Lollakas!

Nonii, nüüd on see käes. Lööve rinnal ja villid seljal. Sest otse loomulikult ei suutnud ma rannast eemale hoida. Ja sinna jõudnuna riides püsida. Võiks ju arvata, et täiskasvanud inimene ja natuke aru juba peas, aga oh ei, kus sa sellega. Tundub, et on ilmselge, kuhu kuluvad mu viimased aloe vera riismed ja ka see, et enam ei ole asi naljakas ja tuleb varjus püsida.
Varjus püsimine iseenesest ei oleks ju üldse ebameeldiv asi, pigem vastupidi ilmastikuolusid arvestades, aga paraku on seda rannas vähe, esiteks, seda on igal pool vähe, teiseks ja kolmandaks olen ma nii püsimatu. Liiga püsimatu, et tervet päeva oma hosteli rõdul veeta, mis on avar ja sopiline ja ei piira mind otseselt muu, kui raadiusega. Sest ei, mina pean minema randa ja siis kindlasti veel jääteed ostma, sest see on nii hea ja siis suure tõenäosusega veel kuskilt midagi.. Ja kui alguses panengi râtiku õlgadele,siis varsti on see sealt läinud. Huu! Et minus nüüd edaspidi veidi tugevust leiduks.

Muus osas on kõik väga tore. Täna oli meil siin näiteks barbeque õhtu, mis tähendas suurt lauda värskete mereanniliste, kalaliste, lihaliste ja salatilistega,mida sai vabal valikul kombineerida, mis seejärel sealsamas ära grilliti ja siis kuumalt lauda toodi. Mul oli sel hetkel tohutult kahju, et eneselegi täiesti ootamatult olen kaotanud enamuse oma tavaliselt liigagi suurest isust. Mõni tund varem olin söönud suppi ja kuigi kõik seal laua peal kutsus ja ahvatles, oli kõht endiselt pilgeni täis. Lõpuks tegin peaaegu üliinimliku pingutuse, et siiski üks kalaviil konsumeerida. See oli suurepärane. Veel sain omanikult tasuta joogi selle puhul, et olen siin esimene eestlane, lisaks käis ta pärast ringi ja pakkus kõigile tasuta browniesid. Ja mitte niisama, vaid väga väga häid browniesid. Täna küsin retsepti.
Üldse ei väsi ma kiitmast seda, kui kohutavalt toredad need inimesed siin on, omanik ja kaks tüdrukut. Rõõmsameelsed ja vastutulelikud ja lòbusad. Nende loodud atmosfääril see koht püsibki ja see on jube tore. Ja nad teevad niii hästi süüa! Muidugi olen ma juba ammu nentinud, et Tais halvasti süüa tehes seda lihtsalt ei saagi teha, sest toit on nii kõrgel tasemel, aga tõesti, müts maha.
Mõtlesin , et kirjutan veel natuke ka inimestest, kes siin on. Külastajatest siis. Sest see on tegelikult täitsa põnev. Põhiliselt olen kohanud/suhelnud sakslastega. Julia, kellest olen juba päris palju kirjutanud, üks nooruke neiu, kes on Bangkokis vahetusüliõpilane ja kes päevast päeva vahetas sõnumeid oma Bangkokki jäänud jamaikalasest üliarmukadeda noormehega ja oli pidevalt ja väga flegmaatilliselt endast natuke väljas. Sakslasest neiu oma pooleteistaastase üliüliarmsa poja ja sõbraga, kellega rääkisin pikalt Balti-Saksa kultuurist ja mõisatest, millega Eesti kaetud on ja millest nad ei olnud midagi kuulnud ja väga huvitusid. Ja et seda vastset tutvust alla joonida, mängisime koos pinksi. Üks palja ülakeha ja hallide juustega ehk isegi seitsmekümnene vanamees, kes on siin vist juba detsembrist, käib hommikuti jalutamas, teeb verandal tai chid ja joob pärast seda pudelikese õlut. Veel on siin hunnikus prantslasi ja venelasi ja mõned itaallased. Ja siis loomulikult see kõige huvitavam kooslus, Londonist. Isa, tütar ja isa pruut.
Tegelikult olen seda tütart juba korra varem maininud - kui rääkisin anorektilse välimusega ja tätoveeritud kummalisest neiust. Täiesti ootamatult olen temaga igal järgneval õhtul ja ka vist hommikul kokku sattunud, sest ta elab küll kõrval, aga käib siin söömas, ja aina rohkem vestelnud. Kui alguses näis, et tegemist on psüühiliselt haige ennast eksponeeriva inimesega, siis lõppkokkuvõttes ilmnes, et tegemist in kahe geneetilise sündriomiga, millega kaasnebKI ääretult ekstravagantne välimus - anorektiline keha (ma nägin, kui kohutavalt palju ta tegelikult sõi ja suure naudinguga pealegi), küür seljas, mida praeguseks on vist seitse korda opereeritud, imelikud küüned ja vähioht. Ka see on tal juba korra olnud. Ümber seljanärvi. Seda esiteks kuuldes ja teiseks lihtsalt temaga koos aega veetes sai selgeks, et kõikidel neil tätoveeringutel on sügavam tähendus ja et tema kinnisideelisus iseendaga tuleb ilmselgelt sellest, et ta on terve elu pidanud kiusamise all kannatama JA kolmeteistaastaselt ema kaotama JA enamuse ajast haiglas veetma. Ja väga väga palju tegelema, et selelst kõigestüle olla. Nii vastikult ilmselgeks sai minu enese eelarvamuslikkus ja kitsarinnalisus. Ja see, kuidas inimesel, kes on sellises olu korras, tuleb olla nii kohutavalt tugev, aga samas elavad nad hetkes, sest teavad suure selgusega, et i ga päev võib olla viimane, tegelevad heategevusega, sest mõistavad, kuidas on teisi, kellel on veel hullem ja julgevad unistada, näitlejaks saamisest ja perekonna loomiset. Ja seda sellise veendumusega, et ma tõesti usun, et see võibki juhtuda.
Neiust rääkinuna ei ole ta isa tegelikult enam absoluutselt kurioosne nähtus, aga ta meeldis mulle, sest ilmnes, er tegemist oli zooloogiga, kes kunagi oli tegelenud metsloomade, põhilselt ahvide halbade omanike käest päästmise ja nende perekondadeks vormimise, järglaste saamise soodustamise ja loomaaedadesse andmisega. Londonis. Suure ajaga majas. Kus lapsed pidevalt loomi vaatamas käisid. Ma kuulasin seda ja mõtlesin "Durrell". Nemad ise olid mõelnud "Dr Dolittle". Nüüd on mees kuuekümne viiene ja resideerub suure osa ajast siin, nagu paljud pensionil heaoluriikkdest pärit mehed. Tal on tunduvalt noorem tailannast pruut, mis on ka väga tavaline. Ja nad planeerivad vist abielluda. Mis arvestades kõiki neid lugusid, mis ma selle olukorra kohta kuulnud olen, paneb mind talle kaasa tundma. See pidavat olema tailannade peamine viis ennast hea elu peale saada - valge mees ja abielu. Ja see ei lõppe enamasti hästi. Aga samas tundus see mees nii süütult õnnelik, et ma tõesti tahaks loota, et tal hästi läheb.
Kas pole ma mitte toredas seltskonnas?