Algus.

Ärkasin täna hommikul kell 8.30 selle peale, et kuulsin nuttu. Väga valjut ja meeleheitlikku nuttu mu kõrvaltoast (et üks kiht laudu on siin standartne seinapaksus, ei ole kuuldavus probleemiks - kuulda on alati). Nutjaks oli mees. See oli kummaline kogemus. Jah, loomulikult olen ma elus nutvaid mehi näinud, aga mitte kunagi ei ole ma neid sellisel moel KUULNUD ja niiviisi nutavad ainult inimesed, kes on üksi. Väga üksi. Lamasin oma kümme minutit, segaduses ja mõtlesin, et ega ma vist ei saaks tema heaks midagi teha. Paraku. Sest niiviisi nutavad inimesed, kellel sel hetkel ongi just vaja nutta ja lisaks ehk veel laamendada, aga seda ta teha ei saanud. Ja abiks saaks olla ainult keegi väga kallis, mitte suvaline tšikk naabertoast. Õnneks ta varsti lõpetas ja pool tundi hiljem teda uksel kohates, ilmnes, et tegemist oli pigem vanemapoolse inimesega, tundus ta juba korras.
Siis läksin ma välja, et leida üles turg ja kõndisin umbes kaks tundi, läbi enamuse linnast, kuni jõudsin viimasse veerandisse ja seal ta oligi. Umbes kümne minuti tee kaugusel mu hostelist. Tüüpiline. Ja siis, söönuna tagasi jõudnuda proovisin jõuda selgusele, mida oma eluga edasi teha, sest võõrastemaja Koh Kutil, kuhu ma minna soovisin, ei olnud pärast kolme meili endiselt vastanud. Istusin toa ees ühisalal togitoolis ja surfasin teisi võimalusi, kui tuli ü ks uus neiu, kes oli just ennast sisse kirjutanud ja tundus sümpaatne. Ja päevitunud, st kogenenud. Ma loodan ma loodan, et ta tuleb minu juurde istuma, mõtlesin. Ja ta tuligi. Ja hakkas lehitsema inforaamatut ja avas selle just vajaliku saare koha pealt. Kõhklesin.. Ja siis küsisin, kas ta plaanib sinna minna ja jaatuse peale küsisin, et läheks äkki koos. Vau! Mina? Üksi reisimine on jube, te ütlete? Eiei. Kõige jubedam on küsida kelleltki, kas võid koos temaga hängida. Aga tal oli sellega okei ja siis me rääkisime päris pikalt ja käisime koos natuke ringi ja siis ma võtsin ennast uuesti kokku ja küsisin, kas majaperenaine oleks nõus mu potentsiaalsesse hostelisse helistama (jah, on samamoodi õudne kedagi paluda, et ta sulle tene teeks) ja ta tegigi seda. Ja ütles siis, et mul on väga vedanud, et hetkel küll kohta ei ole, aga homme peaks keegi lahkuma ja siis ma saan toa ja ühe öö saan vahepeal " väikses toas" olla. Ehk siis - ma ei kujuta tõesti ette, kas see võib tähendada riidekappi, aga KUSKIL ma seega magan ja mitte rannas oma koti otsas. Juhuu!
Ja et transport kaile on juba kell kaheksa ja enne seda pean veel pangaautomaadi juures käima (jah, mu kulutused ületavad eeldusi, ja seal saarel ei ole automaate ja seega peab kõigeks valmis olema) on targem vist nüüd magama minna.
Kallistused Eestisse!