Maale.

Täna hommikul oli varane äratus, sest kell kaheksa pidi saabuma transport. Õigemini mingit äratust polnud eriti vaja, sest terve öö oli täietud õudukate ja ärkamistega ja korralkku und justkui polnudki.
Mitte-üldse-üllatuslikult jäi "takso", ehk pinkidega kastiauto pool tundi hiljaks ja kui ta lõpuks saabus, oli ta juba enne meie pealeminekut pilgeni inimesi ja kotte täis. Pressisime endid suure vaevaga pingiotsale ja panime rallitempos linnast välja, et üheksaks sadamasse jõuda. Uskumatu, aga jõudsimegi. Ja meile ei topitudki kleepekaid rindu, nagu lõunapoolsetel saartel tavaks, pandi lihtsalt kottidele lipikud vajaliku ranna nimega külge ja viidi minema. Tore. Ja paat oli vanapoolne, aga täiesti okei ja pooleteise tunni pärast olimegi juba saarel. Tee peal jõudsin ma loomulikult taas muretsema hakata, et kus on mu kott ja kas me veel kunagi kohtume. Saada aru, et pass ja pool mu rahast on seal sees, aga passi koopia ja kaart minu käes ja tegelikult saaksin ma hakkama. See on ikka täiesti haige, mis kujutlused ja skeemitamine mu peas pidevalt toimub. Huvitav, kas teiste omades ka..? Saarele jõudmise hetkel hakkas sadama padukat ja me olime enamuses märjad, sest katus lasi läbi. Aga kott oli ikkagi olemas ja ma sain õiges rannas maha ja hostelisse oli üllatavalt lühike maa ja vihm jäi ka järele ja see tuba, mis ma sain, 150 bahti eest, on ka täiesti okei. Isegi aknaga ja puha. Pisike ainult. Aga üldise kasutamise ala on avar ja hubane ja jõgi on kohe kõrval ja siin on võrkkiiged ja pinksilaud ja hea köök hiigaslike portsjonitega ja omanikul on HUUMORISOON, mis minu kogemuse jaoks on ühe tai kohta ebatavaline, st turistidega suheldes. Ühesõnaga, soovitan - Cozy House. Ja saar ise - ooooooooo! Tõesti. Ma ei tea, kas see just "Tai kõige paremini hoitid saladus" on, nagu artiklid väidavad, mina olen ju siin, aga paradiis on ta kohe kindlasti. Ja minu hostelist on puhtasse ja vaiksesse sinise veega liivaranda ainult paarsada meetrit. Kasutasingi seda kohe ära ja ujusin kolm korda lühidalt, aga päevitada ei julgenud eriti, kuna mu õlad on ikka täiesti põlenud.
Ja siis tulin tagasi, sõin ja järgisin tai traditsiooni, ehk siis lamastusin võrkkiike lugema, aga jäin hoopis hambad laiali magama, paariks tunniks. Ja see oli niiiii mõnus. Ja nii suva oli sellest, et inimesed aeg-ajalt liikusid. Vaikne oli ja puu varjas päikest. Idüll. Ja nüüd ma tahan koju ka võrkkiike kohe kindlasti! Aga muide raamat, mida natuke ka lugeda jõudsin on suht huvitava looga, vähemalt minu jaoks. Nimelt käisin paar aastat tagasi Kanadas, kus sattusin raamatupoodi vaid ühel lühikesel korral ja kus ma puhtalt välimuse põhjal leidsin raamatu "magician's book", Narnia Kroonikate analüüs. Et Narnia Kroonikad on üks minugi lapsepõlve armastusi, ostsin ta ära,aga ei jõudnud iial vist umbes teisest peatükist kaugemale. Ja siis eile õhtul ilmnes, et mu hostel Tratis on ühtlasi raamatupood ja ma otsustasin midagi lugemiseks kaasa osta, et ma ikka midagiGI siin teeksin. Vaatasin terve ruumi läbi ja eimidagi. Ja siis, just enne lahkumist tõmbas ta mu pilku, jälle välimusega. Minu jaoks oli see märk. Kes teab, mis ilmatarkust ma sealt leida vòin.
Ja et veel natuke liigutada, käisin ma kohalikul miniturul jääteed ostmas ja seejärel jalutasin kose juurde, mis öeldu kohaselt pidi olema pari kilomeetri kaugusel hostelist. Ehk oligi, aga see paar (või pigem siiski kolm) kilomeetrit olid mägised ja kivised ja toredalt väsitavad ja millegi pärast tuli mulle niiviisi üksinda matkates meelde juunikuine matk Nigula rabas. Ja kui koseni jõudsin, oli ta pigem tagasijoidlik, sest ei ole märg hooaeg tõenäoliselt, aga ilus ja ma olin seal üksi enamuse ajast ja päike oli juba tumedam ja järveke kose ees nagu Kaali järv, mis tegi mu natuke kurvaks ja natuke mõtlikuks.
See on üldse väga huvitav, mis mõtted siin kõik pähe tulevad. Mälestused, unenäod, mõtted.. Enese eest põgenemine on üks asi, aga iseenda ees võõras paigas tegevusetult alasti olla on ikka päris hirmus.
Vist see oli ka põhjus, miks ma pärast, pimeduses , uuesti randa läksin ja pikalt laineid ja tähti vaatasin. Et mingit rahu leida. Ja natuke vist leidsin ka. Aga selge on, et tee mis sa teed ja ole, kus oled, süda tuksub ikka omasoodu.
Head ööd.