Lõpuks ometi olen täna saanud peaaegu hakkama sellega, mida lootsin kogeda, mis mind kuskile potentsialsesse "järgisesse punkti" võiks viia. Ma ei teinud terve päeva jooksul peaaegu mitte midagi, ega käinud peaaegu mitte kusagil. Loomulikult ei lamanud ma tervet päeva voodis, vaid käisin kaks korda rannas, kus ujusin umbes viis korda ja päevitasin, pisut rohkem, kui mu punetavale nahale vast tervislik oleks. Lugesin oma Narnia-raamatut, mis aina süvenevalt tundub olevat väga hea idee, kuna täidab mind mälestustega piltidest, mis neid raamatuid lugedes minus kunagi tekkisid, tegelesin naiselike protseduuridega, tehes juustele kookosõlimaski, mistõttu ma lõhnan siiani sama mõnusalt, kui kookoskoogike ja pestes käsitsi tervet oma kaasas olevat mõneosalist garderoobi. Mitte midagi erilist, mitte midagi maailma raputavat. Ja samas on selles mittemidagis palju rohkem, kui ringisebimises, nägemises, uue kogemises. Ja ma olen uhke, et ei tundnud erilist sundust midagi teha, see eest aga tundsin lähenevat potentsiaali millegi loomiseks. Eks polegi siis ju muud, kui pöidlad pihku suruda ja loota, et Murphy pärast siinset avaldust kohale ei roni ja kõike vussi ei keera.
Tegelikult oli tänane sisemine ja rahu ja peaaegu et kogu aja hetkes viibimine, selle asemel, et mälestustesse uppuda tõenäolislet suuresti tulenev sellest, et Jumal, vastas eile õhtul mu palvetele seda rahu tuua. Omal moel ja kummaliselt, läbi valu ja sisemise vòitluse, loomulikult. Aga õnnestunult.
Enne kodust lahkumist kirjutasin oma tulevasse visandiplokki sõnad "Jumal on tunne". Samamoodi võiskin sinna nüüd lisada, et "Põrgu on tunne" või et "Elu on areng". Ja seda kõike on nii raske kogeda, selles kogemises ausaks jääda, iseenda ja teiste vastu. Lubada hirmudel olla. Loobuda endale antud lubadustest, kui need enam ei toida. Julgeda olla nõrk. Et elu struktuuridesse tekiksid mõrad, läbi mille uus ja tundmatu sisse pääseks.
Ohh, kisub sisse ära. Aitab ka.
No comments:
Post a Comment