Uitaja.

Eile õhtul vaatasin Linnateatris "Kolme vihmast päeva". Seitsmendat korda. Täiesti müstiline, mil moel see tükk mulle ikka naha vahele on pugenud. Kuidas ta minus püsivalt aina uusi ja uusi mõtteid, tundeid ja avastusi pakub. Ja just minus, mitte iseeneses. Ja see ongi see, mis mind temaga seob.
Eile nägin vaid teist vaatust, paraku. Reisiettevalmistused ja kõiksugused kohtumised nõudsid oma. Kuigi inspireerivat ja vajalikku oma. Aga teises vaatuses hakkas just eile, just minu lahkumiseelses ärevuses ja kerges maniakaalsuses kõnelema koht, millest varem olen kuidagi rahulikult mööda ujunud. Kus Ned räägib flanööridest, uitajatest linnas, jalutajatest. Ja ma sain aru, et see ma see kord olengi. Sellel reisil.
Esmakordselt elus puudub mul eesmärk, puudub mul igasugune plaan, ja ma võin endale teadlikult lubada avatust kõigele. Mitte, et ma seda varem teha ei oleks saanud, lihtsalt ei ole julgenud. See võimalus pole pähegi tulnud. Nüüd aga - täiega. Eimingit garantiid peale juhuse, saatuse. Ja see meeldib mulle. Tegelikult, kui jätta kõrvale mu kontrollifriiklus ja plaani-omamise-vajadus, see meeldib mulle. Sest ma tahan usaldada elu. Ma tahan õppida usaldama elu. Ka ilm plaanita. Ja seda ma see kord õppima lähengi.
Flanöörlust.
Olla üksi, aga mitte kunagi üksildane.
Juua kohvi mõnes kohvikus koos veidrate, kõhedust tekitavate võõrastega.
Et oleks olemas ainult tänane päev.
Päris suur tükk, mida niiviisi läbi hammustada. Aga ma vähemalt proovin.
Edu mulle selles.

Ja nüüd ma siis istun siin, Tallinna Lennujaamas ja taevas akna taga on sinine ja lumi aina rohkem sulanud ja mul ei ole aimugi aimugi aimugi, mis saama hakkab. Ja see on hämmastavalt ilus.