Ära!

Kambodža ei ole suutnud minus enese vastu mingit armastust tekitada, paraku. Näib, et kõik hädad tabavad mind just siin.
Sest jah, loomulikult oli mul äna öösel tänu eilsele hullumeelsele päevale võimatu magama jääda, sest pea lõhkus hullumeelselt ja põlved valutasid ja kuralikult palav oli ja voodi liiga pehme ja padi liiga suur..ja vist midagi palavikulaadset ka. Ja äratus kell 4.45, et jõuda ratastega Angkorisse kella kuuest päikserõusu vaatama. Needsin olukorda maapõhja, kui kell kaks öösel endiselt tunne oli, et korralikku und vist välja ei vea. Aga et Susannaga oli hommikune minek kokku lepitud JA kolme-pâeva-pilet ostetud, oli vaja minna.. Väljas valitses kottpimedus ja hostelis töötavad poisid magasid reas fuajee lamamistoolidel. See oli päris kriipi. Väljas oli aga õhk mõnusal jahe ja kuigi liiklust oli, suundus see sajaprotsendiliselt samas suunas. Ja okei, ma luban Kambodžale selle rõõmu, et päiksetõus oli tõesti vaatamist väärt ja sugugi mitte vähe seetõttu, et nii hullu palavust polnud.
Kui enamik inimesi seejärel lahkus, võtsin mina missiooniks saada sisse neisse kahte templisse, kuhu mind eile katmatuse pärast ei lastud. Angkori keskosa ukse ette oli aga pandud silt - closed today for cleaning ning selle kõrval seisis üks tüüp, kes sositas, et me võime tegelikult üle piirde ronida, aga peame talle selle eest maksma. Saatsime ta pikalt ja otsustasime too teine tempel enne üle vaatada ning siis tagasi tulla. Ka teine tempel oli kinni, aga õnneks kuulsime, et ta avatakse kell kaheksa (ja hetkel oli juba seitse) ja otsustasime seal oodata. Ja tõesti, see oli seda ootamist väärt. Kõrged kõrged trepid viisid mööda templikülge üles taeva piirile, kust kõik all oli pisike ja lendamise tunne tekkis. Õnneks olid käsipuud tugevad ja mõlemal pool, muidu oleks pidanud pärast alla roomama. Aga jah, kui templitesse lähete, katke end, sest kõige kõrgemale saab ainult sel moel.
Teine missioon, Angori keskpaik, jäi aga ponnistustest hoolimata täitmata. Ilmnes, et kuigi too mees seal oli (loomulikult) puhta kasu peal väljas, siis ta ei olnud seda pesupäeva silti sinna ise pannud ja tempel oligi kinni, sest täna on buddha-päev, mida peetakse igal nädalal, ainult nii palju, kui mina aru saan, siis iga kord erineval pâeval. Ja loomulikult, miks kedagi eelnevalt informeerida? Väga põnev süsteem igal juhul.
Susanna jäi veel paari templit vaatama, aga mina lugesin kultuuriaktsioonid lõpetatuks. Hostelisse tagasi jõudes oli kell kolmveerand kümme ja ma sain isegi veel hommikust. Ja siis ..magasin kaks ja pool tundi.
Ärgates oli järgmise päeva tunne, totaalselt sodi olemine ja üldse mitte sobilik turuleminekuks, sest tingimiseks peaks terav pliitats olema. Mina aga läksin ja lòin oma passiivsusega ja isegi saavutasin midagi. Ja siis läksin sööma ja kohtasin oma esimesi eestlasi, kahte naist (: Nii nii naljakas oli eesti keeles rääkida, laivis, ja nii mònus. Pläkutasime päris pikalt ja loomulikult selgus lõpuks, et tunnen neist ühte, sest ta oli EKAs mu õppejõud. KUI pisike see maailm ikka on. Ja kui vähe eestlasi.
Ja homme hommikul on jälle kell viis äratus, sest ma lähen tagasi Taisse. Bangkokki. Ja sealt loodetavasti otseteed Chiang Maisse. Ja sealt Paisse. Väga suurejooneline plaan, mis peaks kokku võtma pisut rohkem, kui ööpäeva, aga mis muud, kui surugem pöidlad pihku ja lootkem parimat. Mina vähemalt loodan.
Aaa. Ja Tanja on ka seal! (: