Pai.

Mul on köha. Ja nohu. Ja kurk on valus. Ja hääl ära. Sest ööd on siin külmad. Ja mustad. Hommikul ärgates ei olnud mul mõnda aega võimalust kellegi peal oma kõnevõimet katsetada ja ônneks sain küüned taha ühele tassile kuumale teele, aga no kurja! Ja köha on selline vastik ja kuiv. Öelge veel, et soojal maal on turvaline. Ebaproportsionaalne rohkem kui kahekümnekraadine temperatuurikõikumine on muutnud mu endisest veel loiumaks. Nüüd pole mitte lihtsalt päevad liiga kuumad, vaid ka ööd liiga külmad.
Aga ei, see ei ole mõeldud vingumisena. Tegelikult mulle meeldib siin. Mulle meeldib mu majake ja kogu see hipindus siin ümber ja see, et kuigi ma olen pearänavast viie minuti kõndimise kaugusel ja meid eraldab vaid logisev bambusjuppidest sild, elan totaalselt maal ja teeks on meetrilaiune mudarada ja ainsatseks valjemateks häälteks naaberbungalote elanike omad. Aaa. Ja midugi koerad. Sest nagu eile ilmnes, on siin hetkel käimas mastaapsemat sorti koerapulmad. Päeval tänaval kohtasime paarikest, kes oli teineteise külge kinni jâänud. Ma olin sellisest asjadt kuulnud, aga seda nâha oli ikka midagi hoops muud. Suht jube ausaltöelda. Ja nad mõlemad olid õnnest kaugel, püüdes kõiksvõimalike akrobaatiliste trikkide abil end lahti päästa. Mis muud, kui mõne kuu pärast on neid koeri siin veel rohkem. Ja siis muidugi gängid. Koertekarjad liiguvad ringi kümnete kaupa ja hauguvad ja purelevad ja kâituvad umbes täpselt nii, nagu kambad West Side Storys. Naljakas ja tüütu. Kui nad täna minu maja alla jaurama tulid, urisesin nende peale. Ja eile öösel oli vahepeal hullumaja. Ei tahaks olla naissoost koer nende wannabi-alfade meelevallas. See India bussijuhtum tuli meelde.
Aga muidu möödus tänane päev Uue Maailma raadiot kuulates ja võrkkiiges lebotades. Olen ikka täiesti sodi. Algul oli plaan Tanjaga koos motikad võtta ja ringi sõita, aga tema ei oska kahekesi sõita ja minul tuli viimasel htekel mõistus pähe, et mitte hakata ilma vähemagi oskuseta vasakpoolse liiklusega mägiteedel oma õnne katsetama. Jumal tänatud. Teda hiljem kohates ütles ta,et teed olid suht korrast ära ka veel.
Ja nüüd on õhtu ja ma tõmbusin õuest oma veel sooja tuppa sääsevõrgu alla ja mõtlen, et alles nüüd, kontraste nähes, saan tegelikult aru, et elan hetkel suves. Ja et tegelikult peakski lihtsalt väga rahulikult võtma ja seda elama.
Homme jätkan samas vaimus.