Nihe.

Inimesed ütlevad mulle päris tihti, just resimisega seoses, et ma olen väga julge. Käin üksinda Aasias ja nii. Samas ise ma ennast nii kohutavalt julgeks ei pea. Ja siis, teel Hiina poole lennukis istudes sain aru, et asi on vist selles, et ma justkui ei mõtlegi. Mu pea on enamuse ajast tühi ja ma lihtsalt kandun ühest kohast teise. Ja siis, kui tekivad mõtted, on tegelikult kohe probleem. Näitekd, et kuidas see transfer check in siin maal huvitav käib? Kas ma ikka jõuan järgmisele lennukile? Ja ned mõtted muudkui ketravad ja ketravad, ega anna tegelikult järgi enne, kui ma ei küsi. No..ja et rahu saada, siis ma lõpuks lihtsalt küsin.. Kuni keegi vastab ja mu maha rahustab.
See kord tegi seda üks sõbralik Skandinaavlasest stjuuardess, kes väitis, et pole mõtet pabistada, lennujaam olevat hirmus pisike ja inimesed selle võrra sõbralikud ning vastutulelikud. Ja et Bangkokki sõidetakse siitkaudu kogu aeg.
Ja lennujaam on tõepoolest mikroskoopiline, umbes nagu Tartus olla võiks, kui ma seda seal käimata ette kujutan, Nõukaajal. Kaheksa lauda ja kuus ootepinki. Tähendab, istekohta, täpsemalt. Ja mu selja taga on õu ja kilomeetritepaksune udu ja kaheksa kraadi sooja ja kuigi tehniliselt olen jõudnud kiirkorras Eesti kevadesse, kus rohi juba tärkab, aga lehti veel pole, siis olen rõõmus, et siit paari tunni pärast minema saan. Ja inimesed on ka kindlasti sõbralikud. Nad lihtsalt ei räägi eriti inglise keelt ning seetõttu võib juba nende poole astumise hetkel näha seda hirmunud ilmet, kus inimene pööraks pigem selja ja jookseks vastassuunas.
Tegelikult on siin sovietiromantiliselt nunnu, kui mul vaid paar riietuseset rohkem kaasas oleks.

Teel siia poole, lennukis tekkinud mulje hiinlastest oli mingIs kontekstis ... stereotüüpne. Nad tunduvad lärmakad, trügimisaltis, ei suuda teisiti, kui absolutselt kogu aeg pilti tehes, ükskõik millest ja selle kõik saaks kokku võtta lihtsalt läänemaailmliku isikliku-ruumi-empaatiavõime puudumisega. Minu selja taha istus keskealine paar, kellest mees ei pannud kaamerat käest ka siis, kui seda oli juba kolm korda palutud. Lõpuks pidi tulema üks meessoost stjuuard ja selle lihtsalt tal käest ära tõmbama ja üles konkusse panema. Ja siis, tõusu ajal, kui turvavööd peaks olema kinni, tõusid nad äkki mõlemad püsti, ma olen kindel, et kaamerat tagasi võtma. Stjuuardess pidi kõva häält tegema, et nad, lennuki tõusunurgast kiivas, jälle maha istuksid. Ja nad togisid terve reisi aja mu seljatuge. Lihtsalt. Ja tundub, et kõik ülejäänud hiinlased olid üks grupp, kes hängis mööda lennukit ringi, pildistas ja lärmas. Neid oli, tõesõna, ikka väga põnev jälgida.

Aa. Ja veel. Kui ma praegu lennujaamast lahkuks, ei kotiks see kedagi. Ehk siis tundub, et tagasisõiduks viisa tegemine oli loogiline, aga mõttetu käik.
Tund check-inini.