Tänu sellele, et kohtusin Tanjaga, on minu elus taas kord avanenud uks esoteeriliste raamatute maailma. Või äkki on see tänu kohale, kus viibin. Ka eelmisel korral avaldasid need raamaud endid mulle alates umbes nädal pärast mu jõudmist. Kummaline on see kord aga see, et ma justkui oskasin seda oodata, teadsin seda avasüli oodata. Kas ma siis tõesti olen hetkel millegi pärast valmis saanud, või annab lisaväe kõigele mu paradiislik asukoht? Kauge koht, kus paratamatult kerkivad fookusesse muud detailid, kui koduses õhkkonas? Sest jah, isegi C.S. Lewise "Narnia kroonikate" raamat oli omal viisil spirituaalne. Sest Lewis oli kristlane ja kuigi raamat seda teemat pigem vältis, mängis see tema loomingus siiski tähtast rolli.
Igal juhul rääkisime me Tanjaga sellel teemal suht kohe pärast kohtumist, üksteise kompamisega paralleelselt. Ehk peamiselt seetõttu, et ma ei tea, miks siin olen ja jälgin ümbritsevat ning inimesi seda tähelepanelikumalt, et saada vihjeid edasiseks tegevuseks. Ja tõesti,see töötab. Ta soovitas mulle raamatut, kõige lihtsakoelisema esoteerika vallast, mis vastas põhimõtteliselt üksüheselt mu hingeseisundile ja sellega seonduvatele küsimustele - "The Celestine Prophecy". Seda lugedes olin küll paraku mitmeid kordi sunnitud arutlema küsimuse üle, miks esoteerilised romaanid ei võiks ometi ka kirjanduslikult mingit väärtust omada, aga suutsin siiski nii looga kaasa minna, kui ka sõnumi kätte saada, mis iseenest on ju hea tulemus. Aga mulle tundub, et selliste raamatute taga on tõenäoliselt alati inimsed, kellel on tunnetus, nägemus ja kogemus, aga mitte iial kirjanduslikku annet (vabandan juba ette, kui eksin ja ootan lootusrikkalt kvaliteetesoteerikat), mistõttu sõnum kaalub alati üle seda ümbritseva sisu, mis omakorda muudab nende raamatute Iugemise gurmaani jaoks vahel keeruliseks. St raamatuna. Sõnumi võtan alati rõõmuga vastu. Nagu ka sel korral. Pooleteise päevaga neelatud raamatut julgen soovitada igaühele, kellel on tunne, et igal juhusel on sügavam tähendus. Või tegelikult kõigile, kes endas selles vallas piisavat avatust tunnevad.
Peale lugemise olen viimase kahe päeva jooksul koses ujunud ja köiega puu otsast (paraku suht madalalt) vette hüpanud, ookeanis snorgeldanud, mille tulemuseks on jälle põlenud õlad ja paar kohatud triibulist kala, saanud teada, et siin maal tehakse browniet täpselt samamoodi, nagu mina koduski teen ja - üllatus üllatus - isegi ühe pildi joonistanud. Kas pole ma mitte tubli?
No comments:
Post a Comment