Maalaps.

Täna ma leppisin Phnom Penhiga ära. Tõenäoliselt olid abiks kümme magatud tundi ja linna kaart ning päiksevalgus,aga see koht tundub lõppkokkuvõttes isegi päris muhe. Kuigi ma pean tunnistama, et ikkagi mulle ei meeldi siin nii palju, et pikemaks jääda ja homme hommikul kell seitse viib buss mu Siem Reapi, vaatama Angkor Wati ja kõiki neid muid templeid lootuses, et nad on sama lahedad, kui pildid netis. Ja et see linn seal on väiksem. Sest tee mis sa teed, aga mulle meeldib maal lihtsalt niiiii palju rohkem.
Kuigi siinsed inimesed on tänasega tõestanud ennast erakordselt meeldivate ja sõbralikena. Vähemalt kolm neist hakkasid minuga vestlema niisama, ilma soovita mulle midagi müüa ja see oli suht vau-efekt. Üks naine kiitis mu kleiti (mis on kusjuures üllatavalt palju komplimente saanud. Aitäh Inglile, kes ta mulle andis ja emmele, kes ta Inglile andis), teisega sattusime kõrvuti, kui valitsuse autod möödusid ja politsei kogu liikluse seiskuma sundis ning kolmas oli neiu poes, kes mulle vett müüs (minu enda soovil) ja rääkis spontaanselt oma õpingutest kahes ülikoolis korraga ja et ta ei ole kunagi Siem Reapis käinud ja tuleks hea meelega minuga homme kaasa. Ja isegi tuktuki-mopeedimehed ei ärrita mind. Nad viipavad ja küsivad, kas tahan sõitu ja mina viipan vastu ja raputan pead. Kõik. Seda juhtub küll umbes kord minutis, aga kõigega harjub.
Jalutasin täna mehiselt ja peamised tähelepanekud on järgmised:
Lemmiksõiduvahend on mopeed, loomulikult. Sellest järgmine on Lexus džiip. Populaarsuselt Lexuse läheal on veel Toyota džiibid, aga kokku on neid tõesti nii metsikus koguses, et ma tahaks väga teada, kust kurat nad selle papi võtavad?! Ausalt. Umbes iga kümnes auto on Lexus džiip. Ja umbes iga teine auto lihtsalt džiip. Üks suurem , kui teine. Huvitav, mida nad sellega kompenseerivad?
Teine tähelepanek - naiste lemmikriietus on pidžaama. Kui Tais kannavad pidžaamat peamiselt lapsed, siin siin on see seljas ka kolmandikul naistest. Vahel mõni kenam pluus peale tòmmatud. Väga šikk. Tegelikult on see materjali ja lõike suhtes arusaadav, aga ma ei kujuta ette, kui enesekindlalt mina ennast Hello Kitty mustriga pidžaamas ja kontsaga plätudes pealinna tänaval tunneksin. Kuigi vaatepilt oleks see kindlasti.
Siis tähelepanek minu isiku kohta. Olen seda alati teadnud, aga täna sai tõestuse, et ma ei oska tingida. Lihtsalt ei oska ja kõik. Ma kas ei tee seda üldse, või teen nii robustselt, et inimesed solvuvad ja pööravad selja (ja siis ma tunnen ennast süüdi) vòi naeravad mu välja (mis on parem variant) ja müüvad mulle oma toote suht algse hinnaga. Ise tegin järelduse, et küllap on mul neid asju siis tõesti ka vaja. Peamiselt kangaid. Neid on mul alati vaja. Aga jah, kingituste koha pealt läks täna natuke nirusti.. Ja mis peamine, ma ei saa aru, mida ma valesti teen. Küllap seda, mis alati - ei oska valetada. Ehk.
Ja ega ma peale jalutamise ja turglemise ausaltöelda miskit ei teinudki. Ei käinud kuningapalees, sest see oli kinni, ega ajaloomuuseumis, sest ei leidnud seda üles ja väga ei otsinud ka, ega surmaväljadel, sest ma ei leia, et peaksin ennast siinse ajaloo ja vägivallaga täpsemalt kurssi viima. Pealiskaudne teadmine selles vallas on täiesti piisav.
Aaa. Ja üks tore tähelepanek veel. Lennujaamas, enne minekut andis issi mulle kaasa novelli "Cambodian Embassy", milles on juttu hoopis muust, aga kus Kambodža saatkonna müüri taga mängitakse alati lakkamatult sulgpalli. Ja täna õhtupoolikul, kui vaikselt hämardus, oli jõeäärne park täis sulgpalli mängivaid inimesi. Päris hurmav minu meelest.