult siiani.
Ma olen tagasi Tratis, samas võõrastemajas, homme hommikul kell kuus läheb bussijaamast marsa Kambodža piirile ja kui kõik läheb õigesti, st ma ei maga sisse, siis istun ma seal sees. Ja kell seitse hommikul piir avaneb ja ma saan teada, milline on minu esimene kokkupuude selle kurikuulsalt korrmpeerunud riigiga. Kas minult nõutakse rohkem raha, kui viisa tegelikult maksab? Kas mind ei lasta üle piiri, kui ma seda maksmast keeldun? Kas keegi üritab mind kuskile kinni panna, et ma maksaksin? Kui kaua kogu see tramburai seal piiril aega võtab ja kas ma jõuan bussile, mis läheb Phnom Penhi piirist seitsme kilomeetri kaugusel asuvast linnast? Kuidas ma seal üldse bussijaama üles leian? Kas ma olen liiga palju selle asja kohta lugenud? Kas ma olem liiga palju õudusjutte kuulnud? Kas ma olen ainus loll, kes niiviisi peas skeemitab???? Aga igav tõenäoliselt ei hakka. Ja kui hakkab, hüüan hurraa!
Tänane päev oli vatiselt asjalik. Ostsin endale toitu ja vett reisile kaasa,, hankisin tabaluku, sest Kambodžas juhtuvat vist tihemini, nagu Indias, et omanikud tulevad oma võtmega sisse ja pärast ei saa midagi tõestada. See võib kõlada paranoiliselt, aga halba ühe väikse tabaluku omamine ju ikka teha ei saa. Täitsin oma enne lahkumist antud lubaduse iseendale ja käisin pimedate massaažis. Ja see on koht, kus avaldus ülitugevalt see, kuidas inimeste kogemused radikaalselt erinevad. Saksa tüdruk Julia, kes seal käis, ütles, et tegemist oli ta elu parima massaažiga, aga no tõepoolest.. Tean, et mees, kes mind masseeris oli sama, Juan, aga minu jaoks oli see vist üldse kõige mõttetum massaaž üldse. Ka kõige lühem ja tagasijoidlikum sõbra poolt näppimine on olnud sisukam, kui see pooleteisttunnine ebaisikuline ja tähelepanuta jura. Igaks juhuks ütlen seda ka, mõnede mu teiste massaažikogemuste teadjatele, et tegemist oli tai massaažiga, mis tähendab, et inimene on täies riides ja et mul oli minnes vaid kleit, anti mulle veel kalamehepüksid ka lisaks. Aga jah. Kui välja arvata teatav elevus selle kohta,kust ma tulen ja kuhu ma lähen ja nii edasi, mis oli KA ebameeldiv, kuigi siinkandis vältimatu, kustus ta huvi minu vastu totaalselt umbes kümne minuti jooksul, mis väljendus igati ka massaaži kvaliteedis. Kahju. Edaspidi ainult jalamassaž ja vanemad naised. Kõige põnevam "asi", mis seal juhtus, oli ühe pisikese beebiga naise ilmumine. Ma ei tea, kumma naine ta kahest masöörist oli, aga igal juhul samamoodi pooleldi pime, nagu nemadki. Ja laps tundus ka kummaliselt maailmasse suhestuvat. Ta silmad küll liikusid, aga väga vähe ja ta ise ülse mitte. Ja ma mõtlesin, et pimedatel vist sünnivad enamasti pimedad lapsed? Ja nad vist tahavadki nii, see tundub loogiline?
Ja siis ma sõin. Palju. Neli käiku. Puuvilja ja rohelist karrit ja kleepuat riisi mangoga ja maasikakokeili. Ja kõht valutab siiani. Ja kuigi see kõik kokku maksis umbes sama palju, kui üks toit Koh Kutil restoranis, siis hetkel saan aru, et kuigi ma arasin alati, et eelistan üksi reisides ka üksi kuskil nurgas süüa, siis tegelikult oli seal ikka väga väga hea. Ja et mulle ei meeldi, kui kohalikud ilmselgelt minust räägiad ja samal ajal naeravad, kui tahes hästi nad seda ka ei mõtle. Vähemalt tän mitte.
Ja kuigi kell on alles kümme, on aeg magama minna, sest äratus on juba enne viite.
Saadan teile soojust ja kallistusi!