Thai Style.

See on täiesti jube, kui väsitav on mitte midagi teha. Ma olen sellest vist elu aeg hoidunud ja kui, siis praktiseerinud seda järjest mitte rohkem, kui üks-kaks päeva. Lebo on lahe, kui see on justkui preemiaks tehtu eest, niisama on temaga raske hakkama saada. Või täpsemalt lihtsalt roiutav. Siia tulles mõtlesin, et see ongi preemia kolme kuu intensiivtegevuse eest, aga reaalsuses piisab umbes nädalast täislebost koos suure annuse sõpradega. Umbes.
Igal juhul mööduvad päevad aina märkamatumalt. Kui seni olid mu suhtluses sakslased, asendus see eile venelastega -mille vahepeal võis märgata anekdootlikku stseeni eestlasest, sakslasest ja venelasest ühel diivanil istumas, kus sakslane küsib venelaselt, kas too tähistaks, kui Putin sureks, venelane on segaduses ja eestlane naerab.
Siin on palju venelasi ja mul on selle üle hea meel, sest Eestis on kõigest hoolimata raske rassismist tâielikult hoiduda. Siin saan aga aru, kuivõrd venelased ja Venemaa on kaks ääretult erinevat asja ja inimesed lihtsal lepivad, sest muidu nad pekstakse läbi ja pannakse vangi. Ja et vene noored on ägedad ja lõbusad ja intelligentsed ja meie tunnetus maailmast tänu lähiajaloo sarnasusele tegelikult väga sarnane. Juba kaks päeva liigun põhiliselt ringi Tanjaga, kes elab Peterburis ja tuli mõne kuu eest ära töölt balletiagentuurist vms ja oli kolm kuud Indias ja nüüd tuli siia. Tegelikult meeldis ta mulle esimesest pilgust mõne päeva eest, nagu on mõne inimesega, kellega sõbruned veel enne tutvumist ning see tunne ei petnud. Meil on, millest rääkida ja see ei ole "kultuur", Jumal tänatud.
Tutvusin korraga tema ja ühe vene paariga,kes olid oma kuuajase pojaga hostelist läbi tulnud. Ilmnes, et nad elavadki siin, juba mõne aasta, kohtusid Pattayas ja et mees tegutseb programmerijana, st pole vahet, kust ta töötab. Kuulsin nii mõndagi sünnitamisest Tais, mis kõlas jubedalt, sest siin nad nimelt reegina ei sünnitagi. Eelduseks on, et tehakse keiser ja enamik arste ei ole iial sünnitust vastu võtnud. Näib, et see on siin isegi populaarsem, kui iluoperatsioonid. Nojah, nad on pisikesed ja kõike muud, kui vastupidavad, aga no tõepoolest.. Kui kaugele on võimalik minna loodusest? Jah, tõesti, ma ei ole veel sünnitanud, aga vabatahtlikult ma endale küll ühtegi nuga ligidale ei laseks. Ja sellel naisel oligi põhimõtteliselt vaja võidelda ja neljas erinevas haiglas käia, et endale tavalist sünnitust lubada.
Nojah.
Siis rääkis ta pika ja poolmunasjutuse loo nende kohtmisest ja hiljem sekundeeris Tanja ühe looga teisest paarist, kes oli kohtunud metsas ja juttu muudkui jätkus.. Ja järsku oligi õhtu.
Käisime kahekesi ühes imelise vaatega restoranis päikeseloohangu vaatamas ja siis pimeduses ujumas, kus plankton sädelevate tähekestena meie kätelt ja jalgadelt pudenes. Ja tâna võtsime kahekesi kayaki (ma ei tea, mis see eesti keeles on) ja sõudsime mööda jõge ja ujusime pikalt keset džunglit ja kive ja see oli kohutavalt mõnus. Peale selle, et mu selg saab kogu hoidmisest hoolimata ikka pidevalt päikest ja mul on nüüdseks õlgadel sellised laigud, nagu oleks keegi mind kuuma veega üle kallanud. Ja nina on samasugune. Ja ma olen jube seksikas. Haa!
Pärast sõudmist jaksasime veel ainult süüa. Ülejäänud päev möödus võrkkiiges raamatu seltsis ja magades. Thai-style. Totaalselt.
Aga Tanjaga kohtumises on kinlasti midagi olulist, sest ta loeb sarnaseid raamatuid, kui mina ja need paar tükki, mis ta mulle juba on soovitanud.. No eks nâis.

Täna öösel oli meeletu sadu ja jõe veetase tõusis oma mõnikümmend sentimeetrit. Mõtelsin, et vot nüüd võiks sinna kose juurde minna. Kuni kahe paiku pâeval sain aru, et see ei olnud just kòige püsivam märjutamine maailmas. Õhk on niiskusest paks, aga vett on jälle sama palju ,kui ennegi.